27.10.2015

Koosolekutevaba päev, mida kasutasin tutvumiskohtumisteks uue Andorra, Norra ja Bosnia-Hertsegoviina saadikuga. Andorra on koos kahe teise kääbusriigi Monaco ja San Marinoga alustanud raamlepingu läbirääkimisi EL-iga, mis suuremas osas asendaks seniseid erinevaid lepinguid. Pole veel selge, kas 3 riigiga tuleb ühine leping mingite protokollis väljendatavate erisustega või igaühele oma (mis tundub palju loogilisem). Andorra tahab näiteks saada inimeste vaba liikumise kehtestamisele üleminekuaega (väikese riigi hirm sisserände ees, tuttav tunne) ja erikohtlemist põllumajandusele (peamiselt tubakakasvatus).

Norra on EL-iga seotud Euroopa majanduspiirkonna (EEA) lepingu kaudu, on Schengeni liige ja nende kaasarääkimise ja -elamise huvid on muidugi kordades suuremad. Muretsevad väga Schengeni vaba liikumise süsteemi püsimise eest. Muude asjade kõrval: kui sisepiiridel kontroll taastataks, läheks neil lõhe eksportimisega väga raskeks, juba piiridel veedetava aja pärast. Siit näeme ka, kuidas mugav elu, piirideta Euroopa on saanud kuidagi enesestmõistetavaks ja selle tagasipööramine tähendaks tagasilööke ka ootamatutest suundadest.

Bosnia on aastaid kinni kasvanud raja EL liikmesuse poole jälle vaikselt jalge alla võtnud. Kavatsevad Daytoni rahulepingu 20ndaks aastapäevaks detsembris esitada EL-iga liitumise avalduse. Ja miks mitte EE eesistumise ajal läbirääkimisi alustada. Selleks on neil aga vaja veel oi kui palju asju teha. Esimene on alkirjastada Stabiilsuse- ja assotsiatsioonileppe lisaprotokoll, mis tunnustab lihtsat tõsiasja, et HR on vahepeal EL liikmeks saanud. Mis, arvestades Bosnia valitsemiskorda ja tihedaid majandusuhteid HRga (antud juhul siis erisuhte kaotamisest tingitud tagasilööke), polegi nii enesestmõistetav, kui esmapilgul tundub.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga