26.06.2016

27 LR šerpade kohtumine Brüsselis, 3 põhiteemat. Esiteks UKlt oodatav Lissaboni leppe 50. paragrahvi järgne lahkumiskõneluste käivitamine. Selge on, et EL-il (praktikas) puuduvad survevahendid, et mõjutada britte avaldust esitama. Ja nagunii ei tule jõupoliitika EL-il pea kunagi välja. Seega võib selles küsimuses hoida üsna maalähedast profiili. Täna ilmutasid 2 suurimat LR küll ses asjas märkimisväärselt erinevaid seisukohti. Mis pole ime, nii ajalooliselt kui fundamentaalsete suhtumiste tõttu siseturgu, kaubandusse jne kui ka koduse poliitilise reaalsuse pärast – kel on, kel (veel?) pole tugevat eurovastast parteid. Niisiis, EL saab survevahendina praktikas kasutada vaid põhimõtte, et enne avalduse saamist ei toimu mingeid varjatud, mitteametlikke läbirääkimisi, järjekindlat rakendamist.

Teine põhiteema oli 28.-29.06 ÜK sisu. Esimesel õhtul kuulatakse peaminister Cameron ära ja teisel päeval ollakse 27-kesi. Tahetakse kindlasti anda sõnumit 27 ühtsusest, säilinud suunatajust ja sellest, kuidas nüüd nii UK kui EL-iga edasi minna. UKga pole vast veel erilist öelda, avaldust pole ja nii saab ära jätta ka naaklused selle üle, milline EL institutsioon lahkumist läbi rääkima hakkab. Mingi loogika oleks COM, kes ju peab ka liitumisläbirääkimisi, aga Brexiti asi on nii tugevalt Chefsache, et ei usu, et ÜK ja selle eesistuja Tusk tahavad siin eesõigust loovutada. Seda enam, et Brexiti, nagu ka rändekriisi haldamise alal tundub Tuski liin nii sisu kui narratiivi poolest COM presidendi Junckeri omast peale jäävat. Muide, Tuski kabinetiülem Serafin kinnitas täna ka, mis väga hea kuulda oli, et Tusk kohtub kahepoolselt paljude riigijuhtidega, aga ei osale üheski laiema formaadi kohtumisel (27.06 planeeritud näiteks DE, FR ja IT tippkohtumine ja muudki tahavad praegu jõuliselt grupeeruda.

Siit kolmanda põhiteemani. Kuidas, kelle juhtimisel ja mis formaadis toimub järelemõtlemisprotsess EL tuleviku üle? Ja kuidas tasakaalustada ühelt poolt vajadust tunnistada, et midagi on kapitaalselt valesti läinud ja teiselt poolt kinnitada, et ei, see pole lõpp, töö jätkub (näiteks ÜK järeldused sisaldavad hulka kasulikke asju eriti siseturu vallast).  On aga täiesti selge, et ilma tunnistamata, et midagi vaja uuesti või ümber mõtestada, edasi ei saa. Aga kuidas? Ideid on välja käidud alates konvendist kuni 6 asutajaliikme välisministriteni – ja siin peitub tohutu oht 27 ühtsusele. Ka ses asjas olid Tuski inimesed täna väga kindlad – vaid ÜK ja ei keegi muu saa seda protsessi suunata-juhtida. Teine, isegi suurem oht 27 ühtsusele peitub selles, kui praegu (ja see on juba alanud) tõuseb üks LR teise järel püsti ja kuulutab: Nüüd on selge, et see-ja-see mulle mittesobiv asi on valesti tehtud, tuleb muuta! Ilmsed kandidaadid sellisteks asjadeks on kasinuspoliitika (tegelikult aga kogu SGP reeglistik), rändekvoodid jne. Kui see nokkimine laiemalt levib, on oht üldiseks laialivalgumiseks suurem kui varem, nii poliitiliselt kui praktikas kui moraalselt. Loodan väga, et 29.06 annab ÜK kollektiivselt siin väga tõsise lubaduse sellele libedale mitte minna.

P.S. Väike samm EL-ile, suur samm meile oleks UK otsus mitte teha oma 2017nda II poolaastasse planeeritud eesistumist. Koos järelmitega järgmistele, aitäh ka selle eest. Eeldatavasti teeb Cameron selle kohta juba 28.06 mingi avalduse. Ses asjas on selgust vaja kiiresti.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga