24.-25.10.2013

ÜK üldist atmosfääri kirjeldas peaminister Ansip kui kollegiaalset ja pingevaba, mis sugugi alati nii pole. Kui aga vaadata meediakajastust, siis tunduvad teemad ja pealkirjad nii dramaatilised, et arvaks õhu emotsioonidest paks olevat, et riputa sinna või kirves – Merkeli telefoni pealtkuulamine, Vahemere LR lämbumine migratsioonivoogude all, UK peaminister kontinenti kangelaslikult andmekaitsepaketist päästmas, DE oma majandusvalitsuse mudelit teistele peale surumas jne, jne. Hea õppetund järelduste tegemisest avalike allikate põhjal – ka kui kõik on teemad kirjas, ei pruugi pilt ikkagi päris adekvaatne olla.

Digitaalse majanduse osas oli EE juhtkõneleja ja nii näidatigi esimest korda ÜK-l multifilmi. Üks pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, ja kui suur vahe see Powerpoint esitluse ja animatsiooni vahel ses mõttes enam ikka on? Meile eriti olulised teemad digiosas kas jäid järeldustesse tugevalt sisse (e-identimise ja usaldusteenuste määrus) või tulid teksti tagasi (andmete vaid kord küsimise põhimõte, vt punkti 9 viimast lauset). Kahe olulise digiteema puhul aga lahjendati oodatult ambitsiooni: nii andmekaitsepaketi kui ka telekomipaketi vastuvõtmine peab toimuma “õigeaegselt” ja mitte 2014 EP valimiste eel, nagu soovis COM. Meie hinnangul oli selline kiirustamine ka ebarealistlik. Üle digiteema hõljus spioneerimisskandaali vari, raportid DE liidukantsleri mobiili pealtkuulamise kohta ja USA kinnitus, et seda ei tehta praegu ega tulevikus, aga mineviku osas jäeti vastatama, on väga tõsised asjad. Turvalisuse mõõdet tuleb tänapäeval silmas pidada ja esitleda iga kord, kui mingeid uusi lennukaid digilahendusi üritad maha müüa. Arusaadavalt ei saa aga riiklikku julgeolekut puudutavaid küsimusi rohkem avada kui järelduste lõpus olevas väga kaalutud sõnastusega avalduses. DE üritab USA-ga kahepoolset lepet, FR ka ja muud LR võivad nende püüdlustega ühineda.

Majanduspoliitikate koordinatsiooni osa muutus vähe võrreldes juuni ÜK järeldustega. Kuid dünaamikat päriselt eitada ei saa. Detsembris lubavad riigipead ja valitsusjuhid esiteks määratleda asjakohaste indikaatorite põhjal need  majanduspoliitika valdkonnad, mis vajavad tihedamat koordineerimist ja teiseks leppida kokku nende valdkondade reformide üle sõlmitavate lepinguliste suhete ja nendega kaasas käiva solidaarsusmehhanismi põhijoontes. Lausele sain küll saba ja sarved külge, aga selle asja sisuga täitmine on kole keeruline. Esiteks, millised indikaatorid lisatakse – kui lisatakse – nendele, mida COM nagunii makromajanduslike tasakaalustamatuste protseduuris kasutab? Teiseks, kuidas ikkagi reaalses elus hakkab käima nende poliitikavaldkondade koordineerimine? Koridoridebattides on kasustatud näitena avaliku sektori efektiivsuse indikaatorit – olgu, aga kuidas seda valdkonnana koordineerida? Kolmandaks, kõigile euroala LR kohustuslikud reformilepingud (ilmselt siis COM-ga) – kujutlusvõimet tuleb tavalisest pisut enam rakendada, et näha X riigi peaministrit astumas oma parlamendi ette ja ütlemas: Brüsselis arvasime (arvati?) et meie eluvaldkond X vajab kapitaalset reformi. Tõsi, selle viimase asjaga on küll nii, et “lepingulise suhtega kaasakäiv solidaarsusmehhanism” tähendab teoorias rahalist abi reformi tegevale LRle. Aga kust sinna “mehhanismi” raha tuleb? Kogu selle lõigu kokkuvõtteks võib öelda, et DE on tugevasti oma tahtmist saanud või saamas ja eks näiteks seesama küsimus: kust raha tuleb? jääb nagu tavaliselt sakslaste vastata. Detsembrini tuleb huvitav  aeg, kus ka meie peame silmad lahti hoidma ja vajadusel ka suu lahti tegema. DE koalitsioonikõnelustelt ei tundu liidukantsler Merkel Euroopa-poliitikas suuri muutuseid ootavat, lõppenud ÜK järeldustesse sissepandu oli väga tema senise valitsuse nägu.

Majanduse alt veel kaks raporteerimisülesannet COM-le – detsembriks Euroopa semestri käigus LRdele esitatud riigipõhiste soovituste täitmisest ja 2014 märtsiks selle kohta, kuidas LR on sektorite kaupa reforminud oma teenustemajandust. Mõlemast raportist sünnib tõenäoliselt piinlikkust omajagu, kui neid korralkult teha. Ega riigid pole, retoorikast hoolimata, just liiga agarad “Brüsseli soovituste” elluviimisel. Ja teenustesektor on vanade privileegide, konkurentsihirmu ja tsunftihuvide kütkes väga mitmel pool.

Viimaste nädalate kohutavad sündmused Vahemerel, kus Euroopasse pääseda püüdes uppunud sadu aafriklasi, panid oma pitseri ka lõppenud ÜKle. Migratsioonivoogude teema, nagu eufemism kõlab, on aga erakordselt mitmetahuline ja riikidel on väga erinevad huvid, ka lõunapoolsete, otseselt nn rindejoonel olevatel – kes tahab EL toetust, et põgenikepaate eemal hoida, kes üle piiri saanuid sujuvalt teistesse LRsse saata, kes tagasivõtulepingut Türgiga jne. Koorma ühtlasem jaotamine EL riikide vahel pole ka nii lihtne asi nagu paberil võib tunduda. Näiteks SE, kes geograafiliselt kaugel, võtab ikkagi vastu proportsionaalselt hulga rohkem põgenikke kui näiteks IT või GR. Kui ka läheks matemaatilise mudeli alusel jagamiseks, siis on läbiproovitud, et, teoreetiliselt, meie suurusega LR kvoot, 10, 20, ka 50 inimest ei tahaks elada seal, kus oma kogukonda juba ees pole ja suure tõenäosusega lahkuksid esimesel võimalusel teise LR. Eesistuja Van Rompuy lähenemine oli väga selge: migratsiooniküsimusi arutatakse koos kõigi sise- ja justiitsasjadega plaanikohaselt 2014 juunis. Seni töötab vaid rakkerühm. Näiteks MT peaminister ütles end selle(gi) tulemusega rahul olevat.

LT president Grybauskaite andis ülevaate ettevalmistustest idapartnerluse tippkohtumiseks Vilniuses. ÜK kinnitas EL valmisolekut allkirjastada assotsiatsioonilepe Ukrainaga, kui tingimused on täidetud (Timošenko kaasus) ja parafeerida lepped Moldova ja Gruusiaga. Veelkord tuleb tõdeda, et mõned Venemaa viimase aja sammud on EL ühtsusele tublisti kaasa aidanud. Vilniuses lubasid igatahes kohal olla mitme suurima LR liidrid. Hea.

ÜK nn veerel toimus veel huvitav üritus, UK, DE, IT, SE, PL, NL, FI, COM ja EE liidritele esitleti UK äriringkondade koostatud raportit EL bürokraatiast. Hoolimata kurjakuulutavast pealkirjast – Cutting EU red tape, vähendades EL  bürokraatiat – õnnestus DEl ja osalt ka EEl ürituse tooni pisut mahedamaks keerata. Muidugi on EL-i reeglid kohati liiga detailsed, muidugi tuleb Brüsselist ka mittevajalikke regulatsioone ja kontor kirjutab tihtilugu rohkem, kui pealinnades lugeda jaksatakse. Samas on kasvõi sessamas raportis nõutud mitmeid asju, mis vajavad just rohkem, mitte vähem tegutsemist EL poolt – vabakaubanduslepete ajamine, teenuste direktiivi täielik elluviimine jne. Seda õnnestus peaminister Ansipil ka välja öelda. Lisaks oli esitlusele kutsutud ka COM president Barroso, kes rääkis oma institutsiooni hiljutisest samasuunalisest algatusest. Ühesõnaga, üritus kukkus kavandatust palju tasakaalustatum välja, mis igati ka meie huvidele vastas.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga