23.12.2013

Aasta kõige kuumemal teemal, pangandusliidust ja eriti ühtsest kriisihaldusmehhanismist, kaks lühikest paberit mõttekoja Centre for European Policy Studies juhatajalt Grosilt. Mõlemad on kirjutatud pisut saksa filosoofia klassikalises vormis “kriitika kriitika” (ja nagu allpool näha, väga ratsionaalse kriitikaga). See illustreerib tegelikult päris hästi pärast 18.12 ECOFIN SRM-kokkulepet tekkinud olukorda, kus mitu LR ja tarka ajakirjanikku on saavutatu a priori tühiseks või vähepiisavaks kuulutanud. Põhjusteks esiteks vähene selgus selles, milliselt avaliku sektori eelarverealt või millisest riiklikust fondist ikkagi makstakse pankade päästmise raha, teiseks väide, et ühtse kriisihaldusfondi maht 10 aasta pärast, 55 miljardit eurot, on korraliku pangakriisi jaoks liiga vähe, kolmandaks kartus, et kavandatud otsusetegemise mehhanism on liiga keeruline, et kriisi ajal vajalikult operatiivne olla ja viimaseks arvamus, et loodava süsteemi juriidiline külg – EL määrus pluss riikidevaheline lepe – on liiga keeruline.

Gros pole päriselt nõus ühegi väitega. Esimeses paberis vaatleb ta eelmise nädala kokkulepet ja näitab, kuidas 55-miljardiline fond, mis väike kogu Euroopa pangandussektori alakapitaliseerituse mõttes, on siiski täiesti arvestatav, kui pidada silmas konkreetsete (ka suurte) EL pankade rekapitaliseerimist. Gros usub ka, et kui kõik bail-in sammud astutud, siis pole otsustajatel ikkagi lõpuks muud teha, kui tagatisfondina võtta käiku ESM (tõsi, see on selge, et DE ei luba vanade ehk enne SSM kokkuleppimist tekkinud jamade rahastamist ESMist). Otsusetegemise keerukuse kohta usub Gros, et paber on üks asi, aga kui kriisiolukord käes, langetavad need inimesed, kelle käes on vajalik informatsioon, otsused just nii kiiresti kui vaja. Õigusliku aluse probleemi lahendab kirjutaja meelest 10-aastase üleminekuperioodil kas EL lepingu muutus, või leitakse ikkagi võimalus inkorporeerida tulevane riikidevaheline lepe EL õigusse.

Teine analüüs näitab, kui ebatäpne on hinnata loodavat kriisihaldussüsteemi selle järgi, kuidas see oleks toime tulnud praeguse panganduskriisiga (klassikaline probleem eelmiseks sõjaks valmistuvate kindralitega). Põhiprobleem pole mitte konkreetse panga konkreetsete vajaduste rahuldamine (ega isegi mitte riigi rahakoti hoidmine), vaid süsteemi loomine, kus pangadirektorid ja -investorid ei arvestaks sellega, et kui asi päris hapuks läheb, siis tuleb valitsus appi. See viimane arvestus ongi üks praeguse kriisi põhjuseid – pankurid peavad oma firmat liiga suureks, et riik saaks lasta sel põhja minna ja julgevad nii võtta ülemäära suuri riske. Bail-in süsteemi on seni pangakriiside lahendamisel Euroopas ülivähe rakendatud (see ka peamine põhjus, miks SE ja DK pangandusliidu aruteludes nii erinevatel positsioonidel olnud – erinev kogemus oma pangakriiside lahendamisel). Teoorias on EL nüüd SRM ja pankade kriisihalduse direktiivi loonud olukorra, kus riigi raha peaks pankade päästmiseks minema ainult väga äärmisel juhul. Praktikas on aga pankadega enamasti seotud nii palju avalikku, sealhulgas poliitilist huvi, et kiusatus riigi raha kulutada võib olla ikkagi suur. Huvitava ent loogilise mõttekäiguga näitab Gros, kuidas loodavad karmid reeglid piiravad rohkem neid (paremal järjel olevaid) LR, kellel oleks paremaid rahalisi võimalusi oma panku päästma tormata. DE ise oma käsi sidumas?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga