24.04.2013

TervepäevaCoreper algas hommikusöögiga, mis on nüüd regulaarseks kujunenud võimalus alalistel esindajatel omavahel põletavatel hetketeemadel mitteformaalselt mõtteid vahetada, anda teada suurematest, ka teisi potentsiaalselt mõjutavatest teemadest kodus jne. Praegusele ajale iseloomulikult peateemaks MFF, kus peaprobleemiks EP saamine ametlikke läbirääkimisi pidama. Olukord on pisut kummaline, kuna parlament on eeltingimuseks seadnud 2013. aasta lisaeelarve vastuvõtmise, mida aga EP-le sobivas mahus pole LR valmis tegema. Täna arutletigi päris palju selle üle, kas edeneda lisaeelarvega kahes järgus, kui kohe COM pakutud 11,2 miljardi peale ei saa kokku leppida. COM, kes peab reaalselt arveid maksma, on muidugi tige, samuti ärritab see kindlasti parlamenti, aga see võib ometi nii minna mh lihtsal põhjusel, et mitmel LR-l pole raha, et hetkel kõike ühiskassasse ära maksta. Teine jõujoon läheb sealt, kus menetletakse eelarvega seotud 70 õigusakti. Neil kõigil on EP-s raportöör, variraportöörid ja muud vastutajad, kes kõik tahaksid oma eelnõud vastuvõtmisele viia. Sellega pole jälle nõus LR, kes ütlevad, et kuni te pole rahanumbritega nõus olnud, et saa ju ka rakendusakte heaks kiita. Siin on eriarvamused, kas sedalaadi hiearhia tekitamine hoopis ei liida EP-d ja ei tee neid kõiki kole kurjaks. Aega aga palju pole, järgmise aasta 1. jaanuarist tahaks eelarveraha kasutama hakata ja selleks peavad olemas olema nii eelarve ise kui ka sellega seotud õigusaktid. Lõuna ajaks jõudiski parlament teatada homseks planeeritud esimese triloogi ärajätmisest.

Lõunakülaliseks – ühest söögist teise, diplomaadi glamuurne elu – USA suursaadik Kennard. Peateemaks Obama teise presidendiaja üks suuri lootuseid, atlandiülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus ehk vabakaubanduslepe TTIP. Aastakümneid on juba kuhjunud ärritavaid kaubandusküsimusi, mida kuidagi lahendada ei õnnestu nagu Ameerika kanaliha, geneetiliselt muudetud toodang, geograafilised tootetähised nagu Parma sink jne. Praeguseks on neid aga nii palju kokku saanud, et kui korraga lauale panna, võiks väga paljud huvitatud rühmad mingit kasu saada. Kuna tollitariifid on juba nagunii madalad, on põhiküsimuseks regulatiivne raamistik – kuidas teha nii, et kui mingi ravim, näiteks, vastab USA nõuetele, siis tähendab see automaatselt, et seda tohib müüa ka Euroopas ja vastupidi. Hetke suurim küsimus on läbirääkimiste mandaat, mis mõlemad osapooled oma läbirääkijatele annavad. Mõni LR on juba teatanud mõnest teemast, mis mingil juhul ei tohi protsessi osa olla. Kennard tegi väga veenvalt selgeks, et iga sellise asja peale elavnevad protektsionistlikud huvigrupid ka Ameerikas, kes omakorda nõuavad mõne küsimuse kõrvalejätmist. Loogiline, ka EE toetab laia mandaati, mille peaks andma mais või juunis, pärast raskeid LR vahelisi läbirääkimisi.

EL-Venemaa tippkohtumine läheneb taas ja jälle pole ei EEAS-il ega LR erilisi ideid, et mida siis ikkagi niiväga koos arutada ja teha. Asju, mida EL Venemaalt tahab, on palju, inimõiguste paremast järgimisest elusloomade impordikeelu lõpetamiseni. Idanaaber omakorda tahab paari konkreetset asja, viisavabadust, õigust osta EL energiaettevõtteid ja otsustusõigust CFSP-s, kui utreerides öelda. Sellise tasakaalustamata oleku all see suhe kidubki ja umbes seda täna taas tõdesimegi.

Tõsiseimad vaidlused pidasime Moldova ja Gruusia assotsiatsioonilepete üle. Sisu on enam-vähem kokku lepitud, jäänud paar ülipoliitilist asja lepete preambulast – see, kuidas EL tunnustab nende riikide euroopalikkust ja hindab nende soovi EL suunas liikuda. Me oleme tõenäoliselt maailma (ajaloo) ainus ühendus või ka tsivilisatsioon, kes sõdib selle vastu, et tema naabrid muutuksid temasarnaseks, igasugune naaberriikide euroopalikkuse tunnustamine läheb nagu klaasikildudel krigisev tramm. Osa LR mure on, et sellega annaks EL neile riikidele liitumisperspektiivi, mida ei soovita – see maksab perspektiivis raha, need riigid on geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugemad jne. Isegi kui see oleks nii (ja meie meelest peaks muidugi Moldoval ja Gruusial olema liitumise võimalus, kui nad kriteeriumid täidavad), siis ei oleks see ei selle ega tõenäoliselt ka järgmise kümnendi teema, nii palju oleks neil liikmesuse nõuete täitmiseks teha – aga samas, milline motivatsioon! Täna saime (vist) Moldova osas lahjale ent siiski Euroopa kompromissile. Gruusiaga aga tuleb edasi töötada, meie igatahes koos suure hulga samameelsetega pole nõus andma selllele riigile nõrgemat sõnastust kui Ukrainale, kelle reformide areng on viimasel aastal-paaril Gruusia omast selgelt aeglasem olnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga