28.04.2015

Käisin Carnegie Europe mõttekoja arutelul, kas peaministrid võtavad EL välispoliitika välisministritelt üle? Esinesid endine kõrge AT diplomaat Lehne, kes kirjutanud ka samasisulise mõttepaberi, EEAS uus peasekretär Le Roy ja ÜK endise eesistuja Van Rompuy kõnekirjutaja Van Middelaar, viimaste aastate parima EL ajalooraamatu (olemas ka eesti keeles) autor.

Lehne vana kooli diplomaadina selgitas kõigepealt, miks välispoliitiliste otsuste minek peaministrite ehk ÜK kätte on ohuks välispoliitika professionaalsusele – kuna peaministrid on tavaliselt end sisepoliitikas, mitte rahvusvahelisel areenil üles töötanud poliitikud, siis puuduvad neil enamasti kogemused ja huvid. ÜKl on mistahes küsimuse arutelu seotud suurte riskidega: aeg on äärmiselt piiratud (riigijuhid kogunevad mõneks tunniks 2-3 korda poolaastas), ettevalmistus on ebaühtlane (vastab tõele, muu hulgas ka seetõttu, et välisministeeriumi käsuliini kuuluvad saadikud ei evi alati täpset reaalajas ülevaadet oma peaministri tegelikest seisukohtadest) ja ÜK päevakorra kujunemine on üpris kaootiline.

Le Roy juhtis tähelepanu, et 2015 märtsi ÜK päevakorra 5 punktist olid 4 välispoliitilised (vt Gondori kroonika 19.-20.03.2015). Globaliseerumine, mis teha, ja see trend vaid süveneb. Kinnitas, et ÜK eesistuja Tusk ja CFSP kõrge esindaja Mogherini töötavad üha paremini koos. See võib nii olla, loodame, et on, aga veel veebruaris oli Le Roy eelkäija selles asjas leebelt kriitiline. Sain omalt poolt soovitada rohkem kasutada võtet, mida on tehtud mõnel viimasel FACil ja ka ÜKl, kui kõne all olukord Ida-Ukrainas või Vahemerel – nimelt et päevakorrapunkti alguses antaks EL sõjalise komitee või luureinfo keskuse poolt ülevaade olukorrast kohapeal (meile oli suureks abiks, kui erakorralisel FACil 29.01.2015 öeldi alguses üheselt, et Ida-Ukrainas tegutsetakse Vene relvadega ja venelaste juhtimise all). Sel pole mitte ainult informatiivne mõju, vaid ka psühholoogiline – inimesed tunnevad, et on koos midagi teada saanud, natuke nagu pühendatud või nii.

Van Middelaari meelest on keeruline n.-ö sundida riigijuhte strateegilistele aruteludele, vähemalt rahulikel aegadel. Kõigil pole seda välispoliitilist huvi ja soovi arutelus osaleda (nõus, seda näeme FAC strateegilistel aruteludel ka. Ehkki samas, see sunnib ka näiteks EE-sugust riiki näiteks Ladina-Ameerika teema enda jaoks läbi mõtlema, ja midagi leiab sealt ikka ka teistele öelda – nagu viimane kord läkski). Tema sõnul on ilma korraliku ettevalmistuseta ja EEAS analüüse, infot kasutamata ÜK nagu võrku ühendamata jõujaam. Vaidles vastu Lehnele, ütles, et on hea, kui peaministrid tegelevad välispoliitikaga, see annab ühistele otsustele legitiimsust, kuna demokraatlikud valitsusjuhid räägivad oma riigi, kodanike eest. EL institutsioonide juhtide puhul jääb ikka alati küsimus, et kelle nimel ta nüüd ikkagi…?

Mis siis teha? Lehne soovitab: ÜK eesistuja ja CFSP kõrge esindaja lihtsalt peavad paremini koos töötama ja esimene peab ka paremini kasutama EEAS potentsiaali; tuleb täpselt vaadata, kus seni edu saavutatud või edu loota, ja keskenduda nendele aladele; ÜK päevakorda tuleb süstemaatilisemalt kujundada, ja mitte karta ka vastuolulisi teemasid (Brüsseli tavaline häda); ja LR tegevust paremini koordineerides, neile rolli andes kasvatada LR omalust CFSPs, mis ju on laias laastus seda väiksem, mida a) suurem ja b) geograafiliselt kesksem konkreetne LR on. Last not least: ei tohiks olla ühtki rahvusvahelist formaati, kus osalevad EL LR, aga mitte EL – otsene viide nn Normandia formaadile. Kuidas ei saa EL-i, CFSP kõrge esindaja näol, hiljem pardale tuua? Iraani kõnelused algasid 3 välisministri Teherani-visiidiga ja pärast kaasati kõrge esindaja, kes võttis seal kokkuvõttes edukalt juhtiva rolli.

One thought on “28.04.2015

  1. Argumendid ÜK kasuks
    1. Välisministrid ei ole ilmtingimata just välisteemade eksperdid. Näiteid jagub.
    2. Riigijuhid/peaministrid on oma olemuselt tugevamad poliitikud (teevad seega ka tugevama selgrooga otsuseid). Välisministritel pole täit poliitilist kaalu, et omada enda taga riigi täielikku ressurssi.
    3. Kui välisminister ei suuda peaministriga mingi välispoliitilise otsuse detaile läbi arutada, on küll halvasti.
    4. Peaministrite tehtav otsus omab ka suuremat siseriikliku mandaati/kõlapinda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga