21.06.2013

ECOFIN kestis oodatult terve pika päeva ja öö, varase hommikuni. Paraku põhiküsimuses, pankade kriisihalduse direktiivi üle, kokkulepet saavutamata. Esimene lauaring tehti hommikul kohe, siis võeti ära ülejäänud päevakord. Selle sisse mahtus igatsugu asju nagu LV euroalaga liitumise otsus (ehkki veel ka ÜK tervitab järgmisel nädalal ja alles juuli ECOFIN kinnitab ametlikult) ning riigipõhiste soovituste kinnitamine, kus ainsana läheb seekord sõdimisega ÜKni välja HU.

Igatahes, kell 15 öeldi, et 17 kogunetakse uuesti, tegelikult saadi paber kell 20 ja koosolek taaskäivitus  20.45. Naaklemine jätkus laua taga ja väiksemates ringides, pikemate ja lühemate pausidega kella 3-ni öösel. Aruteludes eristusid LR osalt euroalasse kuulumise või mittekuulumise järgi ja teiseks ka sõltuvalt iga riigi pangandussektori eripärast. Seega oligi eraldusjooni ja grupihuve selles asjas raske leida. EE delegatsioon hoidis pingsalt silma peal meie erihuvil, nimelt et ei sätestataks pankade konverteeritavate kohustuste miinimummäära (see tuleneb meie pankade kapitaliseerimise eripäradest. Kes sellest aru saab, andku siinsamas kommentaariga teada, jätate endast õigusega targa inimese mulje). Ei olnud ohtu, ehkki pidime paar korda pingsalt pabereid lugema ja ka jaaniks valmistuva pisut piduse Tallinnaga konsulteerima. Kuid millegipärast just hetkel, kui tundus, et põhimõtteline kokkulepe võiks siiski täna öösel sündida, tõmbas PRES stepsli välja ja ütles, et kogunetakse uuesti kolmapäeval, 26.6.

Töökorralduslikult peab ütlema, et kuskil on mingi viga, mida olen märganud ka mõne varasema ECOFINi teema puhul. Kas ei usalda rahandusministrid oma riigi suursaadikuid (mis pole ime, arvestades nende teemade detailsusastet ja keerukust), aga ka oma kõrgeid ametnikke, kes ju ka neid asju arutavad. Sest õige mitu rahandusministrit toovad nõukogu istungitel välja täiesti uusi detaile, muudavad seniseid positsioone, tujutsevad, kui tohib nii öelda. Rahandusministrid on muidugi igal pool omaette kast, kelle isemeelsusel pole piire. Aga aega ja närve kulutab selline protsess küll.

Eelmisel õhtul olid euroala riikide rahandusministrid siiski leppinud kokku 2012 juuni ÜK nõutud pankade otserekapitaliseerimise ESMist. Detailidesse minemata võib öelda, et kokkulepe sai nii keerukas, et igaüks võib sellele endale vajaliku spini peale panna. Rekapitaliseerida saab, põhimõtteliselt, aga enne peab sada imet ära tegema, riik ei saa ikkagi päriselt kohustustest lahti ja iga otsus on muidugi ühehäälne. Nii et kas see mehhanism ka tegelikult ellurakendatav on, seda usun alles siis, kui näen. Aga ehk on ka selle võimaluse, nagu ka  EKP võlakirjaostu lubaduse, suurim tähendus just teadmises, et ta  on olemas?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga