25.-26.02.2019

Kas saaks olla veel paremat-huvitavamat aega Skopje külastamiseks kui praegu? Nagu Gondori kroonika püsilugejad teavad, on mul suur huvi nüüd Põhja-Makedoonia nime kandva riigi ning laiemalt Lääne-Balkani piirkonna ja EL laienemispoliitika vastu. Eile-täna õnnestus kohal käia, kohtusin EL asjadega tegeleva asepeaminister Osmani ja välisminister Dimitroviga, pidasin EL-teemalisi konsultatsioone ja osalesin riigi kunagise presidendi, 2004 lennuõnnetusel hukkunud Trajkovski mälestustseremooniatel, kus kohal pikk rida piirkonna tolleaegseid liidreid, rahvusvahelise kogukonna esindajaid ja muidugi makedoonia juhtpoliitikud. Seal meenutati peamiselt 2001. aasta dramaatilisi sündmusi, vt altpoolt.

Jugoslaavia lagunemisel sattus Makedoonia olukorda, kus tema lõunanaaber Kreeka ei tunnustanud riiginime, kus toponüüm Makedoonia sees – põhjuseks, et sellenimeline maakond on Põhja-Kreekas olemas. Kreeka oli oma rahulolematust väljendanud juba 1940ndatest, kui Tito Jugoslaavias Makedoonia-nimeline osariik moodustati. Kardeti separatismi õhutamist, aga seal oli ka muud. Nimelt seos antiikaja Makedoonia kuningriigiga, kelle kuulsaim valitseja Aleksander Suur 4. sajandi lõpul enne Kristust pea kogu toonase tuntud maailma vallutas. On fakt, et toonane Makedoonia asus pea täielikult praeguse Kreeka territooriumil, et Aleksander rääkis vanakreeka keeles ja et slaavlased (tänapäeva makedoonia keel kuulub slaavi keelterühma) saabusid Balkanile alates 5.-6. sajandist p. Kr. Sellele vaatamata esines 1990ndate (ja ka hilisema aja) Skopjes soovi näidata end antiikse Makedoonia järeltulijatena jne. Ühesõnaga, Kreeka keeldus uut riiki tunnustamist ja püüdis ka rahvusvahelisel kogukonnal tunnustamist võimalikult raskeks teha. Tunnustus saadi lõpuks 1993 ajutisele rahvusvaheliseks kasutamiseks ettenähtud nimele Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (Former Yugoslav Republic of Macedonia). Oma põhiseaduse järgi jäi riigi nimeks Makedoonia Vabariik (Republic of Macedonia). 1995 sõlmiti ÜRO vahendusel nn vahelepe (Interim Agreement), mis kohustas kaht riiki ÜRO vahendusel nimele püsivat lahendust otsima ja sätestas, et Kreeka ei takista ametlikult pika nimega Makedoonia liitumist muude rahvusvaheliste organisatsioonidega (selahulgas eriti olulistena EL ja NATO-ga).

Läks aga nii, et Skopje hakkas otsima rahvusvahelist tunnustust oma põhiseadusliku nime all ehk Makedoonia Vabariigina. Üsna õnnestunult seejuures, tipphetkel umbes 130 riigi, kaasa arvatud 3 ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme poolt (USA, Venemaa, Hiina). Kreeklasi muidugi ärritas see üliväga, nägid seda kui soovimatust vahelepet täita. Kreeka lasi küll 2005 riigil EL kandidaatriigi staatuse saada (ka selleks on vaja ühehäälsust), kuid edasi enam mitte. Kreeka vastuseisu tõttu jäi Makedoonial 2008 liitumata NATO-ga ja suuresti Kreeka vastuseisu tõttu ei ole tulnud ka EL Nõukogus toetust alates 2009 COM poolt korratud soovitusele alustada Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi. Olin ise 2009 tööl COM laienemisvoliniku Rehni kabinetis, vastutasin mh Makedoonia eest ja olin osaline esimese soovituse saavutamisel. Toona poleks arvanud, et läheb 10 aastat, enne kui sel (aastast aastasse korratud) soovitusel hakkab olema šanssi Nõukogus läbi minna.

Kreeka (kellega suhted majanduse, turismi jm valdkondades edenesid üsna normaalselt) tõrksus polnud aga noore riigi ainus probleem. Naaklemist on olnud ka teise naabri, Bulgaariaga – samuti ajaloo tõlgendamise küsimused, sedapuhku 19. sajandi lõpu-20. alguse sündmustest, rahvusliku ärkamise ajast. Bulgaarlased ei taha hästi makedoonia keelt eraldi keeleks tunnistada, peavad oma keele murdeks – ja ega siin ei olegi täppisteaduslikke eristamiskriteeriume. On aga selge, et riigirahvusena etableeruval rahval on vaja identiteedi jaoks ka oma keele olemasolu tunda – alates 1991 on tekkinud-tunnustatud näiteks ka horvaadi, bosnia ja montenegro keel. Olukord Makedoonias oli aga seda tundlikum, et tubli veerandi riigi elanikest moodustavad albaanlased, kel teine keel, etableeritud riik piiri taga ja suhe makedooniakeelse enamusega mitte alati roosiline.

See viimane oli muidugi diplomaatiliselt öeldud. Aastal 2001 oli riik kodusõtta sattumas. Albaanlastele tundus, et neid diskrimineeritakse, näiteks oli Makedoonia põhiseaduskohus 1997 keelanud Albaania lipu kasutamise. Kosovo konflikti tagajärjel oli Makedoonia vastavuses rahvusvaheliste reeglitega vastu võtnud sadu tuhandeid uusi albaaniakeelseid inimesi, mis oluliselt mõjutas majanduse olukorda ja inimeste turvatunnet. Makedoonia albaanlastel olid samal ajal relvad käes, üle piiri valgus ka Kosovo albaanlastest võitlejaid. Mõni linn võeti ka üle, surma sai 200 inimese ümber. Täpset arvu pole suudetud selgitada, osapooled andsid erinevaid numbreid ja on ka mitukümmend teadmata kaduma läinud tsiviilikut. Rahvusvahelise kogukonna, peamiselt peasekretär Robertsoni NATO ning EL, keda esindas jõuline välispoliitika kõrge esindaja Solana, juhtimisel õnnestus suurem sõda siiski ära hoida ja president Trajkovski, seesama, keda eile peamiselt 2001. aasta meenutustega mälestati, kirjutas koos suuremate makedoonlaste ja albaanlaste erakondade esindajatega alla Ohridi raamleppele. Sellega said albaanlased esindatusele ja keelele senisest palju suuremad õigused nii omavalitsustes kui ka riigi tasandil. Näiteks pidi avalik sektor arvestama riigi etnilist koosseisu, keel, mida kõneleb üle 20% riigi elanikkonnast (see sai tähendada vaid albaania keelt), peab saama samasuure vähemusega omavalitsustes ametlikuks keeleks ja selles pidi saama pöörduda nii nende omavalitsuste organite kui ka teatud tingimustel keskvalitsuse organite poole ja ka vastust saada jne. Ohridi sõlmimise hetkel oli vähemuse esindus avalikus sektoris 0,2%, praeguseks 19%. Muide, Ohridi on Moskva poolt ka Eestile eeskujuks toodud, viidates sarnasele põlisrahva-vähemuse proportsioonile, ent unustades muidugi, kui erinev oli olukord kahes riigis, eriti kodusõja puhkemise ohu hetkel. Aga õpetlik teada ja mõelda ka meil.

Nii tundis Skopje poliitiline eliit end teinekord kahe surve vahel olevat. Naaber (naabrid) ei andnud asu ja ka oma vähemusrahval oli rahvusvaheline lepe oma soovide-nõudmiste toetuseks ette näidata. Reaktsioonina pani 2006-2017 võimul olnud rahvuslik VMRO-DPMNE erakond enamasti asjalike majandusreformide ja EL-suunalise integratsiooni kõrval palju auru ka makedoonlaste rahvustunde konsolideerimisele. Seda küll paraku, ärritades nii Kreekat kui Bulgaariat – teid ja lennujaamu nimetati antiikaja kuningate järgi, Skopje kesklinn on nii (kreeklaste jaoks nende) antiikaja kui (bulgaarlaste meelest ühiseid) ärkamisaja kangelaste ausambaid tihedalt täis. Arusaadav, et seepeale muutus naabrite “ei” Skopje euroatlantilistele püüdlustele üha kindlamaks. Hoolimata sellestki, et 2008 läks Makedoonia valitsus Kreeka vastu Haagi rahvusvahelisse kohtusse, väites, et NATO-ga liitumise blokeerimine on 1995. aasta vaheleppe rikkumine. Kohtus 2011 võidetigi, aga praktilisi järelmeid sellel polnud, kuna kohus keeldus tegemast ühtki viidet tulevastele võimalikele vetodele, ei nõudnud Kreekalt mingeid samme.  EL-is, kuna ametlikku hääletust ei peetud, ei saa isegi juriidiliselt öelda, et see oli Kreeka (mõnel aastal ka Bulgaaria), kes otsuse blokeeris. Ja eks neid laienemise suhtes üldiselt jahedaid liikmesriike ole ka tarbe tulles leida.

2017ndaks aastaks olukord Makedoonias muutus. Suuresti Euroopa Liidu toonase suursaadiku Aivo Orava vahendusel saavutati kahe põhipartei vahel külm rahu, korraldati uued parlamendivalimised, mille tulemusel astus ametisse Zoran Zaevi juhitud valitsus, mille selgrooks sotsiaaldemokraatlik SDSM-erakond ja albaanlaste suurim partei DUI. Uus valitsus klattis kiiresti ära erimeelsused Bulgaariaga ja asus siis nimeküsimust lahendama. Selle loogiliseks eelduseks oli, et nn nõrgem osapool, see, kel rahvusvaheliselt rohkem vaja, teeb esimesed sammud-järeleandmised. Seda enam, et Kreeka oli enda algpositsioonidelt juba liikunud, lubades nime “Makedoonia” kasutada (1990ndatel oli selge nõudmine, ja mitu erakonda Ateenas arvab praegugi nii, et see sõna ei tohi nimes üldse esineda), vajalike täpsustustega muidugi. Detailidesse minemata, kahe välisministri, Dimitrovi ja Kotziase ning kahe peaministri, Zaevi ja Tsiprase vahel tekkis hea koostöö ja 17.06.2018 kahe riigi piiril sõlmitud Prespa leppe järgi on riigi uueks rahvusvaheliseks nimeks Põhja-Makedoonia ning omadussõna “makedoonia” ametlikul kasutamisel on oma kindlad reeglid. Suurte raskustega sai Prespa lepe mõlema riigi parlamendis 2019 jaanuaris heakskiidu ja 06.02 kiitis NATO Põhja-Makedoonia liitumisprotokolli heaks. Järgneb eeldatavalt raskusteta ratifitseerimine ja aasta lõpuks on NATO 30-liikmeline.

Selge, et Põhja-Makedoonia valitsus ootab juuni GACilt ka otsust lõpuks ometi avada liitumisläbirääkimised EL-iga. See oligi mu kohtumiste põhiteema. Formaalselt pole nimeküsimuse lahendamine küll EL-suunalise integratsiooni sammude eeltingimus. Ent poliitiline tuul on praegu Põhja-Makedoonia tiibades küll, kaks umbusklikku naaberriiki on toetajate leeri saadud, kaks peaministrit Nobeli rahupreemiale esitatud ja koos kreeklastega tõestatud, et Balkani piirkonnas saab küll omavahel asju ära klaaritud. Nii et makedoonlaste küsimus: kui mitte praegu, siis millal veel? on enam kui õigustatud. Mis siis võib veel viltu minna?

Esiteks, ega toetus edasisele laienemisele pole sugugi kõrge. EL on viimastel aastatel maadelnud sisekriisidega ja üsna tugevad on hääled, mille järgi peab kõigepealt kodus asjad korda saama enne kui kluppi uusi liikmeid võtma hakata. Ka mõne 2004-2007 liitunud LR sammud õigusriigi vallas ei kinnita kahtlejate jaoks varasemate laienemisotsuste õigsust. Teiseks, mõni kodune tagasilöök võib Põhja-Makedoonia hetkel puhtale palgele plekke tekitada – mõne võtmereformi nagu justiitssüsteemi oma, takerdumine, mõni poliitiline ametissenimetamine õigussüsteemis, koduste poliitikute vastutustundetud sammud, eelseisvate (21.04) presidendivalimiste boikoteerimine vms. Samuti jätkub Prespa leppe muude osade elluviimine nagu monumentide ajaloolise konteksti hindamine, passide väljavahetamine, ühine ajalooõpikute ülevaatus jne – ka seal võib tulla viivitusi või emotsionaalseid tagasilööke. Kolmandaks, samaaegselt ootab COM soovitust ja Nõukogu otsust ka Albaania, kel aga reformide tempo Põhja-Makedoonia omast tagasihoidlikum – kas kaks riiki nn seotakse kokku ja jäetakse ootele? Neljandaks, seoses EP valimistega lükkab COM edasi iga-aastase nn laienemispaketi, mille osaks ka soovitused läbirääkimiste alustamiseks, avaldamise. Siis aga jääb 18.06 GACini 3 nädalat aega, et olulistes küsimustes konsensus saavutada – tava-aastal on selleks üle 2 kuu.

Mis siis praegu, kuni mai ja juunini, saab veel teha? Esiteks peavad makedoonlased töötama traditsiooniliselt laienemise suhtes leigemate-rangemate LRdega nagu FR, NL ja mõni teine. Ja eks laienemissõbralikud riigid aitame ka. Teiseks, nii valitsus kui opositsioon peavad näitama üles vastutustunnet, võtma vastu veel mõne võtmetähtsusega seaduse ning seisma vastu kiusatustele kahtlasteks ametissenimetamisteks või boikottideks. Kolmandaks, on selge, et  laienemine peab jääma individuaalseks, igaühe oma saavutuste põhiseks protsessiks, kandidaatriike kokku siduda ei tohi, vähemalt mitte varases faasis. Neljandaks, väga palju on kinni juuni GACi eeltööst, mida peab juhtima eesistuja – Rumeenial regioonile lähedase ja kauaaegse laienemissõbraliku LRna on selleks head võimalused ja suur vastutus. On põhjust olla realistlikult optimistlik.