05.-10.05.2019

Väike ülevaade osalemisest 05.-10.05.2019 Harvard Kennedy School´i koolituses Leading Economic Growth. 

Lühikokkuvõte: Maailmanimega majandusteadlane; Harvardi professor Ricardo Hausmann tutvustas oma majanduse keerukuse indeksit (Economic Complexity Index) ja Harvardi vanemlektor Matt Andrews praktilist meetodit, kuidas Hausmanni loogika järgi majanduskasvu edendada. Esimese võti on arusaamine, et teha saab asju, milleks sul on oskusteave, aga mitte neid, milleks tooraine. Teise aluseks on probleemidest tõukuv protsess (kus vaja õppida) vastandina lahendustest tõukuvale (kus lahendus teada ja õppimist ei sisaldu).

Pikemalt: Hausmanni väga tabavate metafooride abil selgitatud teooria on lühidalt järgmine. Ükskõik, mida teed, mõtle seejuures ekspordile – sest loogika sama nii naaberkülla kui välismaale müües (kahtlustan, et siin põhjus ka selles, et eksport on paremini dokumenteeritud kui riigisisene kaubandus). Ükskõik mille tootmiseks on vaja teatavat arvu komponente – nagu Scrabble mängus täheklotse. Ja nagu Scrabble’s, on osa klotsidest kõrgema väärtusega. Siin on kõige kallimad klotsid seotud oskusteabega – Lõuna-Aafrika ei saa teemantidele lisaväärtust anda, kuna ise neid lihvida ei osata ja Antverpenist juudi kogukonda kohale meelitada ei suuda. Kõige suurem viga ongi mõelda, et anname lisaväärtust olemasolevale toorainele. Tooraine on alati lähimas sadamas saadaval ja näiteks toornafta transport on odavam kui bensiini oma. Tõi Soome näite: müüsid puitu, siis hakkasid saage tegema, siis saagide teritamise vahendeid, siis masinaid nende valmistamiseks ja lõpuks Nokiat. Ühesõnaga: Teha tuleb asju, mida sa oskad, mitte neid, milleks sul materjal õue peal kasvab. 

Teine asi, mis paluti unustada, on see, et riikide majandus arenedes spetsialiseerub. Hoopis mitmekesistub. Holland toodab ikka ka lihtsaimaid tooteid nagu külmutatud kala, ehkki on võimeline tegema ja teebki maailma kõige keerukamaid tooteid. Inimesed spetsialiseeruvad, firmad võivad mõlemat teha. Haiglad mitmekesistuvad, sest arstid spetsialiseeruvad. Diversifitseeruda, uusi asju hakata tegema on lihtsaim lähedastel aladel, mida juba nagu oskad (vt eespoolt Soome näide). Mõelgem aladest nagu puudest ja firmadest nagu ahvidest – lähema puu ehk uue ala peale on lihtsam hüpata – selle illustreerimiseks on geniaalsete graafikutega keskkond, http://atlas.cid.harvard.edu/ isegi minusugune võhik mõnules selle kohal tunde. Ajateljele saab panna riikide väliskaubanduse 20 aasta jooksul, partnerid, olukorra maailmaturul ja ka iga riigi “metsa”, kust näha, milliseid uusi alasid teoreetiliselt oleks võimalik arendada. See on Hausmanni majandusliku keerukuse indeksi praktiline väljund.

Selge, et “järgmisele puule hüppamisel” tekib tihti muna ja kana probleem (kaks metafoori) – kuidas sa hakkad tegema uut asja, milleks sul oskusi pole? Kõige lihtsam oskusteabe lisamise viis on siiski immigratsioon. Toodi hulgaliselt näiteid, kus kooliaastate lisamine pole inimeste haridustaset tõstnud. Aastatel 1990-2015 tõusis kooliskäivate Brasiilia laste osakaal 40-lt 90-le protsendile, aga haridustase pole kaugeltki võrreldavalt kasvanud, koolimaju osatakse ehitada, õpetada mitte. Kooliaastate ja majanduskasvu vahel pole seost. Kui immigratsiooni ei saa kasutada (enamasti poliitilised põhjused), siis kasuta välismaist väljaõpet – Bangladeshi tekstiilitööstus sai alguse väljaõppest Koreas. Ajaloost teada hulganisti arenguhüpet toonud immigratsioonilaineid – hugenotid Preisimaale, juudid Kolmanda riigi ajal Ameerikasse jne. Kasu saab ka kvalifitseerimata tööjõu impordist või naasmisest – Kreeka kriisi ajal naasis 5% Albaania tööjõust kodumaale, kus tööpuudus langes 4%, palgatase aga kasvas vaid 1% võrra. 

Unustage ent nn parim praktika, teistes riikides kasutatud mudelid. Need töötavad vaid ses keskkonnas, mille jaoks nad välja töötatud ja neid saavad üldse kuidagigi edasi anda vaid inimesed, kes need ise välja töötanud on. El Salvador tegi Tšiili mudeli järgi reforme, aga tulemust ei mingit. Maailmapank õpib seda, aga paraku liiga aeglaselt. Washingtoni konsensus (sõnastatud 1990 Ladina-Ameerika jaoks, aga kasutatud ka mujal, sh Ida-Euroopas, lihtsustatult öeldes liberaliseerimise nõue) praktikas pikalt ei tööta. Vaid 14% juhtudest järgnes liberaliseerimisele kasvuhüpe. Üldist mudelit pole, tuleb igas konkreetses riigis otsida pidureid, bindig constraints – mis hoiab majanduse arengut tagasi? Neid otsides räägi päris ettevõtjatega, mitte alaliitude jm ringkondade esindajatega – parim viis mitte segi ajada vabadusi ja tegelikke põhjusi.

Inevsteeringute meelitamisel olgu maksusoodustused viimane asi. Nii kui hakkad maksudest rääkima, ei saa enam muid asju lauale tuua. Investeeringute agentuurid muutuvad üha enam investorite meelitajatest keskkonna (juriidilise, sotsiaalse jne)  kujundajateks – parim näide Iirimaa.

Kuidas seda kõike ellu viia? Matt Andrews tutvustas ohtrate praktiliste näidete abil. 2019 sõidad sa St Louisist Los Angelesse GPS-i ja teeäärse infrastruktuuri turvil – tundmatuid ei ole, õppida vaja pole, protsess on solution-driven, lahendus olemas. 1804-1806 pidid Lewis ja Clarke sama teekonna läbimiseks sadu asju õppima-avastama. Kui õppimist ei sisaldu, võib rahulikult lahendusest tõukuvat meetodit kasutada. Tead, kuhu välja tahad jõuda ja oled kindel, tead ka kuidas (seda viimast viga teeme ise ja tehakse me ümber kogu aeg, eks). Siin paraku vaja arvestada, et poliitiline juht(kond) muudab plaani kogu aeg. Võimalused peituvad küll paradoksaalses faktis, et oma riigi bürokraatia hoitakse enamasti väga jäikades raamides, õppimist ja läbikukkumist ei tolereerita ent (välismaistele) konsultantidele antakse vähemalt sõnades tihti vabad käed: mõelge kastist väljas, tulge julgete ideedega!

Kui vaja õppida, muutuda, siis sõnasta probleemid ja võta need osadeks lahti. Parim viis selleks on töö tiimides. Pikalt selgitati Albaania (vana sõnaga kergetööstussektori) näidet, mida Andrews ise juhtis. Seal loodi tiimid eri valitsemisalade inimestest, pidid käima ka põhitööl ja kord nädalas saadi kokku, vaadati, mis vahepeal tehtud, õpitud. Ajutise tiimi töö puhul võib igaüks liidrirolli võtta, sest pidage meeles, et superkangelasi pole olemas! Kasutati nn Toyota meetodit: kui avastatakse probleem, ei piirduta vaid selle lahendamisega, vaid küsitakse veel 5-6 miks-küsimust, kuidas see olukord sai tekkida ja mis vaja ärahoidmiseks tulevikus.

Igal juhul on selle protsessi näol tegemist jalgrattaga, mis peab kogu aeg liikumas olema – edukate näidete puhul iganädalased koosolekud, raporteerimised, uued ülesanded. Ja fakt on muidugi, et selle käigus eksitakse palju ja seega on võtmeküsimus poliitiline ruum – ülesande andnud poliitilise juhi mandaat ja toetus ning muidugi vigade tolereerimise võime. Andrews tunnistas, et seda meetodit kasutades on nemad õnnestunud umbes 40% juhtudest. Muutus on alati valulik, muutuse põhjendamiseks on parim viis mitte kirjeldada helget teoreetilist tulevikku, vaid näidata, et olemasoleva olukorra säilitamine maksab perspektiivis liiga palju. Hea, kui õnnestub “luua” kriisitunne, ideaalis kellegi teise hoiataval näitel.

Esinesid veel Harvardi majandusporfessor Dani Rodrik, endine Obama majandusnõunike rühma juht Jason Furman ja Massachusettsi osariigi majandusminister.

Korralduslikku ja muljetavaldanut. 2 nädalat enne kursuse algust anti lugemismaterjali, vast 700 lehekülje tuuri, nii konkreetseid kaasuseid kui teooriat. Kõike muidugi kaugeltki läbi ei lugenud, aga sirvimine ja kohati ka süvenemine eelnevalt aitas kõvasti. Grupp oli suur, 70 inimest, aga toimis. Suuremad rühmad olid sealt, kellega selsamal Harvardi tiimil praegu projektid käimas – Saudi Araabia, Albaania, Lääne-Austraalia osariik, umbes 10-ga igaüks. Paarkümmend ladinaameeriklast, mõned bangladeshlased, ameeriklased. Eurooplasi 4, neistki 2 arenguabi peal mujal maailmas tööl. Panamast ja Albaaniast kummastki üks minister, muidu riigiametnikud keskpangast, investeeringute agentuurist jne.

Olime jaotatud 7-ks õppegrupiks, kes pidid siis oma valitud riigi kohta tegema viimasel päeval Hausmanni meetodi järgi analüüsi ja ettepanekud uuteks toodeteks-tegevusaladeks. Rühmatöödeks oli ette nähtud aeg 8-9, sealt edasi oli koolitus 17.30-ni. 3 õhtut 5-st oli sisustatud, 2 omal käel. 

Lõpetuseks – kohutavalt nauditav on kuulata tarku inimesi. Hausmanni ennast nimetasid õpilased häbenemata maailma targimaks inimeseks ja väga paljude maailma riikide vähemalt viimase 50 aasta majandus- ja ka poliitilistest arengutest tundus ta tõesti kõike teadvat.