05.05.2014

Igakevadine kantslerite dessant Brüsselisse. Kohtumine minu LT kolleegiga, kel värskelt seljataga hästitehtud eesistumine. Tema õpetus haruministeeriumite juhtidele lihtne: saavutage ministrite omalus ja investeerige oma inimestesse! Koolitage neid, roteerige neid Brüsselisse, häid inimesi pole väikesel riigil kunagi liiga palju.

Pärastlõunal järjekordne erakorraline Ukraina-Coreper. EEAS oli teinud uue ettepaneku sanktsioonide kriteeriumite laiendamise kohta nii, et nimekirja saaks kanda ka juriidilisi isikuid. Ülehomme arutame uuesti, meie kindel soov on, et 12.05 FAC kiidaks heaks nii uuendatud kriteeriumid kui ka lisaks nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid nimekirja. Sest (või kuni) olukord ja Vene koostöösoov ei parane.

04.05.2014

14 FR intellektuaali avaldasid EL tuleviku teemalise manifesti ajalehes Guardian. Ehk tuntuim autoritest on majandusteadlane Thomas Piketty, kelle uus raamat lööb praegu ringkondades ja laiemaltki laineid. Manifest on kantud murest demokraatia vähesuse, EL tehnokraatliku juhtimise ja majanduskriisi pärast, mis pole autorite meelest veel kaugeltki möödas.

Manifest esitab 3 põhiettepanekut. Esiteks euroalal, FR ja DE alustades, ettevõtte tulumaksu miinimummäära harmoneerimine ja selle maksu tulude kandmine, vähemalt teatud osas, euroala eraldi eelarvesse. Sellega kaasneks ka ühehäälsusnõudest loobumine maksuküsimustes. Teiseks, sellesama euroala eelarve ja muudegi valuutaliidu küsimuste arutamiseks tuleks ellu kutsuda EP teine koda, mis koosneks proportsionaalselt elanikkonna suurusega euroala LR parlamentide esindajatest. Kolmandaks, euroala riikide riigivõla vähemalt mingil määral mutualiseerimine. Pole tõsi, et neid asju poliitilistel põhjustel teha ei saa, pole tõsi, et FR rahvas pole sellega nõus, pole tõsi, et kriis on läbi ja EL võib vaikselt edasi tiksuda, ütlevad autorid.

Paraku tundub see manifest kuuluvat eilsesse päeva. Ja mitte seetõttu, et ta on kaunis vasakpoolsest ideoloogiast kantud. Peamiselt sellepärast, et – mitte et ma selle üle isiklikult rõõmu tunneksin – ta ei arvesta kriisi tagajärjel muutunud avaliku arvamusega, sellesama demokraatliku arvamusega Euroopas, mida manifesti autorid ise väidavad tundvat. Sellised kiire tihedama lõimumise kuulutused lõppevad kardetavasti 25.05 EP valimistega, kus eurovastastele jõududele ennustatakse suurt edu. Pärast valimistulemuste äraseedimist ja kombekohast nn leinaaega võib oodata realistlikumaid tulevikuvisioone.

Kõne all oleva manifesti ettepanekute peamine nõrkus on euroala ja eurot mittekasutavate LR liiga radikaalne eristamine. Praeguses Euroopa atmosfääris toob ainuüksi see kaasa sellise kisa, mis tõenäoliselt summutab kogu asjaliku debati. Teiseks, maksuküsimused on õige mitme LR jaoks nii elulised riikliku suveräänsuse tunnused, et ühehäälsusest loobumist ma küll ennustada ei julge. Kolmandaks, miks luua veel üht proportsionaalset parlamentaarset kehandit, kus suured tunneksid end suurtena ja väiksed, ja-jah, pisikestena? Neljandaks, riigivõla mutualiseerimisele kutsujad poleks vist nagu näiteks DE ühiskondlikku debatti ja põhiseaduskohtu protsesse üldse jälginud. Kokkuvõttes – manifesti autoritel on kindlasti siiras mure Euroopa pärast ja jagub neil ka intellektuaalset tulejõudu. Realistlikke ettepanekuid manifestist aga naljalt ei leia.

01.05.2014

On meie ja veel 9 LR EL-liikmesuse 10. aastapäev. Eile pidasime esinduses peo, kuhu olime kutsunud kõik 600 EL-institutsioonides töötavat eestlast. Päris nii palju muidugi kohale ei tulnud, aga pidu sellegipoolest suur. Tõsisemal toonil – eetris on palju kirjutisi 2004. aasta ehk 5. laienemisest. Läbivalt leitakse, et kardetud probleeme, institutsioonide töö halvamist see liikmete arvu suurenemine ei toonud ning nii senised kui uued liikmed, seega kogu EL, on laienemisest tohutult võitnud. Õppetundidena edasiseks mainitakse ära kiirustamist BG ja RO liikmeksvõtmisel 2007.

Toon siin ära ühe artikli ajalehest European Voice, juurdepääsupiirangute tõttu mitte lingi, vaid tekstina. Teemaks 2004. aasta “klassi” mõju CFSPle. Esiteks oleme muutnud EL-i palju transatlantilisemaks ja geopoliitilisemaks (sest asume rahutumas naabruses kui Lääne-Euroopa). Seda viimast võin kinnitada küll, kaunis tihti näiteks jälgin professionaalse huvi, kuid teatava personaalse nukrusega, kuidas mina räägin laienemisest kui võimalusest kogu kontinenti paremaks muuta, mitmed kolleegid aga kui tehnilisest protsessist.  Teiseks ei ole Kesk- ja Ida-Euroopa LRd ikka veel Lääne-Euroopa omadega võrdväärselt panustada kaugemate regioonide, näiteks EL Aafrika-poliitikasse. Kolmandaks ja õige magusalt, autori meelest on vaid üks 5. laienemisringi LR, kes on suutnud arendada efektiivse, järjekindla ja usutava välispoliitika … jah, see on Eesti. Kolmel põhjusel – 2% kulutamine riigikaitsele, liidriroll küberkaitses ja panustamine piirkondades, mis ei asu meie otseses naabruses, ehk siis praegu Kesk-Aafrika Vabariik.

Me eestlastena ju MUIDUGI teame, et pilt meist on ilustatud ja TEGELIKULT asjad nii roosilised pole ja et Tümpsa peab veel palju rohkem tööd tegema. Aga täna, juubelipäeval, võtaks selle kiituse rahuliku südamega sisse ja mõtleks, et midagi on ikka saavutatud ka.

 

 

Eastern promises

By Andrew Gardner  –  30.04.2014 / 04:00 CET
The enlargement of 2004 imported some foreign-policy problems and increased attention to the EU’s eastern neighbours.

In late March, 200 German intellectuals wrote to Vladimir Putin to say that “we see the secession of the Crimea as a defensive measure”, signing off by wishing him “strength, stamina, intelligence and skill” in his third term as Russia’s president. It was a move unimaginable from central and eastern European intellectuals. When the region’s intellectuals and politicians have written open letters, they have been addressed westward, to the United States and the European Union, to voice their support for the invasion of Iraq (in 2003) and worry about a US drift away from Europe (in 2009).

Those letters have nurtured the notion of a ‘new Europe’ – strongly Atlanticist and deeply worried about Russia – and an ‘old Europe’, weakly Atlanticist and complaisant with Russia. But the Ukraine crisis has shown up sharp differences between Russia’s closest EU neighbours, ranging from Slovakia’s opposition to economic sanctions on Russia to Lithuania’s tough stance towards Russia. Toughness, though, has not always translated into commitment: it was only in response to the Ukraine crisis that Latvia and Lithuania this month finally announced they would boost defence spending to the NATO target of 2% of gross domestic product (GDP).

In the Balkans, the central and east Europeans have been among the leading voices, despite the trickiness of Slovakia’s and Slovenia’s relations in the region. By contrast, Cyprus has merely been a source of headaches for diplomats. It is mistrusted because of its ties with Russia, while the island’s division between Greek and Turkish communities has restricted the EU’s relationship with NATO and undermined diplomacy with Turkey, Kosovo and Macedonia.

The turmoil in Syria has yet to affect Cyprus significantly, but the ‘Arab spring’ and migration from north Africa has given Malta a bigger stake in EU foreign policy than was expected in 2004.

The EU’s entrants from 2004 can now expect their views to become more central, because of the problems in Ukraine, north Africa and the Middle East, and the slow enlargement deeper into the Balkans. But this will also further test their weaknesses. Czech presidents have consistently undermined the foreign ministry. The integration of the Balkans will put Slovakia and Hungary in the spotlight: Slovakia has yet to recognise Kosovo as a state, because of fears of Hungarian irredentism, concerns not eased by Hungary’s extension of voting rights to Hungarian minorities in neighbouring states (albeit not Hungarian Slovaks). The Ukraine crisis will test the full implications of Hungary’s policy of ‘opening to the East’, with the ‘East’ understood as Asia as well as Russia: is this a grand phrase for a mundane ambition (Hungarian trade with Asia is small by EU standards), or might Hungary become Europe’s weakest point in clashes with Russia and China?

But even if geopolitics increases the class of 2004’s prominence, they have to find a formula to maximise their influence on European policy.

They are realising that, to secure western Europe’s attention for their Russia- and Balkan-related concerns, they need to pay more attention to western Europe’s concerns, which, until the Ukraine crisis, were more focused southward. The effect is evident in defence issues. While central and eastern European states’ paramount defence concern remains to ensure that EU security policy does nothing to undermine NATO, they increasingly accept that the EU can be a niche security player, particularly in missions in north Africa and the Sahel.

The only big country in the region – Poland – may now be getting close to punching its weight, thanks to stronger ties with Germany. For the smaller countries, the challenge is to punch above their weight. They are trying, partly through closer regional co-operation, through the Visegrád Four – Poland, the Czech Republic, Hungary and Slovakia – and, for the Baltic states, with outreach to the Nordic states.

But perhaps only one state – Estonia – can yet claim to have forged an effective, consistent, and credible foreign policy that gives it greater weight than its size would suggest. A rare example of a country that spends 2% of GDP on defence, Estonia is also a leader on issues such as cyber-security and – by contributing troops to the EU’s mission to the Central African Republic – is showing a commitment to European foreign policy outside its immediate neighbourhood.