22.11.2015

Soovitan lugeda asjatundliku analüütiku Specki artiklit EL-i probleemidest ja suutlikkusest 21. sajandil. Tema läbiv idee on, et EL ei saa enam toimida sellisena, nagu ta 50-60 aastat tagasi loodi, tehnokraatlike ühisreeglite järgimise klubina. Probleemid, mis uniooni ette on kerkinud, on väga poliitilised (inimeste jaoks tähtsad ja nähtavad), nõuavad poliitilist arutelu ja poliitilisi lahendusi. Nimekirjas on prominentsetemana naabruses toimuv, GR ja euroala probleemid laiemalt, rändekriis. Need kõik on teemad, millel on tugev puutumus LR suveräänsusega, täpsemalt, selle jagamisega EL tasandil.

Speck väidab, et varem õnnestus suveräänsuse jagamist (paljude jaoks “äraandmist”) varjata, vähemalt jätta kodus mulje, et ei, oleme ikka täiesti iseseisev riik, hoolimata sellest, et näiteks põllumajandus- või konkurentsi- või väliskaubanduspoliitikat üksi ei otsusta. Kui siis tagasilöögid tulid, süüdistasid valitsused Brüsselit, korraks tõusis pealinnas raev, aga üldiselt läksid asjad üpris samamoodi tehnokraatlikult, bürokraatide kontrolli all edasi, kuna keegi polnud huvitatud ka nende poliitikate tagasi LR tasandile toomisest (põllumajandus on siin hea näide – milline arukas valitsus tahab, et see käre survegrupp tema vastu protesteeriks, kui saab selle käreduse suunata Brüsselisse?). Speck kirjeldab ka Brüsseli ja LRde kosmopoliitsete ametnike ja diplomaatide võrgustikku, kes seda tegevust igapäevaselt diskreetselt käigus on hoidnud. Aga see enam ei tööta, teemad nagu rahapoliitika, põgenikud, Vene sanktsioonid, on selleks liiga tõsised. Otsuseid nende üle ei saa enam Brüsselile delegeerida, nendes otsustes tuleb kõigil valitsustel ise osaleda, mis omakorda tekitab täiest uut poliitilist ruumi, mida oleme kriisiaegade tihedatel ÜKdel ka näinud.

Siiski on kõigile valitsustele kokkuvõttes ikkagi kasulik üha poliitilisemasse EL-i kuuluda ja otsused on seni suudetud langetada (kõigile peale UK. Ei ole nad ei euroalas, Schengenis, ega osale liiga aktiivselt enam ka näiteks naabruspoliitikas, ise kunagised laienemise suurtoetajad). Seni. Speck pakub aga uue keskkonna jaoks uut lähenemist. Unustada ära mitme põlvkonna euroföderalistide unistus ühtseks riigiks kujunemisest ja leida uus toimemudel. Mille keskmes oleks EL poolt suveräänsetele LRdele pakutavad teenused – koordinatsiooniplatvormi ja operatiivkeskuse pakkumine ühiseks planeerimiseks ja ühiseks tegevuseks. EL ametnikud pakuksid ideid ja aitaksid LR ühispoliitikaid ellu viia (ka LRdes endas). See tegelikult juba otsast toimub, nii CFSP kui Euroopa semesteri alal ja veel enam – nüüd, mil COM esitab üha vähem eelnõusid, jääb tema ametnikel üha rohkem ressurssi just sedalaadi tegevuseks. Lisan, et vähemalt väiksematele LRdele osutab EL juba ammu ka juhtimisteenust, olles üle võtnud mitmed funktsioonid, mille täitmiseks globaliseerunud maailmas väikeriigil lihtsalt jaksu pole. Seesama väliskaubandus on hea näide.

Teise uuendusena pakub Speck kahekiiruselise Euroopa kontseptsioonist loobumist. Sellega on tähistatud sama eesmärgi (üha tihedam liit) poole eri kiirusega liikumist. Nüüd tuleks kujundada kahesfääriline, kahest ringist koosnev Euroopa: poliitiline liit ja lõdvem ühtse turu liit. See võimaldaks UKl end EL-is taas hästi tunda ja ka laienemist taaselustada, isegi Türgi ja Ukrainani. Tundubki, et Specki mõtlemine kogu selles artiklis on suuresti kantud soovist (ka) pakkuda lahendusi UK küsimusele. Niisugune lähenemine kätkeb endas aga alati ka riske. Selle konkreetse konstruktsiooni nõrk külg on, et see kuidagi nagu eeldaks, et võimalusi ongi vaid kaks – grupp, mida ühendavad ühisraha, ühtlustatum majandus- ja ka sotsiaalpoliitika, asüülipoliitika, energia, aga ka näiteks piirivalve ja kaitsepoliitika; ja teine grupp, mis tahaks vaid samade reeglite alusel kaubelda. Tegelikult on soove, võimalusi ja variante rohkem. Teine pisut viltu ja Speckil korduma kippuv väide on DE liidrirollist tänases EL-is. Liidukantsler Merkelil on see roll, jah, ÜKdel ja riigijuhtide tasandi protsessides. DEl kui LRl, eriti Brüsseli igapäevastes aruteludes pole aga kaugeltki mitte. See on arusaadav väljaspool olija viga, mis ei vähenda kirjutise mõtlemaärgitavat väärtust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga