26.08.2016

Eile oli mu viimane tööpäev EE alalise esindajana EL juures. Kirjutasin oma 5 aastast tagasivaate EE riigiametnikele ja poliitikutele, siin lühemalt samast. Ega 2011 sellesse ametisse astudes ei osanud arvata, vaevalt küll ka keegi teine, et kriisiolukord Brüsselis muutubki permanentseks. Sellisel olukorral on oma tugevad mõjud – atmosfäär muutub närviliseks, kasvab kiusatus teisi süüdistada, sunnib mõtlema, kas ise, üksi ei saaks probleemidega paremini hakkama jne. Lisaks, inimlikult: kriisi keskel keskendud vaid akuutsele, lased end sellest kaasa haarata ja vajalik igapäevatöö võib tahaplaanile jääda. Minuga see viimane kindlasti mingil määral juhtus.

Lisaks on operatiivsed kriisid näidanud ka seda, et EL lihtsalt pole tehtud igapäevase kriisihalduse jaoks – kriisistaap ja kiired käsuahelad seni peamiselt seadusandliku tööga tegelnud ühendusel  puuduvad. Mul on hea meel, et Coreper, LR poliitilistest esindajatest koosnev kogu, on tagasi võitnud valitsuste respekti. Majanduskriisi päevil tundus, et peamine koordinatsioonikanal võib hakata olema šerpade oma, mis ka loogiline, peaministrite nõunikud on majandusküsimustele palju lähemal kui diplomaatidest alalised esindajad. Kuid aja ja töö käigus, eriti Ukraine kriisi ajal, mil välispoliitikainimestele jälle suurem roll langes, see muutus ja on praeguseks väga tasakaalukalt paika loksunud. Alaliste esindajate suur pluss on ju see, et nad on kogu aeg Brüsselis kohal, võivad iga kell koosolekule tulla ja on päevast päeva koos tööd tehes ka üksteisega reeglina paremini tuttavad kui šerpad. See on aga alati abiks.

Samas on kriisihalduse käigus tehtud integratsioonisamme, mis varem oleksid võimatud olnud, seda eriti pangandusliidu ja euroala majandusvalitsuse alt. Enne 2011ndat polnud Brüsselil (COMl) näiteks LR makromajandusliku olukorra jälgimisel, saati siis soovituste tegemisel mingit pädevust. Kui aga kogeti, et valuutaliidus mõjutab ühe nõrkus ka teisi, hakati liigutama. Piirikaitse tugevdamine, ka tugev positsioonimuutus suhetes Venemaaga lähevad samuti sinna alla. Erinevus varasema ajaga võrreldes on vaid, et neid integratsioonisamme ei presenteerita enam kodus kui suurt saavutust, vaid kohati pigem tahetakse maha vaikida. Sest EL-vastased meeleolud kodanike seas kasvavad, EL kui globaliseerumine par excellence on tõusva globaliseerumisvastase laine surve all.

Ühe suure LR kodanike otsus liidust sootuks lahkuda seab EL ja eriti LR poliitilise eliidi ette kohati lausa fundamentaalsed küsimused. See, mida ühelt poolt on kiusatus öelda ja teiselt poolt lausa oodatakse, on: Kõik (või pea kõik) on ju tegelikult hästi, kõik on EL integratsioonist kõvasti võitnud, teeme edasi. Sest rahvusvaheline avalik sektor ei taha pea kunagi oma vigu tunnistada. See oleks praegu aga väga vale, olgu, ebapiisav, sõnum. Mingi kahetsus, mingi tunnistamine, et mitte kõik pole hästi, õigesti läinud, on usalduse taasvõitmiseks hädavajalik. Lisaks peavad LR juhid julgema rääkida EL positiivsetest külgedest, neist igapäevastest hüvedest, mis jäävad inimeste jaoks Võtame-Suveräänsuse-Tagasi!-hüüatuste varju. Igatahes on praegu alanud ajastu, kus EE sugune lõimumismeelne, EL-integratsioonist eluliselt huvitatud LR peab enama integratsiooni nõudmise asemel hakkama aktiivselt tegutsema seniste saavutuste kaitsmiseks. See nõuab mõtteviisi, retoorika ja taktika muutmist, samuti tihedat koordineerimist samamoodi mõtlevate LRdega – keda pole ju vähe! Õnneks tundub, et digitaalse siseturu tugevdamise vajadust keegi (veel?) kahtluse alla ei sea.

EE on viimase 5 aasta jooksul end lõplikult klubis etableerinud. Tunneme end kindlalt, ei karda, et keegi kuskil üritab meile ära teha. Oleme end Euroopa tsentrisse mänginud. Selle lakmustestiks on, kas kuulajad saavad Brüsselis su juttu kuulates aru, mis geograafilisest/SKT tasemega LRst sa tuled. Muidugi pole see kaugeltki alati võimalik, aga väga tihti on. EE huvide kaitsmisega saame hakkama, ühesõnaga, me oskame Eestit Euroopat päris hästi. Aga Euroopat me veel liiga hästi ei oska. Kogu ühenduse asjades kaasa rääkimiseks on vaja pisut rohkem eel- ja mõttetööd teha, kui meil see seni (paljudel objektiivsetel põhjustel) seni harjumuseks olnud. Aga sellest olen ma 5 aasta jooksul õige mitu korda ka lehes kirjutanud, aitab nüüd. EE on ainuke LR EL ajaloos, kel 12 (küllap ka 15, kuni Junckeri COM mandaadi lõpuni) COM asepresidendi koht. Lisaks on eestlasi EL kõrgetes ametites kaugelt rohkem kui meie suhteline suurus lubaks. Oleme Brüsselis hästi kohal, nii riigi kui inimeste näol. Abil.

Tänusõnad targale pealinnale (neid ei saa kunagi küllalt) ja kolleegidele alalises esinduses (neid ei ole kunagi küllalt) olen juba esitanud. Siin aga aitäh kõigile selle blogi lugejatele nii tagasiside kui lihtsalt selle teadmise eest, et keegi loeb – järelikult natuke ikka läheb korda. Telefoni asemel laualampi ikka liiga pikalt rääkida ei jaksa.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga