Rühm, mis koosneb mõnest väga tuntud mõttekodalasest, akadeemikust ja ühest tegevpoliitikust, on Bruegeli mõttekoja egiidi all esitanud esimese detailsema ettepaneku UK ja EL tulevikusuhtest. Õpetlik ja praktiline lugemine, eriti kuna pakutud raamistikku, nn kontinentaalpartnerlust, continental partnership, pakuvad tulevikus ka Türgile, Ukrainale jm naaberriikidele, samuti Euroopa majanduspiirkonna EEA riikidele nagu Norra või Island. Lühidalt öeldes on sisu osalemine osas EL poliitikates, just siseturu omades, sealjuures teatavate piirangutega tööjõu vabale liikumisele; sõnaõigus ent mitte otsustusõigus siseturu reeglite üle; osalemine EL kaubanduslepingutes; sissemaksed EL eelarvesse ja teatav osalemine CFSPs.

Autorid alustavad loogiliste põhjendustega, miks Brexiti-järgne suhe UK ja EL vahel peaks jääma nii tihedaks. Esiteks on EL mõjujõud maailmas vähenenud ja peamiste laudade taga tegelikult mõjukaks jäämiseks on vaja kasutada kõiki võimalusi. Teiseks, UKl pole üksi mingit võimalust sealsamas sisuliselt osaleda. Kolmandaks, Euroopa  julgeoleku ohud ähvardavad meid kõiki, ka lahkunud UKd. Neljandaks, pealt 40 EL-aastaga on UK majanduslikult, õiguslikult, poliitiliselt nii tihedalt ülejäänud Euroopaga läbi põimunud, et selle suhte läbiraiumine oleks mitte ainult rumal, vaid ka väga valus, keeruline.

EL ei ole (ainult) majanduslik, vaid peamiselt poliitiline projekt. Autorite meelest tähendas 23.06 rahvahääletus brittide “ei”d Euroopa projekti poliitilisele osale, täpsemalt, peamiselt isikute vabale liikumisele. Edasi, siseturu toimimiseks on majanduslikus mõttes vaja a) tollivaba kaubandust, b) ühtset miinimumstandardite reeglistikku, c) nende reeglite jõustamise mehhanisme (kõige lõpuks kohus, kuhu mittetäitjaid saab kaevata), d) ühtset konkurentsi- ja riigiabi poliitikat ning e) ühiste hüvede ühist jagamist, kaasa arvatud ühise eelarve kaudu. Inimeste vaba liikumine on autorite meelest rohkem poliitiline lisandus siseturu toimimise majanduslike hädavajaduste juurde. Võimalik, ehkki see arutluskäik näeb pisut välja lihtsalt möödapääsmatu põhjendamisena häda sunnil.

Autorite pakutav lahendus tulevaseks kontinentaalpartnerluseks koosneb järgmistest elementidest: Partnerite osalemine ühtse turu toimimiseks vajalikes EL-poliitikates (konsultatsiooni- kuid mitte otsustusõigusega nende üle), osalemine CFSPs ja sissemaksed EL eelarvesse.

/see viimane on ka EEle potentsiaalselt äärmiselt oluline, arvestades UK kui olulise netomaksja ja omakorda EE kui 1:4 suhtes netosaaja positsiooni. Autorid toovad ka ühe huvitava EL struktuurifondide loogika põhjenduse: see vaesematele LRdele makstav raha on vahetuskaup selle eest, et need (meie) võtavad üle keerulist ja nõudlikku siseturu seadustikku, mida meie arenguaste tegelikult ei nõuaks, vajaks, toetaks. Jutupunktina kõlab isegi nagu sobilikuna/

Kontinentaalpartnerlust oleks lihtne jõustada aladel, kus EL-i koostöö on ka praegu valitsustevaheline – eeskätt CFSP alal. Muude, jagatud suveräänsusega aladeks pakuvad autorid isegi teatavas detailsusastmes koordinatsioonimehhanisme. Ma ei taha siin liiga üksikasjalikult hinnata, nimetan vaid, et igas lauses on lahtisi otsi, mis reaalses elus üliolulised. Näiteks sellel, kas kontinentaalpartnerluse nõukogu arutab eelnõusid enne või pärast seadusandliku protsessi NK faasi, on väga suur vahe. Jne.

Kaubanduspoliitikas annaks UK EL kaubanduslepingutes osalemise eest ära õiguse iseseisvalt kaubanduslepinguid sõlmida. See on väga suure küsimärgi koht. Kui peaks ennustama, siis pakuks, et britid sellega ei nõustu enne, kui mõnda ise ikkagi sõlmida proovinud. Aga võin eksida. CFSP osas on kirjeldatud ühiseid ohte ja neile vastuastumise vajadust, aga arvan, et välispoliitiliselt väga suutliku riigi jaoks, nagu UK seda on, saab see poliitika-ala pigem vahetuskaubaks tulevastel läbirääkimistel – “te tahate ju, et me ka edaspidi…”. Mitte et me ei tahaks või et selles midagi halba või vale oleks.

Sellist mudelit, kontinentaalpartnerlust, saaks EL autorite meelest tulevikus pakkuda ka Türgile ja miks mitte ka idapartneritele. Aga võib mõelda ka riikidele nagu Tuneesia või Maroko. Võimalik, aga tundub natuke ka oma plaanile lihtsalt täiendavate põhjenduste otsimisena. Fakt on minu meelest aga, et sellise uue partnerluse – mille väga mitmed detailid on autoritel igati realistlikult lahti jäetud – vähegi ettekujutatavaks kavandamiseks on vaja a) nii EL27 kui UK poolset väga emotsioonitut ja põhjalikku oma huvide hindamist (milleks on praegu veel kaugelt vara), b) brittide poolt valmisolekut loobuda suurest osast Brexiti-toetajate lubadustest, c) teada üpris kindlalt, kas seda võimalust ei tahaks kasutada ka mõni euroalasse kui EL tihedasse tuumikusse mittekuuluv LR, d) teada üpris algusest peale, kas tegu on unikaalse, vaid UKle kohaldatava lahendusega või pakutakse seda ka riikidele Šveitsist Türgini ja Ukrainast Marokoni, e) EL-ile seni mitte nii omast paindlikkust, täpsemalt, valmisolekut teha midagi täiesti uuelaadset. Aga millal siis, kui mitte praegu, eksistentsiaalseid küsimusi tõstva kriisi ajal? Igatahes tasub seda esimest detailsemat ettepanekut tõsiselt uurida ja mõelda. Ja mitte anda järele ajaloolase kiusatusele tuua paralleel -partnerluse asemel hoopis kontinentaalblokaadiga.

Soovitan lugeda mõttekoja ECFR juhataja Leonardi lühiesseed EL-ist kaitsepositsioonil. Tema meelest on EL praegu teatavas interreegnumi faasis. Külma sõja järel hoidsid maailmakorda üleval USA sõjaline jõud ja Euroopast inspiratsiooni saanud juriidiline raamistik. Nüüd esitavad sellele väljakutse väga erinevad riigid Venemaast Türgini – see tähendab küll, et vähegi laiemat toetuselootust pole ühelgi väljakutsujal. Kuid see ei muuda fakti, et sisemiselt nõrgenenud ELi moraalne jõud maailmas väheneb. Euroopas ja lähinaabruses avaldub see kolmel viisil: USA tahab vähendada oma panust NATO-s, EL-i laienemispoliitika tähtsus ja kiirus on oluliselt langenud ning Ukrainas ja Lähis-Idas toimuv on EL naabruspoliitikast naljanumbri teinud.

Aga hullem on Leonardi meelest see, et EL sisemine integratsioon teeb samuti vähikäiku. Või, tegelikult, kui UK lahkumist siin mitte lugeda, siis vähemalt veel ei tee, aga oht on tugevalt olemas. Aga tõsi on, et oma väärtuste eksportimise asemel püüavad LR end pigem välismaailma mõjudest isoleerida. Paradoks ongi siin selles, et EL, kes aastakümneid on globaliseerumist edendanud, kõigi selle hüvedega, peab nüüd tõestama, et suudab oma kodanikke sellesama globaliseerumise mõjude eest kaitsta. Leonardi meelest suudab EL oma nelja vabadust – inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist – säilitada vaid siis, kui suudab kaitsta nõrgimaid oma ühiskonnas. Immigratsiooni mõjude, kaubandusest tuleneva töökohtade kaotuse jne eest.

Lihtne on öelda, et EL peaks oma välispoliitilised huvid konkreetsemalt defineerima, nagu Leonard nõuab. Kõik, mis ta kirjutab, on ju iseenesest pragmaatiline – hoida ära liidu tekkimist Ankara ja Moskva vahel (ehkki selle tõenäosust ei oska küll hetkel väga suureks pidada); tugevdada oma poliitikat Balkanil, et vajadusel olla valmis ka sõjaliselt sekkuma, kui vägivald seal peaks taaspuhkema; käsitleda Ukrainat, Gruusiat ja Moldovat kui puhverriike, mitte kui liikmekandidaadikandidaate; Lähis-Idas töötada paremini koos USA ja Venemaaga. Aga kui sisemine side nõrgenemas, on kole raske praktilisi välispoliitilisi huve ajada.

Leonard on ehk pessimistlikum kui tegelik olukord praktiku silmis paistab. Siin tuleb kindlasti arvestada, et tema puhul tuleb pendel teisest servast, 10 aastat tagasi arvas ta, et EL on tulevase maailmakorra juhtiv jõud – sedavõrd kibedam võib olla pettumus. Aga tal on kindlasti tõsi selles, et EL peab praegu minema üle oma väärtuste ja saavutuste kaitsele, omaenda kodanike ees. Eriti kehvakene on see lugu aga seetõttu, et interreegnumi, suure kriisi ajal, kui Ajastu nagu sunniks riigijuhte mõtlema vaid suurtes plaanides, on kole raske usutavalt rääkida TTIPi kasust, laienemise vajalikkusest ja muust sellisest. Olen siingi kirjutanud, kuidas igapäevatöö kriisi ajal unarule võib jääda. Aga kodanikul ongi igapäevaelu, nüüd ja täna.