30.08.2014

Erakorraline [[ÜK]] sai hakkama ametissenimetamistega ja võttis ka järgmised otsused Venemaa-vastaste sanktsioonidega tegelemise kohta. [[ÜK]] eesistujaks saab [[PL]] peaminister Tusk ja [[CFSP]] kõrgeks esindajaks [[IT]] välisminister Mogherini (viimase üle siiski mitte ühehäälne otsus). Euroopalik tasakaalustatud pakett (selle loogika kohta vt Gondori kroonika 16.07.2014 ja 28.08.2014) ja kuigi võib kahetseda, et mõlemasse ametisse võib-olla ei saanudki tugevaim võimalik kandidaat, siis tuleb küsida, et milliste poliitiliste ametissenimetamiste puhul see pädevuse printsiip ikka täielikult toimib? Ehkki jah, praeguses julgeolekuolukorras oleks soovinud anda signaali, et EL võtab oma välispoliitikat ikka ülitõsiselt. Tuski saamine  on aga esiteks tunnustus [[PL]] edule (ainus [[LR]], mis ei läinud kriisi ajal majanduslangusse), teiseks märk 2004-2007 liitunud riikide kasvanud mõjujõust ja kolmandaks oli selles nimetamises ka osa meie regiooni riikide, sh [[EE]], aktiivsel tegutsemisel juunis-juulis. Tähenduseta pole ka fakt, et euroalasse mittekuuluva riigi kodanik hakkab juhtima ka eurotsooni tippkohtumisi (mida, tõsi, peetakse harva ja väga formaalselt, kuna euroalavälised [[LR]] on eraldi koosolekute üle alati väga kiivad).

Tusk tegi esimese pressikonverentsi päris toredalt, muuhulgas visates nalja oma inglise keele oskuse üle (võin kinnitada, et räägib seda täitsa korralikult). Ja kinnitades, et [[PL]] peab peatselt euroga liituma, kui juba nii Euroopa tuumikus on, et ta paremaid poegi pannakse kogu kontinenti juhtima. Tema suureks proovikiviks uues ametis saab (eurokriisi, geopoliitika ja äärmusluse kasvu kõrval) [[UK]] probleemi lahendamine – kuidas veenda Londoni valitsust veenma oma kodanikke, et nende riigi püsimine EL-is on hea ja kasulik.

Ukraina arutelu oli pikem ja tõsisem. Taas oli kohal president Porošenko, kes ütles, et täiemõõdulisest sõjast Ukraina ja Venemaa vahel lahutab meid vaid väga õhuke joon ja et Putini esitatud valik Ukrainale on ühemõtteline: Euroopa orientatsioon või rahu Ida-Ukrainas, mõlemat ei saa. Hoolimata mitme [[LR]] juhi eelnevast avaldusest, et ukrainlastele tuleks relvi saata, ei küsinud Porošenko sõjariistu. Küsis sanktsioone Venemaa vastu ja sõjalise koostöö lõpetamist EL ja Venemaa vahel. Järelduste tekst muutus veelgi tugevamaks, diplomaatilisest protsessist seekord ei kõnelda. Venemaa relvajõudude tegutsemist Ukrainas nimetab EL nüüd ametlikult agressiooniks. Rahvusvahelise õiguse järgi on sel oma tähendus ja sellel peavad olema tagajärjed. Sanktsioonide osa tugevdati samuti, [[COM]] peab ettepanekutega välja tulema nädala jooksul. Ma küll ennustan, et neid ettepanekuid esitletakse juba 01.09 ja nädala lõpuks proovime ikka juba otsused vastu võtta. Eriti kuna rõõmustavalt mitme [[LR]] juhid, sealhulgas kõige suuremate omad, rõhutasid vajadust NATO järgmise nädala tippkohtumiseks ka EL poolt tulemusi näidata. Sedalaadi poliitiline haakumine pole kahjuks seni alati enesestmõistetav olnud.

Mis kurvastab, on paari [[LR]] juhi arutelujärgsed meediakommentaarid, et sanktsioonid pole ikka õige tee. EL, kel pole diviise ega sõjalaevu, suurim tugevus on tema liikmete ühtsuses. Seda ühtsuse muljet on kaunis ohtlik minna lõhkuma, eriti olukorras, kus ise oled pool tundi tagasi uute sanktsioonide väljatöötamisele oma heakskiidu andnud. See on teema, millega nii Van Rompuy kui EL uued juhid peavad tõsiselt tegelema.

P.S. Peaministrid-presidendid veetsid üllatavalt palju aega järeldustesse kiiruga lisatud punkti 7 üle. Isegi mitte niivõrd majandusolukorrale hinnagu andmisel (viimaste andmete kohaselt tõesti kehvakene), vaid aeg läks peamiselt aruteluks, kas ja millal täpselt kutsub [[IT]] eesistujana kokku tööhõivele, eriti noorte tööhõivele pühendatud riigijuhtide tasandi konverentsi. Lõpuks ei saadudki päriselt sotti, millal siis. Aga Milaanos tuleb, niipalju on selge. Meie jaoks on need majanduskasvu-tööhõive konverentsid olnud nagu tagasihoidliku sisulise lisaväärtusega, kuna lisaraha seal tulemas pole ja ka EL tasandi seadusandlust saab arutada ikka ametlikes formaatides. Aga paljudel riigijuhtidel on kodus vaja näidata, et tegeldakse intensiivselt ja olgu nii – kui inimesed usuvad, et lahendused võivad tulla Euroopa tasandilt, siis pole ka tark seda usku maha kiskuda ja sellega EL maine allaminekuga riskida.

28.08.2014

Esimene puhkusejärgne tööpäev Brüsselis. Teemad samad, mis juulis, nagu poleks ära käinudki – Venemaa, Ukraina, Mogherini. [[Coreper]] pidas tavapärase lauaringi 30.08 [[ÜK]] järelduste üle. Ametissenimetamistest me ei rääkinud, see on riigijuhtide asi. Kuid igal juhul on selge, et [[ÜK]] eesistuja Van Rompuy tahab vältida kaht asja – et juba teine selleteemaline erakorraline [[ÜK]] ebaõnnestuks ja et tuleks jälle hääletus, vaid otsus tehtaks konsensusega. Seepärast on hetke tugevaim kuulujutt, et Van Rompuy järeltulijaks saaks [[PL]] peaminister Tusk ja [[CFSP]] kõrge esindaja Ashtoni asendaks ikkagi [[IT]] vähekogenud välisminister. Loogika selles, et sotsid peavad midagi saama, itaallased on [[EP]]s sotside suurim rühm ja [[EKP]] presidenti ja [[ÜK]] eesistujat üks [[LR]] korraga ei saa saada. Aga juulis tõusnud protestitormil Mogherini vähese kogemuse ja ka liigse Vene-sõbralikkuse üle on niipalju mõju olnud, et tema nimetamist tasakaalustaks idaeurooplase, ja lausa meie regiooni kandidaadi saamine Van Rompuy kohale. Valitseva arvamuse kohaselt oleks Tuski järel või kõrval šanssidelt järgmised [[LV]] ja [[EE]] ekspeaministrid Dombrovskis ja Ansip. Aga ükskõik millise puhul neist kolmest peame [[EE]] vaatevinklist selle paketi tasakaalustatuks pidama.

Seega rääkisime [[ÜK]] välisasjade osast. Gazast, Iraagist/Süüriast, Liibüast ja ebolast vähem, Ukrainast-Venemaast suure enamuse ajast. Hakkab kujunema arusaam, et viimaste päevade sündmused ei jäta muud võimalust kui et asju täpsemate nimedega nimetada, olgu selleks siis sõda, agressioon või invasioon. Olemasolevad või õigemini toimunud kohtumiste formaadid – Genf, Berliin, Minsk, ei anna ükski õieti mingit lootust diplomaatilisele lahendusele. Sellel vaatamata mainib laupäevane [[ÜK]] nad suure tõenäosusega siiski ära. Aga võtmeküsimuseks on täpne sõnastus Vene tegevuse kohta Ida-Ukrainas, kus küllap öeldakse kindlas kõneviisis, et Vene sõjaväelased tegutsevad Ukraina pinnal ja siis tuleb ju kohe küsimus, et mis sellest järeldama peaks. Tänase lauaringi järel ennustan uute sanktsioonide laualetulemist – ja mis meil üle jääb, kui senistel sammudel oodatud mõju pole?

Isiklikuks professionaalseks rahuloluks andis täna põhjust hea koordinatsioon samameelsetega ja koos Tallinnaga operatiivselt tekitatud Brüsseli ainus pärisvaluuta – omapoolsed konkreetsed tekstiettepanekud, mis said õige paljude [[LR]] toetuse osaliseks.

15.08.2014

Erakorralise [[FAC]] kokkukutsumise põhjuseks oli seekord tegelikult laiemas Lähis-Idas toimuv – eriti Iraak ja Gaza. Esimesest rääkisid ministrid ka pikalt, peamiselt kirjeldati 1/3 Iraagi territooriumist kontrolliva nn Islamiriigi või Kalifaadi rühmituse julmust, kohutavat humanitaarolukorda. Räägiti ka vajadusest ainsat stabiilsemat ala, Kurdistani, relvadega varustada. Siin ka [[EE]]l ehk võimalik panustada. Aga üldiselt oldi veendunud, et radikaalse islami oht Euroopale suureneb lähiajal veelgi ning jääb kestma aastakümneteks. Gaza kohta arvati, et see ainus koht regioonis kus, kui asjad just kohe tagasi vajuma ei hakka, võiks isegi olla mingi väike lootusepoeg, et midagi hakkaks paremaks minema. Päris kole, kui Gaza on kõige lootustandvam laik selle naabrussuuna kaardil. See tõestab veel kord ka kaugemate ja väiksemate [[LR]] vajadust kaasa rääkida ka muudel kui omalähinaabruse teemadel.

Ukraina üle peeti pikemad vaidlused eile-täna [[PSC]]s ja [[Coreper]]is, järelduste teksti lihvides. Läksid lõpuks paremaks õige mitmes kohas. Oli neid, kes tahtsid EL fookuse rohkem humanitaarolukorrale suunata. Õige, kuid selle juures tuleb ka meelde tuletada, et humanitaarolukord on selline Venemaa agressiooni pärast ja peamine on akuutse sõjalise kriisi lõpetamine. Sel nädalal on Vene president Putin kaks korda helistanud [[COM]] presidendile Barrosole ja selle dünaamika heiastub mõnevõrra ka tekstis. Kuid ka siin tegime selgeks, et mingid kaubanduslepingu kõnelused vm ei asenda seda, mis Vene peab kõigepealt tegema – sõjalise kriisi deeskaleerima. Suurim vaidlus käis selle üle, kas mainida EL valmidust kaaluda veel uusi sanktsioone. Oli õige palju neid, kes ütlesid, et kuulge, alles me tegime selle tohutu sammu ja kehtestasime majandussanktsioonid (ja see ongi, aegruumi arvestades, EL jaoks tohutu samm), kas me nüüd libiseme spiraali mööda kiirelt allapoole? Lõpuks jäi sisse kinnitus, et jälgime-analüüsime pidevalt olukorda ja oleme valmis ka edasisi samme tegema. See viimane on selle kriisi sõnastuse (“keele”) osaks saanud ja nii pole põhjust ka täna muretseda, et EL sõnumid nõrgenesid. Ma möönan muidugi, et on pisut irreaalne arutada sõnastuse komade (ja siiski natuke rohkem kui komade üle), kui öösel sõitis Vene sõjaväe kolonn üle Ukraina piiri. Üks erinevus varasemaga võrreldes, siiski. Täna ütles õige mitu välisministrit, et väga kahetsusväärsed on viimaste päevade avaldused mõne [[LR]] juhi poolt, nagu poleks sanktsioonid (ehk siis, loe: EL ühine poliitika) õiged, ning mainiti ka [[FI]] presidendi visiiti Sotši. Ei tea, kas selle nina alla hõõrumise pärast, aga mitu [[LR]], kes veel [[Coreper]]is ei tahtnud edasisi samme mainida, olid ministri tasandil sellega kobisemata nõus.

Tõesteti, just karmima liini esindajate poolt, ka EL ühtsuse küsimust, et need väljaütlemised nõrgestavad seda. Tõsi, kuid samas – nii sanktsioonide otsus kui ka tänased järeldused, nagu ka kõik senised otsused, on vastu võetud konsensusega, nagu [[CFSP]] otsused kõik. Ja see on päeva lõpuks see, mis loeb. Ka siis, kui koosolekute vahepeal oma isiklike arvamusi avaldatakse. Stiilipunkte ei hakka EL oma välispoliitika eest mudugi küll niipea saama, selleks on otsusetegemise mehhanismid liiga kohmakad ja [[LR]] huvid veel mitmes asjas liiga erinevad.