24.-25.05.2013

Lennart Meri konverentsil Tallinnas., seekordse peateemaga Põhja ja Lõuna vahest. Seda eriti Euroopas, aga ka globaalselt ja üks seminar käsitles näiteks Venemaa geograafilist jaotust. Hea Vene-tundja ja kauaaegne Eesti sõber Paul Goble tõestas seal küll veenvalt, et see riik jaotubigas inimgeograafilises mõttes Moskva ja muu maa vahel ega kuidagi mingeid kaardijooni pidi.

Geograafia ei määra rahvaste ja tsivilisatsioonide saatust, selle kohta võib lugeda viimati näiteks Acemoglu ja Robinsoni kiiresti bestselleriks saanud Why Nations Fail-raamatust. Ei tee seda ka religioon ega sellega seotud taust, Max Weberist hoolimata. Acemoglu-Robinsoni teooria kohaselt on kõige olulisem kaasavad (ilclusive) poliitilised institutsioonid. Põhja-Ameerika inglise kolonistid ei saanud järgida Hispaania mudelit, mille kohaselt maa jagati omavahel ära ja pandi kohalikud tööle. Uus-Inglismaal lihtsalt polnud nii palju kohalikke, nii pidid kolonistid ise tööle hakkama, seejärel tuli neile anda ka otsustusõigust asjade korraldamisel jne.

Ka Euroopa-sisene eraldusjoon ei lähe Põhja ja Lõuna vahel, nagu ta 1990ndatel ja ehk ka 2000ndate alguses läks Lääne ja Ida vahel. Abiprogrammi riiki IE-d võib vaevalt lõunariigiks nimetada ja kümnend tagasi  oli DE Euroopa haige mees, vaevu köhiva majandusega. Minu jaoks läheb eraldusjoon nende LR vahel, kes siiralt usuvad, et EL-ist on kõigile kasu, teda tuleb tugevamaks muuta, et suveräänsuse jagamine, kui see arukalt tehtud, tänapäeva maailmas hoopis tugevdab, mitte ei nõrgenda riiki. Ja kes muidugi teavad, et sellise klubi nagu EL liikmetel tuleb ühiselt kokku lepitud reegleid täita. Ning teisel pool mentaalset joont on need, kes on EL-is peamiselt vaid kasu peal, kes mõõdavad oma kuulumist rahas. Olgu siis siseturgu kuulumise või võimaliku abipaketi hinda arvutades. Sellise jaotuse puhul on loogiline muidugi ka, et riigid võivad üle eraldusjoone pendeldada, sõltuvalt valitsusevahetusest. Äsjalõppenud konverentsi kõige EL-integratsioonimeelsem esineja, keda mina kuulsin, oligi üks IT valitsuskoalitsiooni parlamendisaadik. 3 aastat tagasi see riik tihedama lõimumise poliitikat ei ajanud.

Igatahes, hästi tore on, et meil selline konverents on, juba 6ndat korda. Kus – Gogoli moodi öelda püüdes – linnakese koorekiht saab kokku oma sõpradega naaberkubermangudest ja kaugemaltki. Polegi meil neid sõpru nii vähe. Lõpuks 3 huvitavaimat minu kuuldud tsitaati konverentsilt, nii heas kui ka halvas mõttes. Esiteks LV peaminister Dombrovskis: Me alustasime sama võlatasemega kui EE. Praegu on meil madalam SKT per capita, kehvemad palgad ja pensionid kui Eestis – mida me oleme saavutanud sellega, et oleme tekitanud 4 korda suurema riigivõla kui EE? Teiseks SE välisminister Bildt: EL LR-del on kokku 68 000 diplomaati. Kui nad kõik jätaksid käimata teiste EL LR rahvuspühade vastuvõtul, saaks kokkuhoitud ajaga Euroopa heaks suuri asju teha. Kolmandaks EEAS staarnõunik Robert Cooper: Venemaa ei kujuta erilist ohtu Euroopale. 2008 toimus Gruusias lihtsalt see, et riigi pehme jagamine muutus kõvaks jagamiseks, elu läheb edasi ja grusiinid ajavad ikka äri oma erilisel viisil… mida me armastame, lisas ta kähku otsa, tundes saali kuuldavat jahedust. Saal ei soojenenud lisandusest siiski kuigivõrd.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga