23.02.2018

Mitteametlik [[ÜK]] käsitles kaht teemat – institutsioonilised küsimused ja järgmine [[MFF]]. [[ÜK]] peab juunis otsustama [[EP]] kohtade jaotuse ja suuruse aastateks 2019-2024. [[MEP]]ide arv liikmesriigiti määratakse nn kahaneva proportsionaalsuse põhimõtte järgi, suuremad [[LR]] saavad suhteliselt vähem kohti ja väiksemad rohkem. Seoses rahvaarvu muutumisega vaadatakse suhe iga parlamendikoosseisu jaoks üle. Ettepaneku teeb [[EP]] ise ja seekordne ümberjagamine oli mõnest varasemast lihtsam, kuna UK lahkub ja 73 kohta jääb “üle”. Mis aga üle jääb, süüakse tihtilugu ära ja nüüd otsustaski parlament saalomonlikult, et 46 jääb reservi ja 27 jagatakse [[LR]] vahel ära. Koha saab juurde ka [[EE]] (no me oleme end ju kogu aeg NIIpalju suuremana tundnud kui [[MT]], eks, kel ka miinimumarv, 6 [[MEP]]i). Kohti ei võeta kelleltki vähemaks, mida varasemalt on tulnud teha, kuna [[EP]]s ei tohi olla üle 751 liikme. [[EP]] ettepanek leidiski täna põhimõttelise heakskiidu, ehkki mõni kasin hääl ikka ütles, et kaotame kõik UK kohad ära – väiksem EL-väiksem [[EP]].

Teine küsimus oli [[COM]] presidendi valimise kord. Kandidaadi nimetab lepingu järgi [[ÜK]], võttes arvesse [[EP]] valimiste tulemusi. Parlament aga ütleb, et ei kinnita ametisse kedagi, kes pole olnud oma Euroopa parteigrupi nn Spitzenkandidat. Faktiliselt on parlamendil võim seda teha, [[ÜK]] otsustusõigust see aga pärsib, pole lepingutega kooskõlas ja välistab ametisoleva peaministri nimetamise (sest neist keegi ei saa oma kodanikele öelda, et oodake nüüd natuke, ma teen Euroopas kampaaniat). Ja annab tippametikohtade jagamise tasakaalu hoidmisel parlamendile liiga palju otsustusõigust. Igatahes täna tõdesid riigijuhid, et ei aktsepteeri automaatselt, et Spitzenkandidat saabki [[COM]] etteotsa – kardetavasti ei rohkem kui vaid väike hoiatav oie Euroopa parteigruppide suunas, keda nemad ise suuresti erakonnajuhtidena ju ka suunata saaksid.

[[FR]] presidendi Macroni ettepanekute üleeuroopaliste valimisnimekirjade kohta lubati arutada pärast 2018 valimisi ja kas tasub üldse nimetada, et [[COM]] presidendi Junckeri idee ühendada tema ametikoht [[ÜK]] eesistuja omaga ei hakatud arutamagi?

Teine päevakorrapunkt oli [[MFF]]. Rahast rääkimine on keeruline isegi viisakas seltskonnas, eriti kui [[COM]] ettepanekutki veel pole. Räägiti põhimõtetest. Enamus [[LR]] tundub olevat valmis eelarvesse senisest rohkem sisse maksta, kõlasid numbrid nagu 1,1 ja 1,13% EL SKT-st (praegu napp 1). Selgesõnaliselt tahavad sissemakse suurendamist vältida vaid [[NL]], [[AT]], [[DK]] ja [[SE]], eks nad ole ka suured netomaksjad. Tavapärasest eelarvearutelude dünaamikast eristab praegust [[DE]] ettevaatlik valmisolek oma sissemakset suurendada, aga ma poleks imestunud, kui seda tahetakse suunata rohkem uutele aladele nagu ränne ja ootused mingitest Berliini rahalaevadest ei pruugi sugugi tõeks saada. [[MFF]] kiire vastuvõtmise (2018 lõpuks) suhtes ollakse üsna pessimistlikud – see tähendab siis asjaajamist järgmise [[EP]]ga ja tõenäoliselt taas üsna hilist heakskiitu – mis muidugi ei aita kaasa uuest eelarve kiirele kasutamisele – [[MFF]] on investeeringute eelarve ja nende ettevalmistamine võtab aega. Viimase asjana: uutel omavahenditel, mõtetel uuteks tuluallikateks hetkel väga lennuvõimet ei tundu olevat.

Jätkub [[COM]] ettepaneku ootamine (peaks välja tulema 03.05) ja enda positsioneerimine, liitlaste otsimine jm tavapärane diplomaatiline tegevus.

11.02.2018

Lõppeva nädala põhiteemasid Brüsselis oli Lääne-Balkani strateegia heakskiit ja avaldamine [[COM]] poolt. Pealkiri ütleb strateegia eesmärgid: usutav laienemisperspektiiv ja EL tugevam seotus regiooniga.

Miks nüüd? Lääne-Balkani riikidel on laienemislubadus, EL argoos Euroopa perspektiiv, olemas aastast 2003, EL Thessaloniki tippkohtumisest. Kuid 15 aastaga pole need riigid eriti jõuliselt EL poole ega oma reformiprotsessiga kuhugi liikunud. Montenegro ja Serbiaga liitumisläbirääkimised teosammul käivad, Albaania ja ametlikult pika nimega Makedoonia on kandidaatriigi staatuses, aga läbirääkimisi pole alustatud, Bosnia-Hertsegoviina liigub kandidaadistaatuse poole ja Kosovo, keda 5 [[LR]] ei tunnusta, on veel ebamäärasemas seisus. 2014, ametisse astudes, ütles [[COM]] president Juncker, et tema 5-aastasel ametiajal edasist laienemist ei toimu. Vanematele [[LR]]dele meelepäraseks peetud faktiliselt tõene lause sisaldas aga demoraliseerivat sõnumit laienemisriikidele: pole vaja pingutada, EL poolt nagunii midagi ei toimu. Seda viga praegune strateegia peamiselt parandada püüabki ja – parem hilja kui mitte kunagi. Lisaks, nagu tõdeti ka [[ÜK]]l märtsis 2017, on piirkonda valgumas kolmandate riikide, sh Venemaa, ebasoovitav mõju – loodus, nagu ka geopoliitika, tühja kohta ei salli.

Kuidas siis laienemisprotsessi kiirendada? Kõigepealt kinnitab strateegia (õigesti), et laienemine jääb individuaalseks protsessiks, mis sõltub kandidaatide kodutööst. Vahepeal oli kartus, et [[COM]] tahab Serbia ja Montenegeo liitumishetke, aasta 2025, kindlamas vormis välja öelda. See olnuks viga. Kõik laienemisleiged [[LR]] ja toimijad saavad alati öelda, et senise laienemispoliitika suurim möödalask oli lubada [[RO]]le ja [[BG]]le liitumiskuupäev ära enne kui nad tegelikult valmis olid. Siin on tõde teadagi mitmemõõtmelisem, aga fakt on ka see, et mida kehvemini on riik liitumishetkel ettevalmistatud, seda raskem on tal EL liikmena tegutseda ja ka liikmesuse pakutavaid hüvesid ära kasutada. Strateegia ütleb, et Serbia ja Montenegro võivad olla valmis aastaks 2025, see on arukas – annab lootust, kuna tegu pole siiski ettekujuteldamatult kauge ajaga, samas sisaldab vajalikku tingimuslikkust.

Edasi avab strateegia peamised laienemisprotsessi võtmetegurid: õigusriiki laienemisriikides tuleb oluliselt tugevdada, majandus peab muutuma konkurentsivõimelisemaks, piirkonna riikide kahepoolsed probleemid tuleb lahendada, ja riikide juhtkond peab teadvustama, et EL-iga liitumine on selge väärtustel põhinev valik. Viimane on selge näpuviibutus eriti Belgradile, kust kostuvaid hääli kuulates jääb teinekord mulje, nagu oleks sel riigil ka muid orientatsioonivalikuid kui Euroopa oma.

Ja siis ka EL panus või pakkumine, kuidas loetletud aladel aidata saab. Poliitilisel poolel tuleb Lääne-Balkani riikide ministreid kutsuda rohkematele nõukogudele ja [[CFSP]] alaseid konsultatsioone tugevdada ja süvendada. Õigusriigi osa tuleb liitumisläbirääkimistel veelgi täpsemaks muuta ja läbirääkimiste varasemas faasis ette võtta. Sisejulgeolekualasesse koostöösse, organiseeritud kuritegevusest kuni piirikaitseni ja küberjulgeolekuni, tuleb enam kaasata EL agentuure. Selleks lubab [[COM]] Brüsselis ka eraldi rakkerühma luua. Tuleb Lääne-Balkani riikide majanduse arenguks rohkem investeerida, ühendustest (nii piirkonna sees kui piirkonna ja EL vahel) väikeettevõteteni ja koolituseni. Eraldi märgitakse energiaühendusi ja digistrateegiat, hea. Kahepoolsete probleemide lahendamiseks lubatakse üsna üldsõnaliselt rohkem EL abi. Raha lubatakse juurde nii praegusest kui eriti järgmisest [[MFF]]ist.

Lisaks, väga olulisena, pöörab strateegia tähelepanu ka EL valmisolekule edasiseks laienemiseks – et rohkem kui 30 liikmega unioon toimida saaks, tuleb suurendada enamushääletusega otsustavate poliitikate arvu, tugevdada veelgi õigusriigi jm põhiväärtuste järelevalvet EL sees, vaadata üle EL institutsioonide toimimine (loe: kas 30+ [[COM]] volinikku ikka on mõistlik?), luua mehhanism, mis välistaks järgmiste liitumiste blokeerimise juba laua taha saanute poolt (keegi ei taha [[SI]]-[[HR]] piiritüli kordust) ja [[COM]] lubab analüüsida ka laienemise mõju EL suurtele rahanõudvatele poliitikavaldkondadele, nimeliselt [[ÜKP]]le, [[ÜPP]]le ja EL eelarvele.

Kommentaariks: esiteks, parem hilja kui üldse mitte. Laienemine on geopoliitiline valik ja tegevus, seda ei saa taandada pelgalt tehnokraatlikuks linnukeste tegemiseks liikmesuse maatriksi kastikestesse. On ka inimlikult kiiduväärt, et 2014nda aasta väärsignaali püütakse parandada. Strateegia või siis EL aktiivsema lähenemise ellurakendamise edu sõltub peamiselt EL suutlikkusest seda ka praktikas rakendada, küllap siis tulevad kaasa ka laienemisriigid. Teiseks, strateegia kinnitab üle senise suuna, midagi otse korrigeerimist vajavat pole. Aga päriselt jääb selle ellurakendamine ja päris uue hingamise andmine laienemispoliitikale siiski järgmisele, 2019 ametisse astuvale [[COM]]le ja selle laienemise ja naabruspoliitika volinikule. Kolmandaks, laienemispoliitika intensiivistamine oleks märk kogu EL välispoliitika taseme tõusust. Välispoliitika algab naabritest ja seda, mis EL oma naabruses teeb, jälgivad ülima tähelepanuga nii naabrite naabrid kui ka kaugemad riigid. Selle (intensiivistamise, mitte jälgimise) teeb eriti keerukaks see, et hoolimata strateegia ettevaatlikust sõnastusest on selge, et laienemisriikide kahepoolsete/omavaheliste probleemide lahendamisel peab EL roll palju tugevam olema, tõenäoliselt vahendaja oma – ise need probleemid ei lahene. Neljandaks, jälle välispoliitilisest mõõtmest, on suur küsimus, mis saab Türgi liitumisprotsessist. Praegu räägitakse rõhutatult Lääne-Balkanist, aga Türgi on ju ka laienemisriik Euroopa perspektiivi ja käimasolevate, ehkki mitte liiga kiiresti edenevate läbirääkimistega. Ankara poolt on viimastel kuudel ka tulnud mitmeid signaale vahepealse retoorika mahenemisest ja suhete taasehitamise soovist. Viiendaks, raha tuleb laienemispoliitikale juurde, eriti järgmisest [[MFF]]ist, aga tuleb silmas pidada vana tõde, et Brüsselis on rahaküsimused enamasti problemaatika lihtsamast otsast. Kuuendaks, suur küsimus on praeguste liikmete, eriti vanemate, valmisolek jälle suure suuga uuest laienemisest rääkima hakata. Ikka veel kuuled, et oeh, me seedime alles 5. laienemist (ja-jah, seda meie oma), kodanikele see ikka (veel) väga ei meeldi, peame ise paremini valmis olema jne. Siin ei aita värske strateegia tõenäoliselt eriti kaasa – kui ühehäälsusest loobumist ja [[COM]] volinike arvu vähendamist (loe: võimalust, et asjaomane [[LR]] jääb oma volinikust ilma) püütakse põhjendada tulevase laienemisega, siis jääb sellele tegevusele küll õudu ja edu soovida.