24.03.2014

Eelmise nädala ÜK järellainetus. Juba enne selle toimumist kirjutati-spekuleeriti selle ajaloolisuse üle – kas adekvaatsest vastusest Ukraina kriisile algab EL välispoliitika uus, geopoliitiliselt mõjukas ajastu? Mu nähtutest katvaim, ka kui meie arusaamast praktiliste järelduste osas väga erinev, on maineka mõttekoja EPC uuringujuhi Emmanoulidise (käis hiljuti ka Tallinnas üht oma EL institutsionaalsele tulevikule pühendatud paberit tutvustamas) analüüs. Soovitan lugeda, just selleks, et saada aimu, millise mõtteviisiga meil siin maadelda tuleb. Kõigepealt kirjeldab ta ÜK otsuseid ja 21.03 allkirjastatud EL-Ukraina assotsiatsioonileppe poliitilist osa. Ja siis vastab küsimusele, miks EL ei kehtestanud Venemaale kohe karme majandussanktsioone? Esiteks, et mitte ise olukorda eskaleerida, ja kartuses, et Venemaa võib omalt poolt lõpetada koostöö Läänega Iraani, Süüria jm küsimustest. See on vale eeldus, ma arvan. Ei toimu seda koostööd, kui ehk osalt Iraan välja arvata, nagunii. Economisti ajakirjanik Lucas kirjutab läinud nädala European Voice’s, kuidas on lihtne öelda, mille vastu Venemaa on, aga pea võimatu, mille poolt – konstruktiivset programmi pole. Teiseks, EL liidrid tahtsid anda endale rohkem aega Venemaa survestamiseks enne nn 3. faasi sanktsioonide kehtestamist. Kolmandaks, kardeti vastastikuse sanktsioonidekehtestamise spiraali alustamist, millest mõlemal poolel raske välja tulla. Neljandaks, EL sanktsioonide juriidilise vettpidavuse vajadus. Viiendaks ei võimaldanud karmimat joont lihtsalt LR vahelised eriarvamused.

Seejärel kirjeldab Emmanoulidis kriisi praeguse faasi riske, mis kõik teadagi seotud Venemaa käitumisega ja sõltuvad suhteliselt vähe sellest, mis EL või laiemalt Lääs teeb. Ning siis autori peajäreldus: Ükskõik, mis juhtub, tugevneb surve EL-ile, et hakata toimima tõelise välispoliitika tegijana. Kuna teisiti ei saa, kui su piiri taga käib väga tõsine ja kiire lahenduseta kriis. See on õige, muidugi.

Konkreetsete poliitikasoovitustega läheb Emmanoulidis see-eest kapitaalselt rappa, aga see peaks olema õpetlik lugemine kõigile, kelle meelest praegu “peaksid kõik ju aru saama, et tuleb Venemaad jõuliselt edasi survestada”. EL peaks autori meelest praegu tegema järgmist: esiteks jätkama Moskva survestamist, samas püüdes vältida EL-Vene suhete edasist halvenemist, teiseks toetama Ukrainat, samas mitte sundides teda valima Ida ja Lääne vahel, kolmandaks, mineviku vigadest õppides püüdma vähendada lõhet EL ja Venemaa vahel ja neljandaks, alles kui suhted veelgi halvenevad, otsima viise pikaaegse vastasseisu tagajärgedega toimetulekuks. Suhteliselt arusaamatu tasakaalustamispüüdega sõnavaling, mis tegelikult ühtki praktiliselt elluviidavat soovitust ei anna. No vähemalt selles on tal õigus, et tõenäoliselt kestab see vastasseis aastaid. Ja samas on see üks raskemaid asju, mida ka minu mõnele muidu tõesti targale kolleegile selgeks teha: praegu ei ole mõtet küsida, kuhu me oma poliitikaga välja jõuame? Ei saa alati nii olla, et lõppjaam ja sinna jõudmise kellaaeg on teada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga