27.01.2016

Poolepäevane [[Coreper]] algas hommikusöögiga, kus [[PRES]] andis ülevaate rändekriisi haldamise hetkeseisust. Ühtsema piirivalve eelnõu edeneb, aga mõnel [[LR]]l ikka põhimõtteline vastuseis (suveräänsuse küsimus). [[COM]] on tõsiselt ette võtnud Schengeni nõuete täitmise hindamise [[GR]] poolt. Hindamisraport on valmis, edasine protseduur on muidugi keeruline ja nõuab aega, aga suund on selge: kui asjad ei parane, võib [[COM]] 10.05 teoreetiliselt vastu võtta otsust Schengeni sisepiiride kontrolli taastamisest [[GR]]ga. Mis peaks – ikka teoreetiliselt – andma näiteks [[DE]]le võimaluse öelda, et näete, kuna tõsised ohud kogu Schengeni alale on tõestatud, pikendame ka meie oma 12.05 lõppema pidavat kontrolli. Või – unistada ju võib – saavad öelda: Näete, hindamine ja meetmed toimivad, saame oma kontrolli kaotada. Selle osa lõppedes valitses ruumis vaikus, mida ei kriimustanud isegi [[GR]] kolleeg.

Hommikusöögil veel [[UK]] teema, kus on selge, et britid on hakanud panuseid tõstma, nõuavad kindlasti sisulisi järeleandmisi ka inimeste vaba liikumise punktis ning hoiatavad, et kui 18.02 [[ÜK]]l kokkulepet ei saa, siis võib veel kuid minna (minu meelest mitte liiga sisukas jutupunkt – mis siin ikka kuudeks muutuda saab?).

[[Coreper]]i istungil uuesti ränne. Suurem [[LR]] soovib ka varjupaigataotlejate menetlemist käsitleva Dublini määruse uuendamise arutamist 18.02 [[ÜK]]l ja kuna ränne seal nagunii teemaks, siis kindlasti saab ka. Siin on ka meie jaoks taskaalu hoidmine paras peavalu, sest ühtpidi tahame põhimõtet säilitada (taotlusi menetleb [[LR]], kelle kaudu EL-i saabutakse), teistpidi on palju neid, kes ütlevad, et praegune kriis ju tõestas, et kui on tohutud rändevood, siis süsteem ei tööta. Pealinnas käib praegu selle üle tihe mõttetöö.

Huvitava kaasusena arutasime tagasivõtulepingu (mitte)toimimist Pakistaniga. Kole lihtne on öelda, ja seda ongi palju öeldud, et need tulijad, kel õigust rahvusvahelisele kaitsele pole, saadame tagasi ja asi nudi. Kuhu ja kuidas, on vaid küsimus, sest asjaomased riigid ei ole sugugi alati sugugi koostöövalmid. Pakistani kaasus on küll ekstra reljeefne, sest nad keeldusid vastu võtmast nende enda Ateena-saatkonnas välja antud reisidokumentidega kodanikke. Nüüd ongi EL-il kaalumise koht, kas ja kuidas edasi minna, kas ja kuidas rakendada ka muid teoreetiliselt meie käsutuses olevaid hoobasid arenguabist viisarežiimi täpsema kasutuseni. Huvitav harjutus, kuna EL-il, erinevalt suvalisest riigist, pole harjumust ega ka päriselt institutsionaalset raamistikku, et sedalaadi tavapoliitikat teha. Vaatame, kas ja mis sellest saab.

26.01.2016

[[EE]] eesistumist ettevalmistava komisjoni koosolek. Põnev teema oli kõrgetasemeliste (ministrid) ürituste korraldamine 2018 I poolaastal Eestis. [[PRES]] korraldab koduriigis vaid mitteametlikke nõukogusid ja siit valikukohad algavadki. Mitteametlikel istungitel otsuseid teha ei saa ja seega võib tähtsate ministrite motivatsioon osalemiseks õige lahjaks jääda, tulevad hoopis asekantslerid ja muu ametnikkond. Korraldada aga tahab neid iga eesistuja, eriti esmakordne ja kauge – vaja ennast tutvustada jne. Kindlasti pälvib see teema valitsusse jõudes ka meie ministrite elavat huvi. Otsustasime siiski valitsusse minna juba mahakraabitud nimekirjaga ja kindlasti soovitada eelistada neid informaale, millega planeeritakse siduda ka mõni muu konverents, või siis kutsuda ka näiteks idapartnerite vastavad ministrid kohale vms. Saime ka ülevaate ruumiprogrammist ehk siis kus pidada neidsamu suurüritusi, millest suurimate nõudmistega on [[LR]] parlamentide EL-asjade komiteede istung? Mitte eriti üllatavalt, kohe sobivat kohta Tallinnas polegi. Otsustasime teha ühe avaliku päringuringi ja otsustada selle tulemuste järel.

Brüsseli esinduse koosseisu täpsustasime umbes 190 juures, jättes veel kuni 10 kohta reservi. Eks olukord jõuab muidugi veel muutuda, mõni teema tõuseb, mõni kaotab tähenduse. Aga raibem lugu on mõne 2016 lisakohaga, mida tuleks juba täitma hakata, aga milleks veel rahalist katet päris pole. On juba üpris kiire nendega, tegelikult, rändekriisi haldamisega kaasnevad vajadused on hea (tegelikult mittehea) näide. Viimase asjana täpsustasime esindusse lähetatavate inimeste korterikulude määrasid. Kõiges, mis puudutab inimeste isiklikku elu ja olu, on nii kerge libastuda ja tekitada sügavat isiklikkust. Parem kohe algusest reeglid kõigile paika panna. Mis meie detsentraliseeritust mängivas avalikus teenistuses polegi alati nii lihtne, kui siit lugedes tundub.

21.01.2016

Poolepäevane [[Coreper]]. Kõigepealt tagasivaade 18.01 [[FAC]]ile. [[PRES]] lubas Lähis-Ida järeldustega seoses arutada töömeetodite küsimust. Vormiliselt on asi juba lepitud teksti lahtikiskumises ja leketes. Kuidas neid tõsiselt arutada, ei kujuta praegu ette.

Põhiteema oli teadagi, muidugi, ränne. [[PRES]] informeeris oma kuivavõitu ent väga tõsisel moel, et kui tahame 18.-19.02 [[ÜK]]le mingitest tulemustest raporteerida, on meil töötegemiseks aega paar nädalat, ei enam. Selleks peame … ja järgneb tavaline jutt traditsiooniliste instinktide unustamise vajadusest. Aga ei näe ma praegu väga seda unustamist. Türgi rahastu kokkulepet pole, [[IT]] nõusolek laekumata. Piiripaketi arutelu alles algab. Ümberpaigutamine naeruväärses staadiumis – 300 160 000-st. Siin on vähemalt kaks ohtu, lisaks praeguseks juba täiesti reaalsele võimalusele, et enne suve on Schengeni piirikontrollita liikumisega ühel pool. Esiteks see, et, ebaõiglane muidugi, aga ühel hetkel läheb lahterdamiseks, et kes ikkagi kõik endast oleneva on teinud; ja siis on äärmiselt vajalik, et meil kõik lahtrid täis oleksid. Ja tegelikult, tahad ju saada ka endale siiralt öelda, et mina/minu riik tegi kõik endast oleneva. Teiseks see, et mõni suurem [[LR]], näiteks kõige suurem, võib lihtsalt käega lüüa ja otsustada lasta asjal palju hullemaks minna, enne kui saab parandama hakata. Mis oleks väga valus variant.

Õhtupoolikul rääkis Gondori kroonikaski korduvalt refereeritud analüütik Blockmans esinduses [[UK]] referendumi ja selle riigi EL-suhte tagamaid. Väga õpetlik.

18.01.2016

[[NL]] eesistuja iseenesest õilis plaan, korraldada [[FAC]] ja [[GAC]] ühel päeval, et paljud välisministrid, kes oma riiki mõlemas esindavad, ikka ka [[GAC]]il osaleksid, ei õnnestunud päris täiel määral. [[FAC]] venis ikkagi üks tunni võrra üle aja ja [[GAC]]iga pidi pihta hakatama. Venis peamiselt seetõttu, et [[GR]] pärast, keda asusid toetama veel paar [[LR]], avati uuesti juba 15.12 [[PSC]]s lukku löödud järeldused Lähis-Ida rahuprotsessi teemal. Asi juba ka seitungisse jõudnud, ja üpris realistlikult. Sisu isegi sisuks, ehkki viis, kuidas üks kolmas riik, lekkinud EL-tekste (olgu, olgu, Brüsselis lekib muidugi  kõik) käes hoides [[LR]] konkreetsete sõnastusettepanekutega survestab… Aga EL protsess oli väga murettekitav. Ma olen kord kokku puutunud olukorraga, kus lasime teksti kinni panna töögrupi tasandil, inimlik eksitus, ja siis ei õnnestunud avamine ei [[PSC]]s ega [[Coreper]]is, kuna oli juba lukus ja kõik! Nüüd aga avatakse järeldused pärast seda, kui kõik on selle juba [[PSC]]s heaks kiitnud – minister lugenud ega saanud nõustuda, kõlas põhjendus. Usun, et sellest tuleb veel kõvasti ütlemist. Mida kõike võidakse veel ja mis faasis avada – ega lennukad mõtted maailmast otsa pole saanud! Igatahes, seda siis arutatigi ja muudetigi Lähis-Ida järelduste teksti pisut.

Muudest [[FAC]]i teemadest meie jaoks peamine Ukraina, fookusega reformidel, mitte olukorral Donbassis ega Minski lepete täitmisel. Ehkki mõni ülitundlik Minskist tulenev asi nagu regionaalse autonoomia seadus, käis pisut üllataval kombel ka ühe Minski ämmaemanda sõnavõtust läbi. Üldiselt aga, toon asjalik: Ukrainat tuleb aidata, [[COM]] ja nimeliselt kaubandusvolinik Malmström, kes ka täna kohal, on teinud ülihead tänamatut tööd kolmepoolsetel kõnelustel kaubanduslepe üle, nüüd tuleb Ukrainat aidata seda ellu viia. Korruptsiooniga võitlemine ja õigussüsteem peavad olema prioriteetsed. [[COM]] manitses [[LR]] mitte dubleerima eri abiprojekte. Ei tule karta EL nähtavat rolli Ukraina reformiprotsessis, sest me oleme nagunii selle riigi saatusega seotud, on vast tänasest kõige olulisem järeldus, millel ka pikemaajaline mõõde. Viisavabadus on ukrainlastel käeulatuses. Järelejäänud mõned nõuded täidavad nad kindlasti, seda on suutnud kõik, kel see perspektiiv reaalne – niivõrd ahvatlev on see.

[[GAC]]is tutvustas [[NL]] [[PRES]] oma töökava. Ega muud kui ränne, akuutne kriis. Siiski kasutasime [[EE]] juhust ja kiitsime ka innovatsiooni osa ning panime südamele digituru tähtsust. [[UK]] oli (küllap kodupublikule sõnumeid anda soovides) kaunis väge täis, rääkides juba ka järgmise eesistumistrio (kuhu ka meie kuulume) plaanidest siseturu alal. Paljud väikesed [[LR]] on muljetanud, et suure [[LR]] eel või järel võib su eesistumine kergesti olla teise poolt varjutatud – suurte masside läheduses ruum deformeerub, ütleks füüsik. Huvitav oli [[NL]] info, et ka [[ÜK]] eesistuja Tusk näeb [[GAC]]ile suuremat rolli nii [[ÜK]] ettevalmistamisel kui ka tema otsuste elluviimise jälgimisel. Kui nii peaks minema, mis saab minna vaid Tuski ja [[GAC]] eesistuja tihedas üksmeelses koostöös, siis võiks see pisut õnnetu ent horisontaalne nõukogu isegi mingi uue hingamise saada. Aga usun, kui näen.

Täna tuli teade [[PL]] kolleegi ennetähtaegsest tagasikutsumisest. Kolmas kolleeg läheb poole aasta jooksul poliitilistel põhjustel. Ja võetakse ikka paremast otsast, nagu tõdeb ohvitser Väinö Linna sõjaraamatus. Euroopa hakkab ka saadikute jaoks tuulise kohana tunduma, eks see ole osa üldise tuuletõmbuse olukorrast.

17.01.2016

Soovitan teineteise otsa lugeda kaht artiklit EL idanaabruse kohta. Esimeses kirjeldab mõttekoja Carnegie vanemteadur Dempsey, kuidas EL oma idanaabrid unarule jätnud. Ta kasutab seejuures väljendit benign neglect, mis poliitikas tähendab pigem viidet Ameerikas 1960-70ndate vahetuse poliitikale afroameeriklaste suhtes, kui leiti, et rassiprobleemile on liiga palju tähelepanu pööratud, jätame ta mõneks ajaks rahule. Ühesõnaga, Dempsey meelest ei tea EL, mida ta oma idanaabrusest täpselt tahab ja nii ei saa unioonil olla ka pikemaajalist strateegiat idapartnerite suhtes. Vaid poliitilise eliidiga suhtlemine ei too tulemust. Kui tahta kaasa aidata euroopaliku ühiskonna arendamisele, siis peab rohkem tähelepanu pöörama kodanikuühiskonnale, kuni nende kaasamiseni EL raha jagamisse (mis ei ole teatud piirini üldse halb mõte, nii sisu kui EL legtiimsuse mõttes). Tuleb muidugi arvestada, et Dempsey artikkel põhineb suuresti just idapartnerite mõttekodalaste ehk kodanikuühiskonna esindajate endi artiklitel. Põhiline etteheide: EL-il ei ole selget seisukohta regiooni poliitilise kuuluvuse üle, need riigid ise aga ei taha jääda eikellegimaale Ida ja Lääne vahel.

Mõttekoja CEPS analüütik ja endine [[COM]] (EL) Moskva-esinduse juht Emerson kirjutab Ida-Euroopa majandusgeograafias toimunud ja toimuvaist suurtest muutustest. 01.01 hakkas (ajutiselt) täies ulatuses kehtima EL-Ukraina vabakaubanduslepe, mis juba üle aasta toimib ka Gruusia ning Moldovaga. Seega on need 3 riiki liitunud de facto vabakaubanduspiirkonnaga (EL, Türgi, Šveits, Norra, Island, Lääne-Balkani riigid), kus 650 miljonit suhteliselt jõukat tarbijat. See koos Vene vastusammudega tähendab üha nõrgenevaid majandussuhteid Venemaa ja nende 3 riigi vahel. Ühe aastaga on nende kaubavahetus langenud 1/3 võrra. Lisame sinna EL (küll väikese, ent siiski) majanduskasvu ja Vene jätkuva languse. Aga veel olulisem on ses võrrandis EL kui etableerunud, hästitoimiva majanduspiirkonna ja Euraasia Liidu kui väga kobavas algfaasis oleva nähtuse võrdluse (näiteks pole teised liikmed ühinenud Vene meetmetega Ukraina vastu), paneme siia juurde viisavabaduse või selle peatse perspektiivi EL-iga ja saame üsna märkimisväärse pehme jõu ülekaalu Euroopa kasuks. Eriti olukorras, kus Venemaa on Ukrainaga juba varsti 2 aastat sõjalises konfliktis, mis diplomaatiliselt öeldes tavaliselt ei edenda inimestevahelisi suhteid sõpruse ja üksteisemõistmise suunas.

Niisiis, Dempsey meelest on idapartnerluse klaas pooltühi ja Emersoni meelest pooltäis. Muidugi on mõlemal ka õigus. Gondori kroonika lugejad teavad, kui ettevaatlik on EL geopoliitilistes küsimustes, kui raske on iga poliitiline edasiliikumine idapartneritega ja et nende liitumisperspektiiv EL-iga on otsustamata, lahti. Ometi on majanduse ja inimeste igapäevase läbikäimise vallas toimuvad muutused enam kui märkimisväärsed. Seda enam, et Maidani, Ukraina otsustava pöördumise Euroopa poole käivitaski just toonase presidendi soovimatus EL-iga assotsiatsioonilepet allkirjastada, Euroopa on saanud sümboliks. Arvata on, et järgmised võimalikud katsed riiki itta või tagasi keerata tekitaksid sarnase ülitugeva vastujõu kõigis 3 assotsieerunud riigis. Majandus kui “kõige alus” jätkab aga igapäevaselt oma tektoonilist liikumist. Pooltäis neh, tundub ka mulle.

 

15.01.2016

Asendasin ministrit [[ECOFIN]]il, loodetavasti ei saa harjumuseks. Nagu korduvalt kirjutatud, rahandusministrite kohtumiste sisulisemad osad jäävad tänapäeval eelmise õhtu eurorühma koosolekutele ja hommikusöökidele, kus eurot mittekasutajate briifimise kõrval võetakse ka sensitiivsemaid, kaamerat kartvaid seadusandlikke päevakorrapunkte ning põhiistungile jääb vaid vormistamine. Seekord hommikusöögil (ei mingeid üllatusi) ränne. Ajendiks [[IT]]lt ikka veel saamata jah-sõna Türgi 3-miljardilise rahastu üle. On arvata, et peaminister Renzi ei anna heakskiitu enne oma 29.01 kohtumist Merkeliga. Mis suurem mäng tal aga käsil, mis ta eesmärk on, sellest ei saa päriselt aru ka kõik [[IT]] diplomaadid. Kuid tähelepanuväärselt on Renzi viimastel kuudel kasutanud võimalusi, et [[DE]] jaoks hästi teada õrnul teemil teistpidi arvata.

Aga arutelu sisuks polnud mitte [[IT]] ega Türgi. Arutelu sisuks, [[DE]] juhituna, ja neile omaselt, ka kerget hoiatusemomenti sisaldades, oli: kas me suudame koos, EL-ina selle kriisiga toime tulla? Kas suudetakse unustada traditsioonilised instinktid (vt ka Gondori kroonika 13.01.2016) ja aru saada, kui tõsine olukord on? Kas [[MFF]]ist leitakse lisaraha? Kas tõesti tekib [[LR]] vahel mingi soovijate koalitsioon, kes koos, aga vähemaga kui 28, mingeid lahendusi otsima hakkab? Viimane stsenaarium on ohtlikult lähedal näiteks Türgist ümberpaigutamise osas. Tore, tehku, kui tahavad, võib öelda. Täna aga küsiti ka mingite rahaotsuste kohta. Aga “oma” ümberasustamisskeemi ja “oma” rahastu järel pole võimatu mõelda ka “oma” Schengenist jne. Homme võib meil olla tänasest erinev Euroopa – kuna see tuleb suurima [[LR]] mõjuka valitsusliikme suust, siis tuleb seda väga tõsiselt võtta.

Rahandusteemadest täna meelega ei kirjutagi.

13.01.1016

[[NL]] eesistumise esimene  [[Coreper]] algas lõunaga, kus väga avameelselt peamiselt rändest. Selge, et püüame väga kiiresti ühtsema piirivalve eelnõuga edasi liikuda, teemade, mitte lõikude kaupa. Regulaarselt raporteeritakse ka [[Coreper]]ile, mis on vahend või vähemalt katse erialainimeste nn traditsioonilistest instinktidest üle olla või nende juurest edasi liikuda. Üldse ei tundu, et [[Coreper]]i roll kriisistaabina väheneks. Palju juttu Türgist, sellest, kui tõhusad hoovad sel riigil praegu käes on – kuna mõõdupuu on konkreetsete immigrantide arvud ja nad tulevad praegu üle Türgi-[[GR]] piiri, suurt ei mujalt, siis võib asja vaadata nii, et Türgil on võimalus otsustada EL kriisihalduse edukuse üle. Kardan, et selles olukorras EL poolne “tavapärastes raamistikes” tegutsemine ei ole piisav. Seda näeme kevadhooajal kindlasti.

Sai ka üpris selgeks, kui vähe meil rändekriisiga tulemuste saavutamiseks aega on. Ükskõik mis või kuidas, hiljemalt 12.05 tuleb Schengeni reeglite järgi kaotada esimene sisepiiri kontroll, [[DE]] ja [[AT]] vahel ja kui [[DE]] kodanikud ja valitsus veendunud pole, et kriisihalduses on tõsised edusammud, välispiiri enam-vähem peab, siis kardan, et kinni see piir jääb ja siis on juba üpris raske hakata seletama, et Schengen ikka kehtib, inimesed.

[[Coreper]]i pärastlõunasel istungil anti pärast nägelemist ja [[DE]] jäädeski vastu mandaat ühtse hoiusekindlustuse ehk [[EDIS]]e ad hoc töörühmale. Türgi 3 miljardi suurust rahastut ei saanud ikka heaks kiita, [[IT]]l jätkuvalt probleemid. Aga see-eest valmistatakse kasutamist juba ette, nii et kohe kui jah-sõna käes, saab ellu viima hakata. 18.01 [[FAC]] peateema meie jaoks on Ukraina, kus arutelus soovitakse keskenduda sealsetele reformidele ja nende toetamisele EL poolt. Ja meil ka üks väike oma plaan seal. Järeldusi Ukraina üle küll ei tule.

11.01.2016

Poolaastakohtumised jätkusid justiitsministeeriumiga. Isegi natuke kummaline tunne oli, kui minu 4,5 aasta jooksul esmakordselt puudus laualt andmekaitsepakett. Tehtud, teadagi, eks nüüd rakendajad rakenda. Küll aga tõuseb andmete säilitamise teema, seda eriti terrorismivastase võitluse kontekstis – tore on, et näiteks lennureisijate andmeid nüüd säilitatakse, aga oleks vaja ka täpsemaid reegleid näiteks kahtlustatavate sideandmete sälitamise ja kasutamise kohta. Enamus [[LR]]dest tahab uut õigusakti, [[COM]] aga ei taha välja tulla. Tuleb survet jätkata.

Euroopa prokuratuuri asutamise määrusega liigume ([[EE]]) konstruktiivselt edasi. Teadagi on selle teemaga seotud tõsiseid probleeme mitmel [[LR]]l, aga mingisugusest järgmisest variandist nagu tõhustatud koostöö, saab hakata rääkima alles siis, kui tavamenetlus lõpuni käidud. Rassismi ja ksenofoobiavastase võitluse raamotsuse kohta, millega liitumata jätmise eest [[EE]]d ähvardab rikkumismenetlus, lubati 2016 esimese kvartali jooksul vastu võtta tõsine poliitiline otsus. Ja mitte sinnapoole, et rikkumismenetlusele paljastatud mõõgaga vastu ratsutada, vaid pigem teises suunas.

Rahandusministeeriumis esiteks [[EMU]] tulevik, kus teadagi erilist edasiliikumisehoogu ei ole. Ülisuure failina on küll laual ühtse hoiusegarantii ettepanek, millele [[DE]] paari mõttekaaslasega jäigalt vastu. Kaldusime siiski selles suunas, et kuna Brüsselis on arutelu ikka positiivne mõiste ja arutamata jätmine täitsa vastupidi, siis saame toetada arutelude algust ka siis, kui teame, et osa väga vastu ja seavad eeltingimusi, et mis kõik peab enne arutamagi hakkamist tehtud olema. Maksuteemal on meil seoses [[FTT]] tõhustatud koostööst eemalejäämise järel vaja olla ekstra tähelepanelik, ja 2016 tõotab maksude alal tulla vägagi dünaamiline.

[[MFF]] ülevaatus, mis 2013 tundus vaid suusoojaks [[EP]]le lubatud asjana, ei pruugi selliseks jääda. Vahepealne aeg on näidanud, et napima eelarvega on raske samal moel aastast aastasse menetleda nagu varem. Lisaks on rändekriis tõstnud senisest teravamalt küsimuse EL eelarve paindlikkusest, võimest muutustele ja uutele vajadustele reageerida. Nii et ei välista ka [[NK]] poolel sel aastal sisulisi arutelusid, milleks muidugi ka meie peame tõsiselt valmistuma.

08.01.2016

Poolaastakohtumised Tallinnas. Siseministeeriumis peamiselt rändekriis, kus laualolevatest eelnõudest keerulisem on juba tehtud otsuste elluviimine ja seega EL senine kriisihaldus üldse. Ümberpaigutamise skeem ei taha kuidagi tööle minna, kümnete tuhandete asemel on ümberpaigutatud mõnisada. Püsivamast mehhanismist pole suurt mõtet rääkida, kui ajutine toimima ei hakka. Kõik see muidugi teeb atmosfääri Brüsselis kole keeruliseks. Ja, nagu selle kriisi kestel korduvalt mainitud, olukord võib muutuda üleöö, praegu on uue mõõtme avalikusse toonud vana-aastaõhtu sündmused Kölnis. [[DE]] on aga ka selles asjas võtmeriik. Samas, kui ümberjaotamine ei tööta ja välispiir ka ei pea, siis on [[LR]] vastuseks sisepiiridel kontrolli taastamine, mida me ju ka üldse ei taha. Ränne jääb ka 2016 üheks põhiteemaks.

Eelnõudest ühtsema piirivalve poole liikumist toetame, ehkki tahaks näha kiirreageerimisjõudude loomist lisaks praegustele [[LR]] jõududele, mitte osana neist, koos vastava ressursiga. Poolautomaatsete tulirelvade lauskeelustamine ei saa minna [[COM]] pakutud kujul, [[LR]]del on siin erisused, meil ka. Aga [[PRES]] on siin ka tempot tunduvalt maha võtnud. Ootame uut e-piiride ettepanekut [[COM]]lt ja jälgime hoolikalt, et sisejulgeoleku andmebaase (rist)kasutataks hoolega ning ka arendataks.

Kaitseministeeriumis uus globaalstrateegia, hübriidohtude esilhoidmine EL-is ja rääkisime pikemalt ka nn üldpoliitilistest EL-asjadest nagu Ukraina-Vene ja nn Brexit.

Välisministeeriumis ränne, kus saime veelkord selgeks, et [[EE]] tavalistest arengukoostöö summadest pole võimalik rändekriisi kõikvõimalikesse rahastutesse kestlikult panustada. Poliitilises plaanis on [[EE]] seni Brüsselis hakkama saanud imago “rohkem kui tavaline egoistlik Ida-Euroopa riik” väljamängimisega, aga see on hapral põhjal. Ja [[LR]] pealinnades tuleb selle nimel ka kogu aeg tööd teha. Lisaks tuleb tegelda enam ka Lõunanaabruse laiema probleemistikuga. Mis on kole keeruline, kuna endal ekspertiisi peaaegu ei ole. Aga peab, sest muidu vaatavad teised, et teid ju huvitab vaid teie naabrus. Ka ses mõttes on rändekriis atmosfääri tublisti kahjustanud. Ukraina-Vene teemal püüdsime prognoosida 2016 toimuma hakkavat ja Brexiti kohta jõudsime poolresigneerunud järelduseni, et Brüsselis sõlmitavad kokkulepped, nende detailid tõenäoliselt briti valijale suurt korda ei lähe. [[UK]] jäämise või lahkumise võti on ikkagi peamiselt selle riigi poliitilise juhtkonna käes ja kerge see jäämise kampaania neil olema ei saa.

03.01.2016

Aastaalguse puhul riputan siia täies tagasihoidlikkuses oma kõne, mille pidasin 30.11 meie tulevase eesistumise sisuinimeste ehk Salve esimesel kokkusaamisel. Võtab kokku mu ettekujutuse (ja meeleolu) sellest, kus me praegu oma ettevalmistustega oleme. Eesistumise alguseni, tuletan meelde, on jäänud kriips alla kahe aasta.

 

Usun, et enamus teist on näinud suurepärast Eesti filmi Malev? Seda stseeni, kus eestlaste vägi hakkab suure vaimustuse ja kisaga vaenlasele vastu jooksma… väsib siis aga poolel teel ja vajub jõuetuna rohule? Ma möönan, et meie EL-eesistumise ettevalmistuste käigus on mul aeg-ajalt hirm peale tulnud, et äkki läheb meil ka sellega nii. Alustasime 2012, kuus aastat ette. Tänaseks on eesistumiskomisjon vastu võtnud 183 otsust, korda, statuuti – üks iga eesistumisaja päeva kohta. Juba praeguseks; ja tööind komisjonil ei rauge, nagu selle esimees Heiki Loot teile just rääkis.

Aga õige ka, et me sellesse nii tõsiselt suhtume. Eesistumine EL nõukogus, suupäraselt eesistumine Euroopa Liidus on suurim rahvusvaheline ülesanne, mida Eesti riigil oma uuel iseseisvusajal teha on tulnud ja loomulikult tuleb see sooritada hiilgavalt. Hoolimata sellest, et koalitsioonilepingust jäeti sõna „hiilgavalt“ välja.

See ülesanne on aga neetult raske. Oleks ka siis, kui EL-is oleksid asjad korras. Aga pole. Harva juhtub, et poliitik tunnistab, et olukord kehvake; ja kui kord tunnistab, siis peab asi tõesti hull olema. Kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker 09.09.2015 oma Olukorrast-unioonis-kõnes tõdes, et EL-il pole praegu head ajad, usume siis teda, paraku.

Euroala kriis näitas senise integratsioonimudeli nõrkusi. Lühidalt öeldes: Tehakse miinimumharmoneerimine, vaid see, mis absoluutselt vajalik. Kuni asjad on enam-vähem hästi, majandus kasvab, siis ei pöörata suurt muule tähelepanu. Kui siis midagi viltu läheb, on üllatus suur. Muidugi sai EL euroala kriisiga kuidagimoodi hakkama, aga struktuurseid nõrkusi päriselt kõrvaldatud pole.

Ukraina kriisile, täpsemalt öeldes, Venemaa agressioonile reageerimine läks EL-il isegi hästi. Ka kui Eestis tundub, et vähe ja hilja, siis välispoliitikat tundvate inimeste diagnoos üle maailma on, et EL-i reaktsioon oli jõuline ja ühtne. Tore, aga ikkagi paljastas selle kriisi haldamine ühtse välispoliitika nõrgad kohad ning EL ühistunde nõrkust.

Praegune rändekriis on kahest eelpoolnimetatust veel hulka hullem. Kuna liikmesriikidel on selles asjas väga erinev ajalooline kogemus ja erinevad probleemid – on rinderiigid, transiidiriigid, sihtriigid, liikmesriigid nagu Eesti, kus kriis avaldub peamiselt vaid selles, et Brüsselist karjutakse – siis on EL solidaarsustunne suuremas ohus kui vähemalt meie liikmesusajal kunagi varem. See mõjutab arusaadavalt väga ka atmosfääri, keskkonda EL-is ja Brüsselis eriti.

Aga kõige olulisemana: nimetatud suured kriisid on halastamatult esile toonud tõsiasja, et Euroopa Liidu kursilhoidmiseks, kooshoidmiseks on vaja kõigi liikmesriikide aktiivset panust. Saksa-Prantsuse mootor ei vea enam üksi välja. See oleks pärast suurt laienemist küllap igal juhul nii, liikmesriike on lihtsalt nii palju rohkem saanud. Aga mitmes asjas, näiteks euroala tuleviku üle, on nende kahe EL-suurriigi seisukohad lihtsalt nii erinevad.

Eesti aga ei saa veel päriselt hakkama oma vajaliku, aktiivse rolli väljamängimisega. Meid kammitseb nähtus, mida ajakirjanik Märt Kivine juba 12 aastat tagasi nimetas Väikseima liiduvabariigi kompleksiks. See avaldub peamiselt 2 asjas. Esiteks, me ei usu, et meist võiks suurt midagi sõltuda. Teiseks, järelduvalt, peensusteni tegeleme me vaid endale korda minevate teemadega. Me ei võta vaevaks tunda läbi ja lõhki kõiki arutusel olevaid küsimusi, me ei loe kõiki eelnõusid viimseni läbi, me ei mõtle läbi, milline on teiste liikmesriikide positsioon, mured.

Pole vist vaja öelda, et eesistujal see luksus puudub. Eesistuja peab olema detailideni kursis kõigi eelnõude ja küsimustega, teadma iga liikmesriigi erimuresid ja uskuma seejuures, et just temast sõltub selle konkreetse eelnõu ja seega ka Euroopa Liidu tulevik. Sellega hakkamasaamine, see suhtumise muutus saab meie jaoks olema väga raske.

Tahan õiendada kaks vale-eeldust eesistumiseks valmistudes. Esiteks see, et ähh, kõik on hakkama saanud, Läti ja Leedu ja… saame ka meie! Vale. Läti sai hakkama jah, ja väga hästi sai, aga see ei anna mingit alust eeldada, et ka meie peame saama. Üks asi, mida ma diplomaatias olen õppinud, on, et ära kunagi eelda midagi. Never assume anything.

Teine on arvamus, et eesistumist, EL-tööd üldse, saab teha Eesti moodi, omaenese tarkusest. Mille viimase aja näiteks on arvamus, et kui on valitsuse otsus ja Riigikogu toetus taga, siis milleks Euroopa õiguse üle Euroopa Komisjoniga konsulteerida? Nii paraku EL-is ei saa, nii paraku EL-i mõista ei saa. Parim iseloomustus EL-i kohta, mida mina olen näinud, pärineb hispaania mõttekodalase Jose Torreblanca sulest ja kõlab umbes nii: EL on nähtus, mis teoorias ei tohiks toimida, aga praktikas ometi töötab. Jumala õige. Kui vaadata kõiki EL lepinguid, õiguslikku raamistikku, kordasid jne, siis ei tohiks see asi töötada. Kui aga tahe on, leitakse alati lahendus, õiguslik alus ja viis, kuidas edasi minna.

Siit õpetus ka meile, kui eesistumiseks valmistume: Euroopa Liitu pole võimalik teoreetiliselt tundma õppida, end raamatute järgi või kuskilt kaugelt ette valmistada. Euroopa Liit on Brüsseli insider´ite business. Ilma Brüsseli kogemuseta pole EL-i võimalik päriselt mõista. Siit tulen ühe oma „lemmik“näite juurde: Üks Eesti ministeerium on 11 liikmesusaasta jooksul suutnud Brüsselist, alalisest esindusest läbi roteerida 5 inimest. Kellest 3 ei tööta enam selles ministeeriumis. Eesistumise ajal on neil praeguse seisuga ainuüksi Brüsselisse 7 inimest planeeritud. Kust need inimesed tulevad – faile ja Brüsselit tundvad?

Brüsselis löövad läbi inimesed, kes suudavad väga kiiresti läbi töötada suuri tekstimassiive. Pole sugugi haruldane, kui saad õhtul kell 8 õigemitmeleheküljelise teksti, mille kohta pead hommikul kell 9 olema valmis arvamust avaldama. Veel enam, ka parandusettepanekuid esitama. Eesti tööharjumused on sellest mõnevõrra erinevad. Hullemgi, eri ministeeriumitel, eri asutustel Eestis on kah erinevad tööharjumused ja –kultuur. Nägime seda mitmeaastase eelarveraamistiku läbirääkimiste käigus, näeme seda praegu rändekriisi haldamise käigus, näeme seda iga suurema teema puhul, kus mingigi horisontaalne mõõde. Meil on kapitaalselt erinevad harjumused infovahetuse kiiruse, tiheduse, mahu üle. On selge, et eesistumise lähenedes peame mõtlema ka oma tööharjumuste korrastamisele, ühtlustamisele.

Eesistumine on diplomaatiline, mitte bürokraatlik harjutus. Diplomaatias aga, kui tsiteerida kauaaegset EL diplomaati Robert Cooperit, on suhetel suurem tähtsus kui aktsioonidel. Õige. Kui sa ei tunne oma vestluspartnerit, siis kulutad sa aja ja sarmi, mida peaksid kasutama oma asja selgitamiseks, hoopis enda tutvustamiseks. Seega, kui enne ütlesin, et Brüsselis löövad läbi tekstimassiividega edukalt tegelejad, siis Brüsselis päris edukas olemiseks on vaja ka iga päev kellegagi lõunat (ja soovitatavalt ka õhtust) süüa. Meil endal on hea näide Henrik Hololei näol olemas.

Diplomaatilise maailma toimimise kohta on ühe hästi tabava asja öelnud Jürgen Ligi. Vastates Riigikogu soovile osaleda detailselt Euroopa Stabiilsusmehhanismi otsusetegemises ütles ta nii: Rahvusvahelises poliitikas toimub kõik väga kiiresti, väga tehniliselt ja võõrkeeles. Jumala õige. Sellega kaasas püsiminegi on meile väga raske ülesanne. Eesistuja peab seda protsessi nendes tingimustes aga juhtima. Meil pole selleks ka eeldusi, me pole, nagu öeldakse, EL-i sisse sündinud. Siin on asutajaliikmetel ja võib-olla esimese vooruga liitunutel oma tugev eelis, vähemalt mina tunnetan seda küll Brüsselis pidevalt.

Kui geenius olla 99% tööd ja 1% õnne, siis diplomaatias on edu valem: 99% kodutööd ja 1% … olgu siis… Õnne. Improvisatsiooni. Isikliku sarmi. 99% kodutööd tähendab jälle meie tööharjumuste muutmist. Kodutöö ei ole ju vaid teksti läbilugemine, see on kõigi liikmesriikide seisuskohtade ja mure tundmine, lahendusvariantide, parandusettepanekute väljamõtlemine ja eelnev kooskõlastamine asjaomastega, keda sa pead hästi tundma ja nii edasi ja nii edasi.

Paneme need asjad kokku. Kodutöö, teemade tundmine. Brüsseli kogemus, 28 liikmesriigi esindajate ja seisukohtade tundmine. Võime töötada väga kiiresti, väga tehniliselt ja võõrkeeles. Suhete võrgustik. Praegu, novembris 2015, tundub küll suurt imet vaja olema, et me kõige sellega hakkama saaksime.

Aga imesid sünnib. Eile, kui lendasin hilja õhtul Brüsselist Tallinna poole, ja hakkasin just tänast ettekannet mõtlema, andis kapten teada, et vasaku parda taga on virmalised. Tuled salongis kustutati ära ja tõepoolest, seal nad olid, terve taevarand veikles rohelises. Täielik ime.  Teie, Eesti avaliku teenistuse creme de la creme, suudate ka kindlasti imesid korda saata. Teid vaadates on lihtne liikuda skaalal Appi, me kukume läbi-poolelt Järsku ikka saame hakkama-suunas.

Geniaalne džässmuusik Charlie Parker on öelnud: Master your instrument, know your music, and then forget everything and just play. Eesistumine on just selline asi, kus tuleb end ülihästi ette valmistada, ära teha kõik see, millest ma siin rääkisin ja veel palju muud… ja siis on meil lootust, et 1. jaanuaril 2018 võime kõik muu unustada ja lihtsalt mängida.