25.01.2013

Nädala teema Brüsselis oli UK peaministri Cameroni kõne Euroopast ja UK kohast selles. Sisu refereerima ei hakka, vaid mõned mõtted jutuajamistest kolleegide ja muidu EL-asjapulkade ning -huvilistega. Kõigepealt sellest, mille üle ei imestata. Esiteks, et Cameron rõhutab UK erilisust, seda, et see rahvas pole Euroopas mitte südame, vaid mõistusega. Siia alla käib ka euroala päästefondidest,  fiskaalleppest ja pangandusliidust väljajäämise ja mõnes siseküsimuses volituste tagasipööramise näitamine suurte UK EL-poliitika võitudena. Teiseks oli oodata, et Cameron näeb oma võimalusena tulevast võimalikku EL lepingumuudatust a la: teie tahate eurotsooni koostööd tihedamaks muuta, teil on vaja lepingut muuta ja me anname selleks loa vaid siis, kui saame endale mõnel alal otsustusõiguse tagasi. Kolmandaks, üllatusteta väärtustas Cameron EL saavutusena üle kõige siseturgu.

Nüüd sellest, mida vähem oodati. Esiteks, et Cameron ütleb nii selgelt välja, et tänase-homse EL peaeesmärk (over-riding purpose) pole mitte rahu, vaid jõukuse tagamine kontinendil. Nüansi lisab hiljutine Nobeli rahupreemia saamine, kuna selle põhjendustes oli vähemalt 2 ülesannet, mis EL-il Euroopa rahu tagamisel pooleli – laienemine Balkanile ja Türgi moderniseerimisele kaasaaitamine. Samalaadne peavoolule ning ka EL lepingu tekstile vastu rääkimine on mõtteviisile ja kirjatähele “üha tihedam liit”, “ever closer Union” nii selge väljakutse esitamine. Kolmandaks on tundunud kummaline, et peaministri mahapandud ajagraafik rahvahääletusega 2017 on nii kindel. Aga mis siis, kui uut lepet ei õnnestu (selleks ajaks) saavutada, mida siis referendumile pannakse? Ja ikkagi imestatakse selle üle, kui UK sisepoliitika-keskne oli kogu peaministri lähenemine.

Praktilistest järeldustest mainin mõnda. Suure tõenäosusega võib ennustada, et UK poliitikutel, ametnikel ja diplomaatidel jääb edaspidi vähem aega ja energiat EL ühispoliitikate kavandamiseks, läbirääkimisteks ja läbiviimiseks. Ehkki, samas, tegu on väga suure ja kogenud riigiaparaadiga. Teiseks, lepingumuudatuste porotsessi algatamise künnis kerkib senisest veelgi – kardetakse, et nii kui lepingu avad, ükskõik, mis eesmärgil, tuleb üks LR ja hakkab oma pädevuste tagasipööramist nõudma. Olen varemgi kirjutanud, et suur lepingumuudatus pole 2014. aasta keskpaigani kindlasti aktuaalne. Kuid sealt edasi – juba praegu venitame mitme EL-juristi sõnul seadust ohtliku piiri lähedale, kui mitte üle selle. Kolmandaks, väga palju sõltub sellest, kas Cameronile leidub liitlasi, kas tõuseb veel mõni riigijuht, kes nõuab otsustusõigust riikidele tagasi (näiteks NL 2012 sügisel sõlmitud koalitsioonileppes on seesugune nõudmine kirjas). Eks lähikuud näita.

2 thoughts on “25.01.2013

  1. Huvitav on see, et kui peakski referendum tulema 2017, siis satub samasse aega ka UK eesistumine, millele järgneb meie oma, st järelmitega saab olema meil võimalus vahetult tegeleda. Enne peab muidugi Cameron valimised võitma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga