22.07.2013

FAC. Peateemadeks Hezbollah sõjalise tiiva kandmine terroristlike organisatsioonide nimekirja, Egiptuses toimuv ja Lähis-Ida rahuprotsess. Õhtupoolikul veel välisministrite kohtumine kolleegidega idapartnerluse riikidest. Kaks esimest teemat on head näited (välis)poliitika praktilise ajamise dilemmadest – kas öelda õigeid sõnu, nimetada asju õigete nimedega või säilitada suhtlemiskanalid, säiltida mõju, võime protsesse mõjutada.

Hezbollah “listimise” kaks põhiküsimust olid: millised on usutavad praktilised meetmed, mis sellele sammule järgneksid ja kuidas mitte destabiliseerida olukorda niigi hapras Liibanoni valitsuses, mille osa Hezbollah ju on. Ega head lahendust leitudki, otsustati nimekirja kanda Hezbollah “sõjaline tiib” (väike probleem on, et ükski rühmitus ega fraktsioon pole end selle nime all manifesteerinud). Aga vähemalt on EL näidanud oma selget suhtumist mitmesse meie territooriumil toime pandud terroriaktile Hezbollah liikmete poolt. Liibanoni kõigi parteidega lubati jätkata dialoogi. On ülioluline, et ei satuks ohtu abiprojektid sellele riigile.

Egiptuse hiljutised sündmused panevad EL ette (demokraatliku maailma ette laiemaltki) veel keerulisemad valikud. Kui ütled, et 30.06 sündmused seal polnud sõjaväeline riigipööre, siis jätad nagu midagi ütlemata. Kui selle sõna välja prahvatad, siis rikud suhted Egiptuse valitsejatega, kes tegelikult ju ilmavaatelt mitmes mõttes Euroopale lähemad kui senine Moslemi vennaskonna valitsus. Pluss et see ei pruugi aidata egiptuse inimeste olukorda, mis kurval kombel pole pärast Araabia kevade kahe aasta taguseid sündmusi sugugi paranenud. Tänase FACi järeldused Egiptuse kohta püüavad rohkem vaadata lähitulevikku kui anda hinnanguid toimunule (ega see väga palju teisiti vist olla saagi). Peamine on edasiste protsesside demokraatlikkus – uued valimised jne. Samas, need ei pruugi anda eelmistest palju erinevaid tulemusi (senine president Morsi oli valitud vabadel valimistel). Vist on Egiptuses, nagu revolutsioonide puhul ikka, võtmeküsimus see, kuidas veenda inimesi, et murranguliste sündmuste tagajärjel paraneb nende igapäevane elujärg. See on aga neetult keeruline. Ja inimeste kannatus katkeb hõlpsasti.

Lähis-Ida rahuprotsessi üle pidasid ministrid videosilla USA riigisekretäri Kerryga, kes rääkis üle oma viimase aja tegevust. Kuigi selle 1948ndast aastast vinduva ja aeg-ajalt kuumaks lahvatava protsessi edu on raske uskuda, on fakt ometi, et vähemalt viimastel aastakümnetel pole ükski USA valitsus nii pea pärast ametisseastumist ses asjas oma jõulist initsiatiivi näidanud. USA osaluseta aga ei juhtu midagi, ja seegi pole mingi garantii millegi õnnestumiseks. Ka kõneluste pelgalt alustamiseks tuleb eelnevalt tohutult võimelda.

Idapartnerluse ministrite istungil palju uut kuulda polnud. Novembris toimuval Vilniuse tippkohtumisel saavutada võidav on hästi teada. Vilniuse-järgsetest teemadest mainiti (aga parimal juhul poole suuga) konkreetsematena viisavabaduse poole liikumist ja mingis vormis tihedama majandusühenduse loomist. Sest eks see ole vähemalt 4-ga 6-st idapartnerist lood nii, et nad ütlevad EL-ile: Me tahaksime tegelikult liikmekssaamise perspektiivi. OK, kui te seda praegu anda ei saa, siis mil määral täpselt olete valmis meile laiendama oma 4 põhivabadust – inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist? Sellele õigustatud küsimusele peaks EL suutma vastata leidlikumalt ja vastutulelikumalt kui seni.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga