28.11.2016

Soovitan lugeda majandusteadlase taustaga ametnike Lahti ja Vihriälä (mõlemad mu endised kolleegid COM voliniku Rehni kabinetist) analüüsi Brexiti mõjudest EL-ile ja konkreetsemalt FIle (saadaval seni vaid soome keeles). Mitmes mõttes võib FI asemel ka EE mõelda, pole me geograafialt, suuruselt ja huvidelt nii erinevad midagi. Väga ülevaatlik on ka erinevate EL integratsioonivõimaluste analüüs – põhijäreldus, et suuri uusi samme pole mõtet oodata.

EL sees on UKl proportsioonist suurem kaal kolmel olulisel alal: finantsteenused (Londoni City), teadus ja haridus (Oxbridge, aga ka muu) ja kaitse. Lisaks aastasadadepikkune kogemus, harjumus üle maailma toimida, ÜRO julgeolekunõukogu püsiv liikmesus jne, jne. Põhitõdemus EL jaoks on seega selge: UK lahkumisega jääb EL tublisti väiksemaks, piseneva uniooni kaasarääkimis-, mõjutusvõime globaalsetes protsessides väheneb. Globaalsed kliima-, kaubandus- jm lepped, laiemalt rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord on aga Euroopa otsestes huvides.

UK lahkumise majanduslik mõju jääks aastani 2020 (siin refereerivad Lahti ja Vihriälä OECD, IMFi andmeid) UK jaoks 3-5% ja EL27 jaoks 0,9% SKT-st juurde. FI kaotuseks arvavad 0,25-0,3%. EL asjaajamises on esimene mõju eelarvele, MFFile – lahkub suur netomaksja. Aga veel suuremad mõjud tulevad tõenäoliselt kogu EL institutsionaalse ülesehituse, suunavalikute jaoks.Häälte ümbermängimisel NKs saaksid UK lahkumisel juurde suured, u 15%, keskmiste jaoks jääks seis samaks ja väiksed nagu ka EE kaotaksid 5-8% häälte kaalust. Lisaks (või kõigepealt), kaotavad FI, EE ja muud samameelsed suure LR, kes ajas liberaalset majandus- ja kaubanduspoliitikat ja suutis oma suurusest tulenevalt ka protsesse EL sees juhtida. Kuna hääletamist EL sees tuleb ikkagi kaunis harva ette, siis seda olulisem ongi see poliitiline suurem pilt. Kuigi EL-is pole püsivaid blokke, teevad analüüsi autorid ikkagi järelduse, et Põhi kaotab ja Vahemere piirkond võidab positsioone. Põhjariikide hulka arvavad siin ka DE, mis on hiljemalt alates eurokriisist olnud EL vaieldamatu juhtriik. Kuid DE kasvav sisepoliitiline fragmenteerumine ja teiste LR kahtlev suhtumine DE juhtrolli tähendab, et sakslastel tuleb oma seisukohtade läbisaamiseks varasemast enam kompromisse teha.

Väga huvitav on Lahti ja Vihriälä vaade Brexiti teemale FI huvidest lähtuvalt. Loomulikult oleks ka põhjanaabrite huvides UK jäämine siseturu liikmeteks EEA mudeli järele – see aga väga vähe tõenäoline. FI, nagu kogu EL27 jaoks tuleb eelistada nn kõva Brexitit nn pehmele Brexitile, kuna viimane võib tekitada-lisada ka muude LR erisoove ja seega nõrgendada EL27 integratsiooni ja ühtekuuluvustunnet. Seega paneb ka FI loogiliselt esikohale EL27 ühtsuse. Tähelepanuväärne on, et ehkki FI jaoks on UK poolt CFSP tugevuse ja usutavuse jaoks tehtav ülimalt oluline, eelistavad autorid ka julgeoleku mõttes kõva Brexitit ja tugevat EL27-t pehmele Brexitile ja ehk nõrgemale EL27-le.

FI pikaaajalise Euroopa-poliitika põhimõttelise muutmise vajadust autorid ei näe. Siseturu tugevdamine, innovatsiooni- ja teaduspoliitika edendamine, rahanduspoliitikas LR enda vastutuse rõhutamine, kokkulepitud reeglite austamine, EL julgeolekupoliitilise mõõtme ajamine, see kõik peab jääma. Brexiti järel on veel enam vajadust siseturu tugevdamise ja rahaturgude edendamise järele, sealhulgas pangandusliidu osas. Samas on Lahti ja Vihriälä endiste COM rahandusvoliniku nõunikena väga kahtlevad euroalale uute funktsioonide andmise suhtes – teema, mida eriti Lääne-Euroopa LR poliitikuid järjekindlalt esile toovad. Kuid autorid peavad vajalikuks ja võimalikuks FI avatud lähenemist ja toetust EL ühisele tegutsemisele pangandusliidu lõpuleviimisel, rändekriisi lahendamisel ja julgeolekupoliitilistes küsimustes.

Lõpuks näitavad Lahti ja Vihriälä ka mõnd FI jaoks keerulist võimalikku valikut. Esiteks, kui euroala ikkagi hakataks tugevdama mingite riikidevaheliste ülekandemehhanismidega vms, oleks see põhjamaisele kasinusriigile väga raske valiku koht. Teiseks, kui DE poliitika peaks kogu EL püsimise huvides minema kompromissidele, mis FIle seni vastuvõetamatud (küllap peetakse siin silmas sama rahapoliitikat ja euroala institutsioone) – kellele siis toetuda? Autorid, seda väga diskreetselt väljendades, peavad vajalikuks, et FI hangiks ja hoiaks endale EL sees laiemat toetust, kui seni harjunud ollakse. See aga, lisan omalt poolt, nõuab harjumuste muutmist, tugevat selgitustööd oma riigi avalikkuses ja väga püsivat diplomaatilist tegevust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga