26.-27.06.2014

Seekordne ÜK oli mitmes mõttes ajalooline. Esimest korda võeti üks otsus vastu hääletamise teel, esimest korda pandi riigijuhtide tasandil kokku EL 5 aasta strateegiliste prioriteetide paber, esimest korda lahjendati (võib küll öelda ka, et täpsustati) “üha tihedama liidu” kontseptsiooni ja tehti viide ühe LR fundamentaalsele erimurele. Lisaks allkirjastati assotsiatsioonilepped, koos vabakaubanduslepetega, Gruusia ja Moldovaga ning vabakaubanduslepe Ukrainaga. Riigipead ja valitsusjuhid võtsid Ukraina kriisi haldamise ohjad kindlalt enda kätte, kooskõlastasid oma tegevuse Ukraina presidendi Porošenkoga ja seadsid Venemaale edasiste sanktsioonide vältimiseks konkreetsed tingimused.

ÜK järelduste teksti enam väga palju muutusi ei tulnud. Selle nn tavaosadeks on Euroopa semester, järjekordse tsükli kiretu kokkuvõtmine, sise- ja justiitsküsimuste uue strateegilise programmi heakskiit. Seal meil mitu asja, mis sisse saime. Aga seal ka nõue andmekaitseraamistikus juba selle aasta sees kokku leppida – tahaks näha. Edasi kliima- ja energiaosa, kus tegelikud vaidlused ja otsused tulevad alles oktoobris. Siiski tahtsid mõned ka praeguse raksu teksti veel muuta, Pürenee poolsaare riigid enam rõhutada ühenduste tähtsust ja Višegradi omad õiglast koormusejagamist kliimaeesmärkide täitmisel. Lisaks tervitati LT liitumist euroalaga 2015 algusest ja Albaaniale kandidaatriigi staatuse andmist. Mõlema üle ka meil väga hea meel.

Strateegiliste prioriteetide paberi üle kuulas ÜK eesistuja Van Rompuy Ypres´s väga liigutava I Maailmasõja mälestustseremoonia järel igati tsiviliseeritud lauaringi ära ja suunas paberi šerpade öisele arutelule (ka pärast õige mitut aastat Brüsselis on ikka pisut kummaline saada kutset koosolekule, mille algusajaks märgitud 00.00). Ja seda hoolimata sellest, et needsamad šerpad olid kaks õhtut tagasi selle paberiga põhjalikult tööd teinud. Nüüd aga mängiti kesköö ja kella 3 vahel maha suurepäraselt orkestreeritud etendus, mille lühikokkuvõte võiks olla: UK sai DE tugeval toetusel juurde neile vajaliku ja IT, hoolimata FR küllalt soliidsest toetusest, ei saanud. Teksti kirjutati sisse lause, et meie liidus on erinevaid integratsiooni ja koostöö astmeid. See on ju faktiliselt  õige lause, aga ikkagi tuhmistab oluliselt kroonijuveeli sära, kõigis lepingutes sisaldunud sätet, mille kohaselt on ühiseks eesmärgiks üha tihedam liit. See on umbes nagu turismibrošüüris kuulutada, et eesti rahva jaoks ülevaim üritus on laulupidu … kuigi kõik eestlased ei pea viisi ega jorise isegi kaasa.

Lisaks on järelduste tekstis COM presidendi kandidaadi nimetamise juures (punkt 27) viide UK poolt tõstetud probleemidele. IT peaminister  Renzi oli pärast oma partei suuredu 25.05 EP valimistel tõstnud jõuliselt esile SGP paindlikkuse teema. Lihtsustatult öeldes on küsimus võimalusest teatavaid riiklikke investeeringuid eelarvedefitsiidist maha arvata. See võimalus on teoreetiliselt ka praegu olemas ja selle kasutamine sõltub peamiselt COM tõlgendusest, kes pakti täitmist hindab. Reede öösel siis naaklesime tubli tunnikese selle üle, kas reeglites ettenähtud paindlikust kasutada “best” või “full“-kombel, kas “peaks” või “võiks” kasutada ja kas sellekohases lauses peab eespool olema paindlikkuse või seniste reeglite mainimine. Lõpuks jäi “best” kasutamine, tugev viide senistele reeglitele ning COM tõlgendusõigusele;  ja nii oli IT eesistumise esimene lipuprojekt läbi enne kui eesistumine alata sai. Eks paistab nüüd, kuidas peaministerRenzi seda kodus müüb. Oleks tore, kui saaks müüdud, sest ühe (suure) LR avalikkuse rahulolu küdemine pole kellelegi hea.

Esimest korda toimus ÜKl hääletus, COM presidendi kandidaadi üle. Häältelugemine EL NKs toimub keerulise valemi järgi, suurematel rohkem, väiksematel vähem hääli. Igatahes oli selge, et piisavalt vastuhääli Jean-Claude Junckeri kandidatuurile ei tule ja eesistuja Van Rompuy sai rahulikult küsida kes on poolt, kes vastu. Mitte ei pidanud hakkama mängima mänge a la Kes kohe üldse selle lahendusega elada ei saa vms. 2 LR oli vastu, 26 poolt. Iseenesest on kogu EL ajaloos liigutud suurema enamushääletuse suunas, ses mõttes pole selles hääletuses midagi nii erilist. Teiselt poolt on alati kindlam tulla ruumist välja ja öelda, et oleme täiesti ühtsed. Seda eriti isikuotsuste puhul. Eks saab näha, mis mõjud sellel hääletuel edaspidi olema saavad. ÜK andis ka summutatult urisedes välja mitte väga looritatud ähvarduse, et järgmiseks korraks veel vaadatakse seda nn Spitzenkandidat-protsessi. Mis iganes, aga praegu peaks jällegi kogu EP olema institutsionaalselt täidetud rasvase rahuloluga ja Junckeri nimetamisprotsess peaks edenema sujuvalt, kui just midagi erakorralist ei juhtu.

Midagi erakorralist juhtus aga järelduste Ukraina osa arutelul. Esimene aruteluring teksti üle toimus Coreperis 25.06 õhtul. Saime mitmes kohas teksti tugevamaks, aga kõige tundlikumat, sanktsioonide osa, keeldus Van Rompuy kabinet kuidagigi konkreetsemaks tegemast, edasi arendamast. Isegi üks 23.06 FAC mikroskoopiline täiendus läks välja. Siiski andis õrna hoiatuse DE, kes tegi ettepaneku hästi pisut tugevamaks sõnastuseks, mis aga ei lennanud seegi. Seda suurem imestus oli kõigil näha, kuidas 27.06, pärast lepingute allkirjastamist, seisavad koridoris Van Rompuy, Porošenko,  Hollande ja Merkel ning draftivad konkreetselt, pastakad käes, järelduste teksti. Veel enam, kui aruteluring ÜKs läbi sai, käidi teksti veel ukrainlastega kooskõlastamas ja lisati nende soovil veel üks lause. Kogenumad EE diplomaadid küll ei mäleta, et 1990ndatel oleks näiteks NATO tippkohtumiste meid puudutavaid sõnastusi meiega niimoodi kooskõlastatud. Usun, et see Ukraina juhtkonna kaasamise fakt ja pilt on isegi kõnekam sõnum kui järelduste tekst ise. Mis on ka kaunis karm. Esimest korda esitab EL Venemaale konkreetsed sammud konkreetse tähtajaga (30.06-ks) – kindlate piiripunktide üleandmine ukrainlastele, OSCE kontrollimehhanism sisseseadmine piiril, kõigi pantvangide vabastamine ja sisuliste läbirääkimiste alustamine Porošenko rahuplaani elluviimise kohta.  NK hindab nende sammude elluviimist ja teeb vajadusel vajalikud sammud (see on viide sanktsioonide 2. faasi, viisakeeldude ja varade külmutamise nimekirja pikendamisele, seda saavad teha ka välisministrid). ÜK aga on igal ajal valmis edasiste tõsiste sanktsioonide arutamiseks kokku tulema. See viimane ähvardus muutub selgemaks, kui teada, et uus ÜK toimub juba 16.07 õhtul, pärast kandidaat Junckeri eeldatavat kinnitamist EP, arutatakse teisi ametissenimetamisi.

Pole vist vaja lisada, et ÜK koridorides reageeriti ülalkirjeldatud stseenidele erinevalt. Oli nii neid, kes hõiskasid, et ammu oli aeg karmimaks minna, oli neid, kelle meelest on ettevaamatu hakata tingimusi seada, kui pole päriselt kindel, et ähvardusi ka ellu suudetakse viia (pole saladus, et majandussanktsioonide üle ei valitse LR vahel kaugeltki üksmeelt) ja oli muidugi ka neid, kes pidasid valeks EL tegevuse nii tihedat koordineerimist ukrainlastega. Selle viimase kohta tuleb küll nentida, et meeldib või ei meeldi, see kriis, mille akuutse faasi tekitas ju sellesama assotsiatsioonilepe allkirjastamata jätmine eelmise presidendi poolt, on EL-i ja Ukrainat omavahel lähendanud hoopis uuel ja tihedal viisil. Kui kellegi meelest EL ei peaks Venemaa ja Ukraina tülis poolt valima, siis sellest viimatinimetatud faktist ei saa enam üle ega ümber. See tähendab, seni, kuni Ukraina, tema juhtkond, assotsiatsioonilepet jõustavad, seda järgivad ja euroopalikke reforme teevad.

Järgmine peatus juba 16.07, mil arutusel muud ametissenimetamised ja kõik muudki ette tulevad asjad (vt üle-eelmine lõik).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga