28.-29.06.2016

ÜK oli arusaadavalt Brexiti-kohtumine. Kuigi järeldused sisaldavad palju kasulikke asju: tõdevad, et rändekokkulepe Türgiga toimib, nimetavad siseturu ja eriti digitaalse siseturu järgmisi vajalikke ettevõtmisi, EL-NATO koostööd (mis UK lahkumise järel EL-ist muutub veel olulisemaks). Vene sanktsioonide kohta ei lasknud ÜK eesistuja Tusk midagi teksti panna ja tundub, et lõplik konsensus pikendamiseks kuni 31.01.2017 on käes. NL presenteeris siis lõpuks (UK rahvahääletuse tõttu seni puudutamata) oma 06.04 referendumi järelmite küsimust, kus ÜK andis NKle ülesande kiiresti lahendusi leida – tõenäoliselt mingi selgitav deklaratsioon, igatahes ei nähta ette Ukraina leppe avamist ega uue ratifitseerimise vajadust ülejäänud LR ja Ukraina poolt. Tekkis pisuke vaidlus, kas NK leitavad lahendused peavad olema juriidiliselt siduvad või mitte – kuni sisu ei tea, ei maksa ka ette otsustada meetme kangust. Tõusev teema on paraku kaubandus. Lepe Kanadaga on valmis, aga valitseb kartus, et kui see läheks ratifitseerimisele LR parlamentides, ei jõustuks ta nähtavas tulevikus – ikka sellesama globaliseerumisvastase populismi tondi pärast, mis mööda Euroopat praegu ringi käib. Veel kordi vastuolulisemal TTIPil pole(ks) siis mingit šanssi. See on väga ohtlik, kõigepealt sisu ehk majanduse kui veel rohkem EL usutavuse mõttes nii partnerite kui oma kodanike silmis. Kaubandus on üks ala, kus EL on alati suutnud tulemusi saavutada. Praegu ei saa selles aga kindel olla. Oktoobri ÜKl lubati teema juurde naasta.

Aga Brexit. UK peaminister Cameron esitas oma vaate juhtunust. Arvas, et kui oleks 18.-19.02 ÜKl saadud kokkuleppes ette nähtud inimeste sissevoolu hädapidurit saanud kasutada, siis oleks rahvahääletuse võitnud. Võiks aga ka öelda, et kui selle riigi poliitiline eliit oma enamuses poleks kodanikele vähemalt 25 aastat EL suhtes kas viha või vähemalt piinlikkustunnet kuulutanud, oleks ehk ka saanud nüüd inimestele selgitada, et EL pole mitte vältimatu pahe, vaid tegelikult täitsa hea asi? Nagu lahkumisüritustel ikka (Cameroni, mitte UK oma, veel) kuulis varamineja palju häid sõnu enda ja oma riigi kohta. Meid stöörib pisut, et ta ei olnud valmis ütlema midagi 2017nda II pooleks kavandatud UK eesistumise nihutamise kohta. Meil hakkab kiireks minema, juuli jooksul tuleb selgus saada, kas peame enda oma pool aastat varasemaks tooma. Ehkki koridoridest kostis ka värskeid ja potentsiaalselt rõõmustavaid ideid. Muidu Cameronil ei muud uut. Tema ei käivita artikkel 50 ega tee ka muid liikmesust puudutavaid otsuseid.

Cameroni minema saatnud, tuli LR juhtidel pisut teine hääl sisse. Läbiv joon ja toon, viisakas ent jahe, oli: EL ei saa UKlt avaldust nõud (Brexiti toimumatajäämisest pole ka mõtet unistada). Mingeid läbirääkimisi, kompamisi, mitteametlikke diilimisi ei toimu enne, kui avaldus on esitatud, protsess ametlikult käivitatud. Mis aga kõige parem: EL tegi sisuliselt oma avakäigu läbirääkmistel, öeldes avalduses ka seda, et EL 4 vabadust on üksteisest lahutamatud. Tõmmates sellega ka ametlikult maha lootused saada kaupade ja teenuste, aga mitte anda inimeste vaba liikumist. Närvide mõttes on mäng sellega alanud. Pisut paradoksaalselt, lähiajalugu meenutades, ent igati tunnustustväärivalt oli just FR president Hollande see, kes juba ÜKle saabudes kõigile 4 vabadust meelde tuletas.

EL tulevik, mis 27 liikmega liidust edasi saab? Arutelu jäi põgusaks. Peeti küll mõned sõnavõtud sarjast EL-peab-just-selle-mulle-vastumeelse-asja-ära lõpetama. Sellest veel hullem, kardan, on sari EL-peab-nüüd-kiiresti-uusi-kodanikele-meeldivaid-asju-tegema, näiteks mõnele olemasolevale poliitikale sotsiaalmõõtme juurde pookima vms. Ma ei arva nimelt, et kodanikke on hetkel võimalik mingite kommipakkumistega ära osta, ehkki ametikuna ei iseloomusta mind gigantne vaist masside tunnetamisel. Aga riigijuhid jõudsid üpris maalähedaselt sinna, et lepingumuudatusi, konvente, suuri algatusi välja ei hüüta. 16.09 tulevad 27 uuesti kokku, seekord Bratislavas ning märtsiks, Rooma lepingu 60ndaks aastapäevaks tahetakse otsusteni jõuda. Mis otsusteni täpsemalt, ei tea praegu vist keegi. Aga majanduskasv, töökohad, (sise)julgeolek on kindlasti teemad, kus üheskoos edasiminekut hakatakse otsima. Muide, majandusest. EKP arvestuste kohaselt võib Brexit minna 3 järgmise aasta plaanis euroalale maksma kuni 0,5% SKT-st. EE puhul oleks see umbes 100 miljonit eurot. Pigem ei küsi, kas arvet saaks kuhugi saata.

Minu jaoks oli see (eeldatavasti) viimane ÜK praeguses ametis. Nostalgia ei valda, 5 aasta jooksul peetute arvu ega istutud öötunde ei tea, kaelakaarte ei kogu. Arvan, et alates sügisest ÜKl käimine ilma otsese vastutuseta kogu asja eest, saab olema palju vabam. Õnneks on protokollitöötajad Linnas ja Haage teinud kogu aeg asendamatult hästi tööd konkreetse korraldusega, mille eest olen tõesti väga tänulik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga