28.01.2013

Kirjutasin Gondori kroonikas (22.12.2012) ECFR analüüsist valikutest, mis tuleb teha, liikudes poliitilise liidu poole. Üks valikutest oli rangetel reeglitel põhineva majandusvalitsuse ning [[LR]]-dele ja EL institutsioonidele rohkem paindlikkust, poliitikainstrumentide valimise vabadust andva süsteemi vahel. Samast valikust kirjutab Economisti arvamusartiklis  EL pangandusliidu kavandatava järelevalvemehhanismi näitel ekspankur ja emeriitprofessor Avinash Persaud. Tema järgi on [[SSM]] loodud [[DE]] mõtteviisi kohaselt – reeglid ja kõik! Persaud näeb ohtu, et ühtne asutus hakkab kõigile [[LR]]-dele ühtseid pangandusstandardeid peale suruma, mis võtab võimaluse arvestada erinevate olukordadega eri [[LR]]-des. Samas ei suudaks ka ühtsed reeglid ära hoida [[IE]], [[ES]] või [[BE]] moodi kinnisvaramulle, kuna ka rangemate kapitalinõuete puhul suruks turumajanduse loogika panku just neisse riikidesse investeerima. Kuna aga mullid ja nende lõhkemine on riigisisesed, mitte üle eurotsooni toimuvad nähtused, poleks ühtsetest reeglitest nende ärahoidmisel palju abi. Lahendusena näeb Persaud ikkagi [[LR]] järelevalveasutustele vabamate käte jätmisst (mööndes küll, et needsinatsed on seni oma ülesandeid sädelevalt täitmata jätnud). Aeg-ajalt tuleb Euroopat kaitsta suurimate eurofiilide eest, kalambuuritseb ta lõpuks.

Artikkel on heaks illustratsiooniks majanduslikele ja poliitilistele valikutele ning sellele, et need valikud on palju keerulisemad kui poliitiliste sloganite omad a la karmimad reeglid toovad suurema kindluse vms. Aga kuidagi ei pääse ka mõttest, et euroala senist kriisihaldust on kritiseeritud paljude majandusteadlaste ja majandusajakirjanike poolt, kuid ka nemad tunnistavad enemasti, et euro probleemid ja seega ka lahendused on kokkuvõttes ikkagi poliitilised.