21.04.2017

Hommikul põgus kohtumine Tallinnas viibiva HR eesistumist ettevalmistava delegatsiooniga. Horvaatide eesistumine tuleb 2020, pole neilgi enam liiga kaua aega teiste kogemustest õppida. Andsin kiire ülevaate Brexiti teemast; ise samal ajal taas juureldes, mis jõupingutusi küll tuleb teha, et meie eesistumine ei paistaks vaid Brexiti läbirääkimiste … isegi mitte juhtimise, vaid juhtumisena?

Edasi väga kasulik arutelu ELSi ja rohkem puudutatud ministeeriumite asekantsleritega järgmise (2021-2027) MFF üle. Olukord eelmisest segasem, kuna toona oli eelarve maht siiski enam-vähem stabiilne ja EEl 2,5 suurt eesmärki (kirjutasin sellest kunagi Diplomaatiale ka ühe artikli). Nüüd on eelarvele UK lahkumise pärast tugev vähendamissurve ja meil on suuremahulisi projekte hoopis juurde tulnud – Balti elektrisüsteemide lahtihaakimine Vene omast ja Rail Baltic. Lisaks peab EE end valmistama täiesti uueks staatuseks EL regionaalpoliitika (ja mitte ainult) mõttes – vähim arenenud piirkonnast üleminekuregiooniks. Uhke tunde juurde kuulub ka täpne kalkuleerimine, kuipalju-kuidas vähema EL-rahaga ja mida teha. Mõtlemisainet kõvasti, hea, et sai algus tehtud. Kindel on aga, et a) juba COM esialgne ettepanek määrab suuresti tulevase arutelu tooni ja b) nagu eelmiselgi korral ja nagu nii mitmel alal, meie esimesed liitlased on LV ja LT. Mõlemas suunas tuleb kohe tööle hakata.

Pärastlõunal kohtusin üjhe minu vastutada oleva EL-kehami, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tööandjate rühma presidendi Krawczykiga. Tutvustasin meie eesistumise prioriteetide majandusosa, aga rääkisime tema kui endise lennufirma LOT nõukogu esimehega ka EL lennunduspoliitikast ja kui poolakaga muidugi idapartnerlusest. Koostöökohti küll.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga