21.12.2015

Soovitan lugeda Carnegie Europe mõttekoja juhataja Techau pikemat artiklit EL välispoliitika hetkeseisust. Olen teda viimasel ajal tabanud ehk karvavõrd pessimistlikemailt vaateilt kui endale asjade seest tundub, kuid eks see olegi üks mõttekodalase ja diplomaadi tihti esinev vahe – esimese jaoks võib klaas olla pigem pooltühi, praktiku jaoks enamasti pooltäis. Aga seekord saan pea täielikult nõustuda, ka siis, kui ta sissejuhatavalt EL ühtse välispoliitika olukorrale üpris sünge diagnoosi paneb. CFSP on struktuurselt nõrk ja jääb tõenäoliselt nii veel pikaks ajaks.  Ainus välismõõtme ala, kus EL on maailmas tugev tegija, on kaubandus – kuna kompetentsid ja läbirääkimiste volitused on Brüsselile delegeeritud. Arenguabi andmisel (EL annab üle 50% maailma arenguabist) ei tulene EL nõrkus mitte niivõrd endast, kui Lääne viimase 50 aasta abipoliitika läbikukkumisest (või vähesest tõhususest, ütleks diplomaat). Kui nüüd võrrandist kaubandus- ja arengupoliitika maha arvata, jääb traditsioonilisse diplomaatiasse õige vähe järele. Seda peamiselt LR soovimatuse tõttu ning muidugi ka seepärast, et EL-il ei ole oma diplomaatiliste jõupingutuste toetamiseks päris- , sõjalist jõudu. Selle “laenab” Euroopa USA-lt. Aga kõigepealt siiski 28 soovimatus või suutmatus ühiseid huve defineerida ja nende ajamiseks koos tegutseda. Ehkki viimastest aastatest on ka positiivseid näiteid nagu Iraani kõnelused, Serbia-Kosovo dialoog või – Eesti publikule ikka hea teada, et ka nii arvatakse – reaktsioon Vene agressioonile Ukrainas.

Niisiis, LR, nende omavaheline usaldamatus ja sellest tulenev välispoliitilise olukorra vildakas hindamine. Techau loetleb 4 valearvestust. Esiteks, mõned LR arvavad ikka veel, et eraldi on nad maailmas suuremad tegijad kui mingi lahja liidu koosseisus – eriti kehtib see UK puhul. Teiseks, ikka veel arvatakse, et ümbritsev maailm on pigem me oma Kumbaya-Euroopa kui reaalsete ohtude nägu – eriti kehtib see DE pikalt kestnud Vene-sõbralikkuse puhul pluss paljude LR skandaalselt madalad kaitsekulud. Kolmandaks, ikka veel arvame, et oleme (suurema) osa oma kaitsmisest saanud USA-le delegeerida. Rahudividende võetakse ikka veel. Neljandaks, senise integratsioonimudeli edukusest tulenev usk EL-i kui moraalsesse superjõudu – mida pole veel suuremalt kõigutanud euroala või rändekriisi tagajärjel ilmsiks tulnud mudeli puudujäägid. Lisan omalt poolt viienda valearvestuse. Nimelt on EL ühispositsioonide kokkuleppimine 28 suveräänse riigi vahel nii vaevaline, et kui sellega toime tuldud, siis arvavad EL läbirääkijad teinekord, et nüüd on põhitöö tehtud ja vastaspoolel tuleb me pakkumine lihtsalt vastu võtta. Ega tule küll. See jäikus läbirääkimistel – mis pole küll maailmapoliitikas ainulaadne – piirab meie efektiivset välispoliitika tegemise võimet tublisti.

Mis siis teha (saab)? Olukorras, kus sõjalist jõudu pea pole, väga tugeva instrumendi laienemispoliitika näol on EL ise pea täielikult käest andnud (Gondori kroonika lugejatele olen seda korduvalt kurtnud) ja oma, maailma suurima ja jõukaima, ühisturu avamine pole ka eriline võluvits – kas ei tooda need potentsiaalsed kasusaajad suurt midagi ekspordiväärset või ei taha EL niigi palju teha, nagu Lõunanaabruse puhul, kus, ütleme, Tuneesia oliiviõli konkureerib otse GR omaga? Techau annab neli praktilist soovitust.

Esiteks, planeerida EL sõjalisi operatsioone edukate Kesk-Aafrika, Liibüa, Mal mudeli järgi – kiired, piiratud, äärmisel juhul, suutlike soovijate osalusel. Peaeesmärgiga mitte maailma paremaks muuta, vaid hoida ära konkreetse kriisi või olukorra paisumist. Selleks tuleb ikkagi mingeid jõude hoida valmisolekus, sellega pole EL-il aga lahingugruppide näol kuigi head kogemust. Täpsemalt, EL pole neid kunagi kasutanud, sest osalevad LR, väheste eranditega, pole kunagi arvestanudki kasutamisega.

Teiseks, kui EL on kord strateegiliselt sõltuv USA-st, siis tuleb seda sõltuvust ka tunnistada ja sellega tegelda. Mida tugevam on Euroopa, seda parem partner ta on USA-le, selge. Lisaks tuleb tugevalt tegutseda organisatsioonides, mis ameeriklastele tähtsad – NATO, OSCE, WTO, rahvusvahelised finantsinstitutsioonid. Ning loomulikult tuleb luua uusi koostöösidemeid nagu TTIP.

Kolmandaks, loogiliselt, rohkem reaalpoliitikat ja vähem moraalset jutlustamist. Selge, et kui sõjalist jõudu pole ja enda atraktiivsus väheneb, tuleb väärtuste laialilaotamisel järeleandmisi teha. EL LR arutelude keskelt on küll raske näha, kuidas seda retooriliselt saavutada. Siit veel üks ühtse välispoliitka nõrkuse põhjuseid: LR, eriti suuremad, jätavad moraliseerimise, väärtuste jutlustamise hea meelega Brüsselile, püüdes ise kahepoolsetes suhetes teha reaalpoliitikat. Ega see pikalt õnnestu, mida näiteks tõestab jahe vastuvõtt mitmele viimase aasta jooksul Moskvasse lennanud LR juhile.

Neljandaks, otsida väikesi samme, mille abil EL pehmet jõudu paremini ära kasutada. Viisavabadus, eelmise nädalal Ukraina, Gruusia ja Kosovo näitel, on üks selline võimalus. Humanitaarabi suurendamine on teine. Jne.

Viiendaks, aga üldse mitte viimase tähtsusega: kes siis veel kui mitte EL peaks maailmas multilateralismi, rahvusvaheliste organisatsioonide asja ajama? See kehtib nii julgeoleku- kui majandusorganisatsioonide kohta, ÜRO-st Maailmapangani ja OSCEst WTOni.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga