09.03.2015

Lõuna Põhja- ja Baltimaade kolleegidega. 19.-20.03 [[ÜK]] ettevalmistamise energialiidu küsimused on ikka valusad, ma pole mõnd oma Põhjamaa kolleegi kuulnudki nii tugevaid väljendeid kasutamas kui nüüd selle kohta, et kliima- ja energiatõhususe asjad tunduvad järeldustes vähemale tähelepanule jäävat. Meie meelest pole asi nii hull, kliimateemat on ju käsitletud väga põhjalikult. Oktoobri 2014 [[ÜK]] (vt Gondori kroonika 23.-24.10.2014) sõnumites oli kliima enne energiat, igatahes. Aga mingi euroopalik taskaalustamine ehk teemade lisamine järeldustesse lõpuks muidugi tuleb.

Vene, Ukraina ja idapartnerluse asjad on ka lahti. Sanktsioonide lisamise järele isu ei tundu olevat; ja kole loogiline tundub paljudele ka see jutupunkt, et olemasolevate pikendamisotsusegagi on ju juulini, või vähemalt juuni [[ÜK]]ni, aega. Aga eks siin loeb kõige rohkem olukord kohapeal ehk Ida-Ukrainas, vaatame, ka järgmise nädala lõpuni jõuab palju juhtuda, ja [[FAC]] on ka veel vahel, 16.03. Tegelikult tahaks praegu asja nii olles rohkem tegelda idapartnerluse Riia tippkohtumise ühisavalduse läbirääkimistega (enne Vilniuse tippkohtumist 2013 oli see kaunis piinarikas protsess), aga ka seda ei saa teha, kuna empiiriliselt omandatud lekkehirmus ei saadeta [[EEAS]] poolt mingeid mustandeid laiali. Loodetavasti, või siiski pigem eeldatavasti, ei ole selle salatsemise põhjuseks mingi sisuküsimus. Nii et istume ja ootame,  ja muidugi teeme luuret – ka diplomaatia igapäevas lahingule eelnev tavaline tegevus.

08.03.2015

Soovitan lugeda mõttekoja Centre for European Policy Studies artiklit tööjõu liikuvusest EL-is. Majanduskriisi ajal on palju räägitud, et tööjõu vähene mobiilsus on üks tegureid, mis on majanduskasvu taastumist tublisti aeglustanud, näiteks võrreldes USA-ga. Muidugi jäävad Euroopas võrreldes Ameerikaga alati keele-, kultuuribarjäärid, sugulaste, sotsiaalse võrgustiku puudumine teises [[LR]]s, haridussüsteemide erinevused. Aga 10-kordne vahe Ameerikaga on ikkagi natuke palju.

Üldine trend on, et EL sees liigutakse mitte sinna, kus on madalam tööpuudus ehk siis rohkem võimalusi tööd saada, ega ka sinna, kus sotsiaalsüsteemid paremad (vaat nii, Mr Cameron!), vaid mineku põhjuseks on ikkagi peamiselt palgavahe. Avalik arvamus aga näeb nii mõneski [[LR]]s tulemise põhjusena soovi sotsiaaltoetusi kasutada. Suurimad rände lähteriigid on [[BG]] ja [[RO]], kust “vanadesse” [[LR]]desse 2000-2012 läinud kuni 1,5% elanikest (USA-s elab 3% inimestest mujal kui  osariigis, kust nad pärit). [[LT]] number on 1% ja [[LV]], [[PL]] puhul 0,5%. Niisiis, Idast Läände veel minnakse, majandusraskustest Lõunast paremas olukorras olevasse Põhja aga peaaegu mitte. Kui, siis [[ES]]-st, mujalt väga vähe.

Kui või kuna lahkutakse palga ja mitte sotsiaaltoetuste pärast, siis ei pea jõukamad [[LR]] sisemigratsiooni pärast muretsema, vähemalt kuni absoluutarvud on nii madalad. Õigusega muretsevad aga lähteriigid, ka [[EE]]s on inimeste lahkumine viimaste aastate avaliku debati põhimuresid. [[EE]] eristub teistest vaesematest [[LR]] küll selle poolest, et säilitasime (siiski madalamate numbrite juures) lahkujate tõusva trendi ka kriisiajal ([[FI]] lähedus?), teistel langes see nähtavalt. Kus aga tõesti paljudele murekoht, on noorte inimeste arvu vähenemine riigiti. Sel on küll ka muud põhjused nagu madalam sündivus jne. Aga diagramm nr 4, mis näitab 15-24-aastaste kodanike osakaalu vähenemist aastatel 2008-2013, vaid 5 aasta jooksul, on asjatundmatule pilgule ehmatav küll. Näiteks [[LT]] puhul on vähenemine 17%, [[LV]]l 13%. Meie 2% tundub selles võrdluses lausa tühine?

Kirjutajate kokkuvõte on, et EL-sisene mobiilsus ei kasva ka edaspidi hüppeliselt, varemnimetatutele lisaks põhjustena veel rahvastiku üldine vananemine ja ikkagi kuidagi ühtlustuv jõukuse tase EL sees. Järeldus: kindlasti on Euroopale vaja kolmandate riikide tööjõudu. Radikaalseid uusi Euroopa Liidu meetmeid autorid ei soovita. Parandada tuleks seniseid, alates paremast andmekogumisest, keeleõppest koolis, kutsetunnistuste vastastikkusest tunnustamisest jne. Nii et, EL-sisene ränne – kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks – jääb igatahes väikeseks ega ei tundu olevat ka võimalusi selle olukorra kiireks muutmiseks. EL ja [[LR]] saavad parimal juhul vaid valmistada oma (noori) inimesi pisut paremini ette tööks ka välismaal, mitte palju enam.

06.03.2015

Andsin lõuna [[COM]] laienemis- ja naabruspoliitika peadirektorile Danielssonile ja paarile kolleegile. Teemaks [[ENP]] käimasolev ülevaatus, kus praegu veel küsimusi palju rohkem kui vastuseid. See poliitika loodi 2000ndate alguses, siis, kui meie hakkasime liikmeks saama ja järgmistele naabrite ringile tuli midagi pakkuda. Balkanile pakuti liikmesusperspektiivi, ülejäänutele naabruspoliitikat. See taandub aga paraku kõlavatest jutupunktidest hoolimata naabrite lihtsale küsimusele: Olgu, saame aru, et liikmesust te praegu ei saa anda, kui palju EL 4 vabadusest olete siis valmis meile andma? Kui vaadata Gruusia, Moldova, Ukrainaga allkirjastatud kaubandusleppeid, siis tegelikult päris palju. Nõudes küll kõvasti vastu, oma kaubanduslepingu täielikuks rakendamiseks peab Ukraina üle võtma ja rakendama 368 EL õigusakti, mis pole pehmelt öeldes naljaasi.

[[ENP]] probleemid võib lühidalt kokku võtta nii: EL ei soovi rakendada oma tugevaimat välispoliitikainstrumenti ehk liikmesusperspektiivi (täpsemalt, sellega kaasnevat transformeerivat jõudu). Ja ka selles, mida EL teeb, oleme tihti tehnokraatlikud, kohmakad, õpetame teisi. Naabrid ei panusta seetõttu niipalju kui võiks; ja siit tuleb üks teatav pertseptsioonide nõiaring. Tegelikult muidugi ei tööta ka laienemispoliitika enam nii edukalt kui varem, näiteks Bosnias või ametlikult pika nimega Makedoonias. Edasi, on küsitav, kas nii erinev politika, mida EL ajab, ütleme, Iisraeli, Moldova ja Alžeeriaga, saab üldse kanda sama nimetust? Siinkohal usun, et EL parima praktika järgi ei saa ühtki asja ega ilusat nimetust laualt maha, nii et jääb loota töötada üha diferentseeritumate sammudega iga naabriga suheldes, kuid üldnimetus [[ENP]] siiski jääb. Võimalik, et riike grupeeritakse senise Ida- ja Lõunapartnerite asemel näiteks ambitsioonikamateks riikideks, väärtusprobleemidega (meie poolt vaadates) riikideks ja mittetomivateks riikideks. Last not least – viimastel aastatel on EL naabrusesse “naasnud” geopoliitika, Venemaa mitte ainult et ei soovi ise [[ENP]]is osaleda, vaid on valmis seal osalevaid riike selles jõuga takistama. Julgeolekumõõde on seni kõige vähem läbi mõeldud osa [[ENP]] ülevaatusest; ja samas küsimus, mida naabrid inimeste liikumisvabaduse kõrval kõige rohkem küsivad.

Mis edasi? [[COM]] ja [[EEAS]] käivad nii [[LR]]des kui naaberriikides ideid tutvustamas ja saamas. Juulis valmib uuendatava poliitika teatise tekst, septembris arutavad seda mitteametlikul [[FAC]]il põhjalikult välisministrid ja seejärel oktoobris-novembris vastuvõtmine. Vahepeal on aega ja võimalusi küll seda protsessi mõjutada, kui on ideid ja pealehakkamist.

 

05.03.2015

[[Coreper]]is kõigepealt 19.-20.03 [[ÜK]] suuniste arutelu. Energialiidu osas tahab eesistuja Tusk keskenduda enam energiajulgeolekule. Mitu kliimaküsimustest enam huvitatud [[LR]] vaidlesid vastu, kohati kurjaltki, väites, et [[COM]] energialiidu teatises on 5 suurt alajaotust ja mõnda ei peaks nii tugevalt teistele eelistama. [[NK]] sekretariaat ja mitmed rohkem energiajulgeolekust huvitatud [[LR]] (sealhulgas mõõdukal toonil ka [[EE]]) mõistsid aga Tuski soovi, ning väitsid, et iga kord ei saa ju kõigest rääkida. Midagi kliima, taastuvenergia, energiatõhususe kohta teksti tõenäoliselt nüüd juurde tuleb. Idapartnerluse 21.-22.05 Riia tippkohtumise ettevalmistuste kohta üsna kiretu arvamustevahetus, kõik kasutasid moesõna “diferentseerimine”, aga mida see võiks konkreetsemalt tähendada, seda loodan homme ühel lõunal lähemalt kuulda. Loodetakse Ukraina, Moldova ja Gruusia assotsiatsioonilepingute ratifitseerimisega ühele poole saada. Loodetakse (pisut vähemas üksmeeles) anda Gruusiale ja Ukrainale konkreetne sõnum viisavabaduse alguse kohta. Mõne idapartneri “Euroopa amibitsioonide” (loe: kunagi liikmeks saamise õiguse) kohta tahaks 2013. aasta Vilniuse tippkohtumisega võrreldes mingit(ki) edasiarendust. Tõstsin küsimuse, et [[ÜK]] võiks nõuda [[CFSP]] kõrgelt esindajalt Mogherinilt juuni [[ÜK]]ks konkreetset tegevuskava ja meeskonna moodustamist strateegilise kommunikatsiooni asjas (loe: Vene propagandas). Mõni [[LR]] ka toetas, ajame asja edasi. Vene-Ukraina kriisi arutelu peaaegu ei puudutatud, välispoliitikas jõuab 2 nädalaga nii palju muutuda, vaatame lähenedes lähemalt.

Andmekaitse asjas olime meie koos veel umbes 12-13 [[LR]]ga valmis [[PRES]] kompromissettepanekut aktsepteerima, aga mitu [[LR]] polnud, tagasi ekspertide töögruppi. Enne 12.-13.03 [[JHA]]d jõuab veel õige mitu koosolekut maha pidada. [[EFSI]] peaks aga tehtud olema, 10.03 [[ECOFIN]] peaks [[NK]] ühispositsiooni hõlpsalt ära koputama.

04.03.2015

Poolepäevane [[Coreper]] algas [[LV]] eesistumise kombe kohaselt hommikusöögiga, teemaks EL institutsioonide vaheliste suhete hetkeseis. Väga erandlikult peeti aru ainult [[NK]] formaadis, isegi ilma alati kaasaoleva [[COM]]ta. Institutsioonidevahelised suhted on selline Brüsseli siseringis tegutsejate erihuvi, mis on muidugi väga tähtis (ilma naljata), aga mis kodanikele või laiemale avalikkusele väga palju korda ei lähe. Miks tähtis? Rahvusvahelise väga keerulise masinavärgi, nagu EL seda on, sisemine tasakaal on väga peen ja habras. Seda on aastakümnete jooksul paika timmitud, nii juriidiliselt, lepingute ja muuga, kui ka praktiliselt, tugevate juhtfiguuride tegevusega. Ei ole mingi saladus, et näiteks [[NK]], kes esindab [[LR]] demokraatlikke valitsusi, on mingite lõimumissammude suhtes leigem kui näiteks [[EP]], kelle liikmetel küll ka demokraatlik otsemandaat, kuid kelle korporatiivne identiteet on ülimalt lõimumissõbralik. [[COM]] siis üritab teinekord laveerida, teinekord juhtrolli võtta jne, jne. Praktikas väljendab seda teemaderingi praegu küsimus, kas ja kuidas peaks [[NK]] ajama institutsioonidevahelise leppe (Interinstitutional agreement), omalaadse käitumiskoodeksi uuendamist. Kas, sellele vastasime üheselt jaatavalt, kuna senisest lepingust (2010) jäi [[NK]] välja, tegid [[COM]] ja [[EP]] omavahel ja asi sai tugevasti parlamendi poole kaldus. Praegu aga, nagu olen Gondori kroonikas varemgi kirjutanud (10.02.2015), on [[COM]] ja [[EP]] suhted väheke sassis ja [[NK]]l hea võimalus initsiatiivi näidata. Proovime siis, [[PRES]] tuleb lähiajal välja ettepanekuga, mis teemad ja kuidas täpselt [[NK]] meelest selles lepingus olema peaksid.

Istungiosas 12.-13.03 [[JHA]] ettevalmistamine. [[LR]] jaoks teadagi jätkuvalt oluline võitlus terrorismiga. [[EE]] on selles asjas oma kujutlusvõime vist ammendanud, ehk nõukogu istungiks endaks jälle suudetakse midagi tekitada? Rändevoogude kohta võtsid sõna vaid Vahemere- või lõunapoolsed [[LR]], ja ka see pole perspektiivis hea.

Sõnavahetust tekitas [[COM]] ettepanek avalikustada teenuste kaubanduse lepingu läbirääkimiste (peavad 23 [[WTO]] liiget, sealhulgas EL) EL-poolne mandaat. See on üks väga mitme otsaga asi. Diplomaatia, rahvusvahelised läbirääkimised, ei saa ka interneti- ja vabakonnaajastul toimuda kaamerate ees, täiesti avalikult. Avalikkuse, huvigruppide nõudmine avalikkuseks (täpsemalt: kahtlus, et valitsus ajab mingit vale asja) on aga üha suurem. [[TTIP]] läbirääkimismandaadiga paraku läkski nii, et see avalikustati, EL andis seega oma läbirääkimispositsioonid vastaspoolele teada ja nõrgestas oma olukorda (möönan, et mandaadi tekst oli juba varem lekitatud). [[TTIP]]i puhul vandusid ka avalikustamise nõudjad, et sellest ei saa pretsedenti, saate ju aru, see lepingu on NII tähtis ja eriline… Nüüd siis järgmine avalikustamine laual, mis pole muidugi üllatav.  Seekord avalikustamise soovijaks [[COM]], kes EL-poolse läbirääkijana loomulikult suure surve all. Läks päris korralikult ütlemiseks. Vastuargumendid on need, et avalikustamisega võidakse tegelikkuses saavutada hoopis läbipaistmatum olukord. Sest praktilises elus, kuskil, kuidagi ja kellegi vahel peavad tegelikud läbirääkimised ikkagi toimuma. Kui mandaat avalikustatakse, kui kaamerad peale suunatakse, siis tehakse seal natuke nägusid ja minnakse siis salaja kuskile pimedasse nurka ja räägitakse seal asjast, lekkehirmus kedagi teavitamata. Teine vastuargument on, et ainult avalikustamine ei taga veel arusaamist, see on see avalikkuse ja läbipaistvuse vahe. Mina küsisin, kas [[COM]]l on siis mingi PR-plaan, selgitused mandaadi sisu kohta, jutupunktid, mida ka [[LR]] jagada? [[COM]] noppis selle üles ja lubas tegelda. Hea seegi. Kokkuvõtteks, kobiseti kõvasti, aga lubati mandaat avalikustada. Samas pidasid kõik sõnavõtnud vajalikuks pidada selles küsimuses maha üks põhjalik, öeldi isegi, horisontaalne arutelu. Sest pretsedenti enam pudelisse tagasi ei saa, täitsa kindlasti saavad huvitatud juba praegu öelda, et kuulge, praeguse aja trend ju on, et need mandaadid on avalikud, eks.