26.04.2013

Üks paremaid Balkani piirkonna asjatundjaid Stefan Lehne on kirjutanud suurepärase analüüsi Serbia-Kosovo kokkuleppega (vt Gondori kroonika 22.04.2013) avanevatest võimalustest Lääne-Balkani regioonile (see osa endisest Jugoslaaviast, mis pole veel EL-is pluss Albaania) ning EL laienemispoliitikale üldisemalt. Soovitan lugeda tervikuna, seal on palju väga kasulikke tähelepanekuid laienemispoliitika ja Lääne-Balkani kohta. Lühidalt öeldes on probleem hetkel see, et esiteks on liitumine objektiivselt keerulisemaks muutunud, kuna ülevõtmist vajavat EL seadust tuleb aina juurde – EE liitumise ajal räägiti 100 000, nüüd juba 140 000 leheküljest. Teiseks on mitme vanema LR isu uute tulijate võtmise järele madalseisus, põhjusteks majanduskriis ja rahulolematus mõne viimase laienemisringi LR-ga. Kolmandaks on mõned Balkanile lähimad ja seega kandidaatriikide jaoks enam silma all olevad LR väga keerulises majanduslikus olukorras, mis vähendab EL ligitõmbavust. Lisaks kahepoolsed probleemid, mis nii mõne kandidaatriigi ja LR vahel kui ka kandidaatidel omavahel eksisteerivad, ja mille lahendamine ei tundu kuigi reaalne. Kokkuvõtteks hägustab see kõik kandidaatide usku tegelikku liitumisperspektiivi. Esimest korda postkommunistlikus Ida-Euroopas ei toimi Bosnia-Hertsegoviina, Albaania ja üha enam vist ka ametlikult pika nimega Makedoonia puhul EL liikmesuselubadus võimsa motivaatorina vajalike reformide läbiviimisel.

Lehne tunnistab seda ja näeb samas võimalusi, et kasutada EL-i nähtavat ning aktiivset rolli Belgradi-Priština leppe saavutamisel selleks, et laienemisperspektiivi Lääne-Balkanil uuesti atraktiivseks muuta. Praktikuna (tegu on kauaaegse EL institutsioonide ja AT välisministeeriumi kõrge ametnikuga) suudab ta teha konkreetseid poliitikasoovitusi. Ta paneb ette avada lähema paari aasta jooksul läbirääkimised kõigi regiooni riikidega. Sest tõsi on, et EL-i võime kandidaatriike muuta on tugevaim just läbirääkimiste käigus, konkreetseid peatükke läbi võttes. “Läbirääkimised” on selle protsessi kohta suuresti eufemism, tegu on regulaarse raporteerimisega sellest, kuidas EL toel ja nõul on EL seadust üle võetud. Teiseks soovitab Lehne suunata EL abiraha senisest rohkem taristu väljaehitamisse kandidaatriikides ja mitte peamiselt nende riikide institutsioonide ülesehitamisse.  Kolmandaks paneb Lehne ette hakata laienemispoliitika kasust LR-des proaktiivsemalt rääkima.

Kõik need soovitused on minu meelest väga õiged… ja neetult raskesti elluviidavad. Läbirääkimiste avamist pidurdavad nii lihtsalt umbusklikud LR kui eriti need, kel mõne kandidaadiga kahepoolne kana kitkuda. EL raha ümbersuunamine on samuti tõenäoliselt väga raske ülesanne, kuna mitu LR küsiksid kohe: Miks me peaksime ehitama teid ja torusid riikides, mis võib-olla lõpuks ei saagi liikmeks? Ja osa LR poliitikud ja kodanikud ei taha kuuldagi mingist uutest vaestest sugulastest. Kuid fakt on ometi, et vastutust Lääne-Balkani piirkonna eest pole EL-il kellelegi lükata, isegi kui tahaks. Kogu muu maailma jaoks on see meie vastutus ja tagahoov. Teiseks on oma naabritega toimetulek iga välispoliitika esimene proovikivi ja selle järgi hinnatakse ka EL-i CFSP-d. Kolmandaks, laienemine on tõestatult tulemuslikuim viis kehvemal järjel olevaid riike paremaks muuta. Seda tuleb kartmatult kasutada. Järsku on moment selleks järgmisel aastal, millal EL-i eesistujaks on regiooni riik GR ja toimub COM vahetus, mille käigus teinekord tehakse julgeid samme kas vana koosseisu pärandi tsementeerimiseks või uute tulijate värskusest?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga