22.12.2012

Soovitan lugeda maineka mõttekoja European Council on Foreign Relations värsket analüüsi EL lõimumise tihendamise võimalustest, Sebastian Dullienilt ja Jose Ignacio Torreblancalt. Autorid näitavad, kuidas tavaliselt esitatav valik föderalismi ja valitsustevahelise koostöö vahel on liialt lihtsustatud. Nende käsitluses on EL lõimumise lõppjaamal, poliitilisel liidul (mis peaks siis olema majandus-, pangandus- ja eelarveliidu elluviimise tulemus) kolm peamõõdet või -valikut. Esiteks piiratud või täielik majandusliit – kas laias laastus piisab praeguse majandusvalitsuse korralikust elluviimisest või on vaja koostööd oluliselt tihendada. Teiseks reeglitele rõhumine või LR ja EL institutsioonidele suurema otsustusvabaduse jätmine. Kolmandaks valik EL otsese ja kaudse poliitilise legitiimsuse vahel, teisisõnu, kas LR roll peab kasvama, nagu see ESM jm juhtudel ka läinud, või tugevdatakse EP-d ja COM-i otsustusõigust kuni eelarve suurendamiseni, maksude kehtestamiseni jm välja.

Mitu osutust-küsimust on õige nutikad. Näiteks, mida teha, kui ükskõik kumb lähenemine, majandusvalitsus või majandusföderalism ebaõnnestuvad, kuidas siis käiku vahetada? Näiteks, kuidas muuta kurssi, kui reeglite järgimine ei too tulemust, kui liiga paljude piirangute enda peale võtmine võtab valitsuselt võimaluse tegelikuks majanduspoliitikaks, kui kasinus ei too kaasa majanduskasvu (vrd Stabiilsuse- ja kasvupakti praegusest palju vabamate reeglite allavett laskmine 2004, kohe, kui mõne suure LR valitsusele asi liiga piiravaks läks)? Ja muidugi, kuidas kindlustada suurte föderalistlike sammude läbiviimine LR-des, õige mitme rahvahääletusega? On poliitiline liit üldse võimalik, tehtav?

Ükskõik, mis nurga alt teemale ka ei lähene, ja olemata autorite mitme järeldusega nõus, jõuad iga rada pidi ikkagi välja LR suveräänsuseni. See on EL suurim nõrkus ja suurim tugevus. Nõrkus, kuna riigid ei taha seda naljalt loovutada ja tugevus, kuna kui see kõrgesti väärtustatud ollus on siis mingis osas tõesti ära antud (või jagatud, on täpsem öelda), siis on see toimunud rahvusriigi iseseisval otsusel ja sel sammul on seega tugevaim võimalik legitiimsus. Kriisiajal eriti ei arva inimesed reeglina, et keegi teine või meie koos teistega saaks meie probleemidega paremini hakkama (meeldivaks erandiks Eesti avalik arvamus, vt Gondori kroonika 19.12.2012). Nii arvangi, et lähiajal, vähemalt poolteise aasta jooksul uusi suuri samme ei tule, keskendutakse majandusvalitsuse, karmimate reeglite elluviimisele. Tundub ka põhimõtteliselt õige, mitte ainult vältimatu. Ainus küsimus: Mis siis, kui sellest ei piisa, kui majandus kasvule ei pööra? Millega motiveerida valitsusi, kes vastutavad oma rahva ees, aga tunnevad end “Brüsseli kasinusest” kägistatuna?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga