26.03.2014

Käisin kuulamas USA presidendi Obama kõnet Brüsseli Bozari kontserdisaalis. Kohal BE kuningapaar, BE valitsus, EL institutsioonide ja NATO juhid, diplomaate ning hulganisti noori inimesi. See viimane võimaldas Obamal rääkida väga palju demokraatlikest väärtustest, nende kaitsmise vajadusest, laskis noortele korduvalt südamele panna, et hüved nagu vabadus, jõukus, demokraatia pole tasuta ega iseenesestmõistetavalt alati olemas, ühesõnaga, rääkis Venemaast ja Ukrainast ja mitte EL-USA suhetest. Sellest, täpsemalt, täna toimunud EL-USA tippkohtumisest antakse Coreperis homme ülevaade ja Obama pressikonverentsist EL juhtidega saab mingit esmast aimu näiteks sellest artiklist.

Konkreetsemalt ütles Obama, et Venemaa invasioon Ukrainasse on vastuvõetamatu, Krimmi annekteerimist ei tunnustata. Ütles, et USA ja kogu NATO pühendumus artikkel 5-le on kõikumatu. Et allianss on tugevdanud oma kohalolekut Balti riikides ja PLs. Aga ütles ka, et liitlased peavad kaitsesse enam panustama. Edasiste sanktsioonide kohta (tean juba, et homme hakkab Coreper selle asja üle taas vaidlema) ütles Obama, et kui Venemaa oma kurssi ei muuda, siis suurendame meie tema rahvusvahelist isolatsiooni veelgi. Nii et polnud nii, et kui Venemaa lihtsalt enam uusi eskaleerivaid samme ei astu, siis Lääs omalt poolt ei lähe sanktsioonidega edasi. Ja last not least, Obama kordas eilset mõtet Venemaa mõjujõu vähenemise kohta. Eile ütles ta, et Venemaa on regionaalne jõud, täna tõdes, et erinevalt Külma sõja ajast ei juhi Venemaa enam mingit globaalset koalitsiooni. Kuna öeldud selle kordamise taustal, et meil, Läänel, on demokraatlik globaalne allianss, siis oli võrdluse mõte üpris selge.

See viimane juhib mõtted sellele, et maailmas on paljud asjad ikkagi (ka) isiklikud. Obama, nagu ka Putini hinge kiiganud G. W. Bush ja Jeltsinit emmanud Clinton enne teda, proovis oma ametiaja alguses Venemaaga suhted uuele alusele seada. Kõigil kukkus aga lõpuks ühtmoodi välja, suhted pehmelt öeldes kehvakesed. Kuid sellesse protsessi oli panustatud suure egoga (ilma selleta presidendiks ei saa) inimeste isiklikku prestiiži ja sellel on tagajärjed. Mulle küll tundub, et Obama viimaste päevade väljaütlemistel on ka teatav isiklik hoiak juures.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga