27.01.2016

Poolepäevane [[Coreper]] algas hommikusöögiga, kus [[PRES]] andis ülevaate rändekriisi haldamise hetkeseisust. Ühtsema piirivalve eelnõu edeneb, aga mõnel [[LR]]l ikka põhimõtteline vastuseis (suveräänsuse küsimus). [[COM]] on tõsiselt ette võtnud Schengeni nõuete täitmise hindamise [[GR]] poolt. Hindamisraport on valmis, edasine protseduur on muidugi keeruline ja nõuab aega, aga suund on selge: kui asjad ei parane, võib [[COM]] 10.05 teoreetiliselt vastu võtta otsust Schengeni sisepiiride kontrolli taastamisest [[GR]]ga. Mis peaks – ikka teoreetiliselt – andma näiteks [[DE]]le võimaluse öelda, et näete, kuna tõsised ohud kogu Schengeni alale on tõestatud, pikendame ka meie oma 12.05 lõppema pidavat kontrolli. Või – unistada ju võib – saavad öelda: Näete, hindamine ja meetmed toimivad, saame oma kontrolli kaotada. Selle osa lõppedes valitses ruumis vaikus, mida ei kriimustanud isegi [[GR]] kolleeg.

Hommikusöögil veel [[UK]] teema, kus on selge, et britid on hakanud panuseid tõstma, nõuavad kindlasti sisulisi järeleandmisi ka inimeste vaba liikumise punktis ning hoiatavad, et kui 18.02 [[ÜK]]l kokkulepet ei saa, siis võib veel kuid minna (minu meelest mitte liiga sisukas jutupunkt – mis siin ikka kuudeks muutuda saab?).

[[Coreper]]i istungil uuesti ränne. Suurem [[LR]] soovib ka varjupaigataotlejate menetlemist käsitleva Dublini määruse uuendamise arutamist 18.02 [[ÜK]]l ja kuna ränne seal nagunii teemaks, siis kindlasti saab ka. Siin on ka meie jaoks taskaalu hoidmine paras peavalu, sest ühtpidi tahame põhimõtet säilitada (taotlusi menetleb [[LR]], kelle kaudu EL-i saabutakse), teistpidi on palju neid, kes ütlevad, et praegune kriis ju tõestas, et kui on tohutud rändevood, siis süsteem ei tööta. Pealinnas käib praegu selle üle tihe mõttetöö.

Huvitava kaasusena arutasime tagasivõtulepingu (mitte)toimimist Pakistaniga. Kole lihtne on öelda, ja seda ongi palju öeldud, et need tulijad, kel õigust rahvusvahelisele kaitsele pole, saadame tagasi ja asi nudi. Kuhu ja kuidas, on vaid küsimus, sest asjaomased riigid ei ole sugugi alati sugugi koostöövalmid. Pakistani kaasus on küll ekstra reljeefne, sest nad keeldusid vastu võtmast nende enda Ateena-saatkonnas välja antud reisidokumentidega kodanikke. Nüüd ongi EL-il kaalumise koht, kas ja kuidas edasi minna, kas ja kuidas rakendada ka muid teoreetiliselt meie käsutuses olevaid hoobasid arenguabist viisarežiimi täpsema kasutuseni. Huvitav harjutus, kuna EL-il, erinevalt suvalisest riigist, pole harjumust ega ka päriselt institutsionaalset raamistikku, et sedalaadi tavapoliitikat teha. Vaatame, kas ja mis sellest saab.