27.01.2016

Poolepäevane Coreper algas hommikusöögiga, kus PRES andis ülevaate rändekriisi haldamise hetkeseisust. Ühtsema piirivalve eelnõu edeneb, aga mõnel LRl ikka põhimõtteline vastuseis (suveräänsuse küsimus). COM on tõsiselt ette võtnud Schengeni nõuete täitmise hindamise GR poolt. Hindamisraport on valmis, edasine protseduur on muidugi keeruline ja nõuab aega, aga suund on selge: kui asjad ei parane, võib COM 10.05 teoreetiliselt vastu võtta otsust Schengeni sisepiiride kontrolli taastamisest GRga. Mis peaks – ikka teoreetiliselt – andma näiteks DEle võimaluse öelda, et näete, kuna tõsised ohud kogu Schengeni alale on tõestatud, pikendame ka meie oma 12.05 lõppema pidavat kontrolli. Või – unistada ju võib – saavad öelda: Näete, hindamine ja meetmed toimivad, saame oma kontrolli kaotada. Selle osa lõppedes valitses ruumis vaikus, mida ei kriimustanud isegi GR kolleeg.

Hommikusöögil veel UK teema, kus on selge, et britid on hakanud panuseid tõstma, nõuavad kindlasti sisulisi järeleandmisi ka inimeste vaba liikumise punktis ning hoiatavad, et kui 18.02 ÜKl kokkulepet ei saa, siis võib veel kuid minna (minu meelest mitte liiga sisukas jutupunkt – mis siin ikka kuudeks muutuda saab?).

Coreperi istungil uuesti ränne. Suurem LR soovib ka varjupaigataotlejate menetlemist käsitleva Dublini määruse uuendamise arutamist 18.02 ÜKl ja kuna ränne seal nagunii teemaks, siis kindlasti saab ka. Siin on ka meie jaoks taskaalu hoidmine paras peavalu, sest ühtpidi tahame põhimõtet säilitada (taotlusi menetleb LR, kelle kaudu EL-i saabutakse), teistpidi on palju neid, kes ütlevad, et praegune kriis ju tõestas, et kui on tohutud rändevood, siis süsteem ei tööta. Pealinnas käib praegu selle üle tihe mõttetöö.

Huvitava kaasusena arutasime tagasivõtulepingu (mitte)toimimist Pakistaniga. Kole lihtne on öelda, ja seda ongi palju öeldud, et need tulijad, kel õigust rahvusvahelisele kaitsele pole, saadame tagasi ja asi nudi. Kuhu ja kuidas, on vaid küsimus, sest asjaomased riigid ei ole sugugi alati sugugi koostöövalmid. Pakistani kaasus on küll ekstra reljeefne, sest nad keeldusid vastu võtmast nende enda Ateena-saatkonnas välja antud reisidokumentidega kodanikke. Nüüd ongi EL-il kaalumise koht, kas ja kuidas edasi minna, kas ja kuidas rakendada ka muid teoreetiliselt meie käsutuses olevaid hoobasid arenguabist viisarežiimi täpsema kasutuseni. Huvitav harjutus, kuna EL-il, erinevalt suvalisest riigist, pole harjumust ega ka päriselt institutsionaalset raamistikku, et sedalaadi tavapoliitikat teha. Vaatame, kas ja mis sellest saab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga