05.09.2017

Eesti ID-kaardil avastatud ja avalikustatud (ent NB! mitte realiseerunud) turvarisk paneb kohe küsima, kuidas see mõjutab meie ”digitaalset” eesistumist. Digitaalne eesistumine tähendab kolme asja: esiteks, et Eesti püüab kõigis EL poliitikavaldkondades edendada digitaalset mõõdet – näiteks EL arenguministrid arutavad 11.09 Tallinnas digitaalse arengukoostöö võimalusi. Teiseks seda, et püüame kiiresti liikuda kõigi digitaalse siseturu eelnõudega. Kolmandaks oleme endale eesmärgiks seadnud EL-is debati käivitamist ja ajamist sel teemal, kuidas Euroopa suudab olla juhtivas rollis kogu maailmas toimuvas digitaalses üleminekus – kuidas toimub nn diginomaadide maksustamine, millised oskusi on vaja digimaailmas, kuidas liiguvad andmed kui digiühiskonna üks põhikomponente jne.

On selge, et kõik need eesmärgid jäävad meie eesistumist kandma ka pärast tänase info avalikustamist. Eelnõudega liigutakse kavakohaselt edasi, digitaalne arengukoostöö on sama oluline, debatt digitaalse ülemineku kohta jätkub.

Eesti on maailmas unikaalne mitte ainult oma digiühiskonna (üks põhjuseid, miks praegune turvarisk meid nii väga puudutab, ongi fakt, et kõigil Eesti elanikel on digitaalne isikutunnistus), vaid ka avatuse poolest. Me räägime oma probleemidest avalikult nii oma inimestele kui ka välispartneritele – EL institutsioonide teavitamine ID-kaardi turvariskidest praegu käib. Me usume ka, et parimaid asjatundjaid ja ka avalikkust kaasates saame probleemidest parimini-kiireimini jagu. Nii nagu maailma ehk parimast kiirteede süsteemist, Saksa Autobahn´ist, on alati mingi osa remondis, nii on ka maailma ehk parimas digisüsteemis alati üks osa maas, rivist väljas, katsefaasis. Muu hulgas just seetõttu, et mida arenenum digisüsteem, seda rohkem oled sa unikaalne, katsetad midagi uut – oleme Eestis selle üle kogu aeg uhked olnud.

Võib loota, et ka praeguse turvariski probleemi oskuslik lahendamine toob meile mitte ainult kasulikke kogemusi, vaid ka tuntust-tunnustust asjatundjate hulgas, nagu 2007. aasta kogemus, mil sattusime esimese riigina maailmas organiseeritud küberründe alla. ID-kaartide turvalisuse küsimus võib Eesti jaoks olla mitte õnnetus, vaid õnnistus. Võimalus näidata, kuidas me suudame selles valdkonnas olulise probleemi lahendada olukorras, kus meid vaatab kogu Euroopa ning kus edu kõrval peame me lahendama päris probleemi. Aga meie eesistumist see tõenäoliselt suurt ei puuduta. E-Eesti kogemuse jagamisel on eesistumise õnnestumisel alati olnud väike kõrvalosa. See puudutab ka 29.09 Tallinnas toimuvat digitippkohtumist. Ettevalmistused jätkuvad nagu seni, oodata on ehk vaid plaanitust veel suuremat fookust turvalisusele digimaailmas. Turvalisus on igal juhul ja alati üks Hea Uue Digiilma põhiküsimusi.

01.09.2017

Soovitan lugeda nimeka bulgaarlasest mõttekodalase Krastevi värsket raamatut After Europe. Pealkiri on ehmatav (või ähvardav) ja tõsi, et alates Brexiti hääletusest on võidud küsida täiesti eksistentsiaalseid küsimusi EL tuleviku kohta. Krastev on kohati üsna pessimistlik, lagunemist otse ei ennusta, aga näitab, kuidas ja mispärast see võib toimuda.

Seda, mis uniooni koos on hoidnud, on üha vähem – noored ei mäleta Teist Maailmasõda, geopoliitiline vajadus tundus N. Liidu lagunemisega kadunud olevat, isegi Putini Venemaa ei ole tänastele eurooplastele selline koll nagu Kurjuse impeerium oli. Ehk ka selle viimase tõttu iseloomustab EL-i Krastevi meelest kanapimedus maailmas toimuva suhtes. Tema küsib 2014. aasta [[DE]] kantsleri Merkeli lauset meenutades, et kumb siis ikkagi, Putin või Merkel, elab reaalses maailmas? Krastev kulutab ka mõne lehekülje, et tõestada nii Fukuyama (Ajaloo lõpp) kui Leonardi (Miks Euroopa juhib 21. sajandi maailma?) ekslikkust. Mitte osatades, vaid murelikult ja analüüsides.

Kooshoidvat, ühendavat, (tuleb tähele panna, et Krastev räägib vaid ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogilisest ja mitte kordagi materiaalsest, mida on ju tohutu palju) on vähe ja rändekriis on oluliselt murendanud eurooplaste usku sellesse, et meie kord, meie unioon, on õigel teel. Krastevi kogu arutluse läbiv tees on, et rändekriis (ja mitte Brexit või eurokriis) on Euroopa mõtlemist ja poliitikat muutnud väga põhjalikult. Kindlasti on tal milleski väga fundamentaalses õigus. Rändekriisi puhul pole kõige hullem mitte  liikmesriikide vahelise solidaarsuse vähenemine ega lõplik äratundmine, et EL-il pole mehhanisme akuutse operatiivse kriisi lahendamiseks. Ei, rändekriisi kõige ohtlikum tagajärg on, et selle mõjul on kodanikud EL-is hakanud varasemast palju ägedamalt nõudma piiride püsittamist. Nii välis- kui sisepiiridel. EL aga kehastab Euroopa maailmajaos globaliseerumist, avatust – piiride (taas)püstitamine on talle fundamentaalselt vastuvõetamatu ja ohtlik. Ja muidugi paneb rändekriis liberaalse maailma kodanikku ka mõtlema selle peale, kuidas meie käsitlus kõigi inimeste võõrandamatustest õigustest on ikkagi lepitatav faktiga, et nende õiguste kasutamine sõltub sünnikohast – riikide vabaduse- ja jõukuseaste on erinevad.

Globaliseerumine, piiride avanemine, tõi kaasa ka vastureaktsiooni, hirmu. Nagu muutused ikka. Nüüd, mil sajad tuhanded “valguvad” üle piiride, on vastureaktsioon selge mitte ainult füüsilises (piirid kinni!) vaid ka vaimses mõttes. Otsitakse seda vana, kadunud “oma”, identiteeti, protestitakse liberaalse tolerantsuse vastu. Seega protestitakse ka senise liberaalse eliidi vastu. Kreekast Prantsusmaani on sajandivanuste traditsioonidega erakonnad viimase aastakümnega pildilt kadunud ja vanade peavooluparteide proportsioon üldises häälesaagis langeb igal pool Euroopas.

See protest väljendub rahvahääletuste nõudmises – Rahva Tahe versus Kitsa Suletud Eliidi Susserdused. Krastev analüüsib nauditavalt 3 viimase aja referendumit Euroopas – “vaprat”, mida Itaalia peaminister Renzi korraldas detsembris 2016 põhiseaduseparanduste üle, Ungari “inetut” rahvahääletust sisserännukvootide üle oktoobris 2016 ja “õelat” Hollandis EL-Ukraina assotsiatsioonileppe üle aprillis 2016. Esimese õppetund on see, et kodanikud otsustavad ise, mis küsimusele nad vastata soovivad, teisel see, et tekkis mulje, et EL poliitikaid saab rahva tahtele viidates takistada. Kolmas, Hollandi oma, tõestas, et ka vähemust on võimalik edukalt EL vastu organiseerida (ehkki just täna on see päev, mil Ukraina assotsiatsioonileppe ikkagi jõustus. Hollandi valitsus sai selle eest EL [[ÜK]]lt aga õige mitu kaitseklauslit vastu ja need mõjutavad meie tegevust idapartneritega juba praegu). Kõigil juhtudel on aga rahval, kodanikel, võidu maitse suus, ja see maitse on magus.

Minu jaoks ongi raamatu ehk kõige huvitavam mõttekäik selle kohta, kuidas liberaalne demokraatia oma vähemuste väärtustamise ja kaitsega on poliitikast (ja nii ühiskonnast laiemalt, juhtide suhtumised mõjutavad ju ka inimeste omi) ära võtnud täisväärtusliku võidu tunde. Arenenud demokraatias, tõepoolest, ei lahendata küsimusi sõjaga, vastast ei taota maa sisse, ka temasse suhtutakse lugupidavalt, taotletakse olukorda, kus kõik osapooled midagi saaksid. Rahvas aga tahab teinekord ikka ka ühest tulemust näha ja siin astuvadki mängu populistlikud, eliidivastased liikumised ja poliitikud, kes lubavad ülilihtsat asja – enamuse ühest võitu. Ja peavooluerakondadel pole siin vähimatki šanssi vastu saada – lubada pool- või kolmveerandvõitu kui teine lubab täielikku, pole igatahes usutav.

Kõik see paneb EL-i tohutu surve alla. Usk tema kestmisse pole enam absoluutne, tema saavutused, eriti avatus, on löögi all ja (potentsiaalsed lööjad) oma jõust teadlikud. Mis siis teha, kus on meie tugevused? Krastevi meelest olime me 2016 veel nõrgemas seisus kui 2017. Pärast Brexit-hääletust ja Turmpi valimist me nüüd vähemalt teame, et sellised asjad saavadki päriselt juhtuda. Seega saame oma plaane tehes ka kõige hullemate arengutega arvestada, nii on lootust paremini vamis olla. Teiseks näitab Krastev, kuidas mitte rahavood, vaid just ühine võitlus kriisidega, on EL kodanike ühistunnet tõstnud. Teame paremini, mille eest võitleme (need, kes võitlevad). Krastev väidab, et ellujäämisvõitluse edu aluseks on improviseerimisvõime. See on halb uudis kõigile neile, keda Eestiski vähe pole, kes kordavad, et tuleb vaid ühiselt kehtestatud reegleid täita ja kõik saab tagasi korda. [[ÜK]] esimene eesistuja Van Rompuy väidab sama, öeldes oma raamatus Euroopa tormi ajal, et kui torm õige tugevaks on läinud, siis on tugevast ankrust (reeglid) palju tähtsam hea kompass (teadmine, kuhu tahad välja jõuda). Kui läheb Krastevi järgi, siis kuuleme lähiajal EL-is üha enam jutte uutest reeglitest, paindlikumast asjade korraldamisest, mitmel eri kiirusel liikuvatest [[LR]] gruppidest. Kuuleme juba. Aga kas see tähendab, et ankur on hiivatud ja laev kindlama sadama poole teele asunud? Päriselt ei tea, selleks osaleme ise nendes aruteludes liiga vähe või pealiskaudselt.

Raamatus on ka tugev Ida- ja Lääne-Euroopa mõõde. Väga huvitav on algusosa mõttekäik, et idaeurooplased suhtuvad EL võimalikku lagunemisse lääneeuroplastest erinevalt, kuna nad on juba üht lagunemist näinud (mitte et Krastev võrdleks N. Liitu EL-iga). Vahe on muidugi selles, et kui 25-30 aastat tagasi lagunes “nende” maailm, siis nüüd võib laguneda meie oma. Teiseks analüüsib Krastev “Ida-Euroopa kaastunde defitsiiti”. Tõesti võib tunduda kummaline, miks riigid, kes suurema osa 20ndast sajandist on kas ise välja rännanud või sisserändajaid integreerinud, kus on väga vähe põgenikke ja mille majandus vajab hädasti töökäsi, on nii vaenulikud põgenike vastuvõtmise vastu? Sest meie pool Euroopast on ajalool suurem tähendus kui lääne pool ja meie ajalooline kogemus ei luba kõike globaliseerumisega seotut avasüli tervitada. Me oleme teadlikud pealesurutud multikultuursuse ohtudest. Vähemharitud lugejale võib tunduda lausa paradoksaalne, et tänane Ida-Euroopa oli sajandeid mitmerahvuseliste impeeriumite (kohati üpris liberaalsete nagu Austria-Ungari) koosseisus ja nüüd on nagu raskustes uue liberaalse mitmerahvuselise liidu, EL, embamisel. Aga küll meie juba teame, miks (ehkki lükkan jätkuvalt tagasi kõik, ka naljaga tehtud, võrdlused N. Liidu ja EL vahel). Ja eks ole idaeurooplaste piiride püstitamise nõuetes natuke ka omaenda emigratsiooni takistamise soovunelmat, arvab Krastev. Lisaks puudub Ida-Euroopal koloniaalsüü ja siis arvame, et meie ju ei tekitanud neid probleeme seal Aafrikas, miks me peame nüüd lahendamisse panustama?