08.03.2014

Eile kiitis konservatiivseid erakondi ühendav Euroopa Rahvapartei (EPP) grupp Dublinis heaks Ukraina-avalduse, milles muu hulgas öeldakse, et Ukrainal kui Euroopa riigil on vastavalt Lissaboni lepingu 49. artiklile õigus EL-iga liituda, kui ta täidab liikmesuseks vajalikud tingimused. Suurepärane uudis, millele mõni sõna selgituseks.

Liikmesusperspektiiv, ka Euroopa perspektiiviks nimetatav, on EL liikmesriikide ühehäälne kinnitus, et riiki käsitletakse Euroopa riigina sellesama aluslepingu artikli 49 mõistes. Sellised riigid on praegu Norra, Island, Šveits, Lääne-Balkani riigid ja Türgi. Euroopa kääbusriigid näiteks ei suuda ilmselt täita kõiki liikmesuse tingimusi – demokraatia, turumajandus ja võime kohaldada täiel määral EL õigust ehk acquis’d. Vatikan pole demokraatia, teised ei suuda päriselt kohaldada EL õigust, oma väiksuse juures jne. Teiste puhul on asi peamiselt tahte ja pingutuse suuruses.

Idapartnerluse algusest saadik on nende riikide Euroopa perspektiiv olnud üks lahtisi ja valusaid küsimusi. Siin pole EL riikide vahel konsensust. Rida liikmesriike, EE nende hulgas, on öelnud, et liikmesusperspektiiv motiveeriks idapartnereid rohkem läänelikke reforme tegema ja samas, siin on ka moraalne argument – kui üks riik, üks rahvas, on otsustanud, et tahab saada euroopalikuks, siis kes oleme meie, et võtame endale õiguse öelda, et ei, te ei saa kunagi selliseks saada? Praegu on eriti oluline ka puhtalt poliitiline  sõnum: Kas Euroopa ütleb, et need riigid on meiega või mitte?

Assotsiatsioonilepete läbirääkimistel oli see viimane lahtijäänud küsimus. Meie oleks tahtnud viidet 49. artiklile, teine leer, kõige selgemalt FR, ei tahtnud midagi mainida. Lepingu sõnastus, European state muutus European country’ks ja Gruusia kohta isegi Eastern European partner country‘ks. See omandas tähenduse ka Ukraina siseheitlustes, kus Janukovitši leer sai öelda, et Euroopa ei paku meile midagi, Venemaa aga…

Mis edasi? EPP eilne avaldus oli parteigrupi oma ja selle transformeerumine konservatiivide juhitud valitsuste seisukohaks pole sugugi kindel ega hetkega toimuv asi. Samas, on ikkagi natuke raske uskuda, et eile Angela Merkeli juhitava erakonna poolt heaks kiidetud oluline muutus jääks päriselt mõjuta DE föderaalvalitsuse poliitikas. Aga muidugi pole kõik valitsused ka konservatiivide käes jne, jne. Pakuksin ise, et järgmine vahefiniš on Idapartnerluse Riia tippkohtumine 2015, selle ühisavaldus. Aga kui läheb eskaleerimiseks, Krimmi Venemaaga liitmiseks, järsku läheb konsensuse saavutamine siis isegi kiiremini.

Milliseks kujuneb eilse avalduse mõju avalikule arvamusele Ukrainas, eks seda kuuleme. Selge on, et kui juba Ukraina perspektiivi saab, siis peab ka Moldova kuidagi ka järele tulema, aidatama. Gruusiaga on keerulisem, kaugem koht. Aga geograafiline argument siin täiega ei päde – CY on selle järgi 100% Aasias.

Mis siis saaks, kui EL ühel hetkel saavutab üksmeele neile riikidele liikmesusperspektiivi andmisel? Iga järgmise ringiga on laienemisprotsess aeglasemaks, vaevalisemaks muutunud. Eeldusel, et Ukrainas on stabiilselt Euroopa-meelne valitsus, kes teeb liitumiseks vajalikke reforme 24/7/365, ka siis läheks ülioptimistlikult 20 aastat julgesti, enne kui see riik end EL-vormi saaks. 30 oleks realistlikum, pakuks, koos ajutiste hingetõmbepausidega. Aga kutsuv tuluke meie pool põleks ikkagi – ka kui vaid kergelt hubisedes.

06.03.2014

Erakorraline ÜK, täpsemalt, EL riigipeade ja valitsusjuhtide erakorraline kohtumine. Kõigepealt räägiti Ukraina peaministri Jatsenjukiga. Eile kirjutasin, et see on esimene kord, kui EL-i mittekuuluva riigi juht osaleb – see käib Lissaboni leppe aegse, institutsionaliseeritud ÜK kohta, varem on seda juhtunud küll. Jatsenjuki sõnumid olid eeldatavad: Vaja rahalist abi, on valmis seetõttu täitma IMFi karme tingimusi. Peamine neist on eratarbijate gaasisubsiidiumite kaotamine, mis ühegi valitsuse populaarsust ei tõstaks. Samas olen COM sügavustest kuulnud, et ollakse nõus pika ja leebe üleminekuga. Teiseks abi dialoogi loomisel Venemaaga. Ja kolmandaks assotsiatsioonileppe kiire allkirjastamine.

Seejärel toimus riigijuhtide arutelu ilma Jatsenjukita ning draftiti valmis ka avaldus. Krimmi kavandatav referendum kuulutati ebaseaduslikuks. Konkreetsed sammud, mis EL teeb Venemaa suunas kohe, on kõigi viisakõneluste peatamine ja EL-Venemaa uue raamlepingu läbirääkimiste peatamine. Teiseks, kui Venemaa ei alusta lähipäevil produktiivseid kõnelusi Ukrainaga, otsustab EL järgmiste sammude nagu reisikeeldude, varade külmutamise ja EL-Venemaa tippkohtumise ärajätmise peale. Kolmandaks, kui Venemaa peaks tegema veel pinget kruvivaid samme, võtab EL meetmeid EL-Vene majandussuhete laial rindel. ÜK on valmis igal ajal uuesti kokku tulema, kui olukord peaks kardinaalselt muutuma; igal juhul ollakse plaanipäraselt koos juba 20.-21.03.

Ukraina abistamiseks kiideti heaks COM eilne abipakett, kokku kuni 11 miljardit. Assotsiatsioonileppe poliitiline osa kirjutatakse alla väga kiiresti, juba enne 25.05 valimisi Ukrainas. Kaubandusosa jääb pärastiseks, aga COM allikatest kuulsin, et kiire kirjalik protseduur autonoomsete kaubandusmeetmete rakendamiseks Ukrainaga on juba käivitatud ja COM saab need 11.03 heaks kiita. See tähendab, et vaba kaubavahetus saab sisuliselt juba käivituda. EEle eriti südamelähedaste teemade nagu viisavabadus ja Euroopa perspektiiv kohta täna varasemast rohkem sisse ei saanud, aga täna  oli tõesti pakilisemaid asju. EL lubas ka aidata energiaküsimustes, teisisõnu gaasiga, kui venelased peaksid kraanid kinni keerama.

Lõpetuseks korrati poliitilises mõttes oluliselt üle, et Gruusia ja Moldovaga on jätkuvalt plaanis assotsiatsioonilepe allkirjastada enne augusti lõppu.

Kas EL poolt võetud ja ähvardatud sammud Venemaa suunas on piisavalt karmid? Peaminister Ansip kohtus pärast ühe FR ajakirjanikuga, kes küsis 5 korda sama küsimust: Onju, EL esines väga nõrgalt! No ei ole nii, tuleb öelda. Ehkki jah, nii karme meetmeid nagu USA täna, ei ole 28 suveräänset riiki koos suutelised nii kiiresti võtma. Esiteks, kui võrrelda riigijuhtide tänast avaldust eilse mustandiga, on see kõvasti tugevamaks läinud. Teiseks, ja väga rõõmustavalt, rohkem kui üks peaminister ütles täna, et tuli kohtumisele, arvates, et tema riigi jaoks on tegemist majandusküsimusega, aga sai päeva jooksul aru, et see on kõigi ühine julgeolekuküsimus. Kolmandaks, EL suutis ellu viia oma kolme päeva taguse FACil (vt Gondori kroonika, 03.03.2014) antud hoiatuse ja näitas ära ka järgmised sammud juhuks, kui olukord ei parane või peaks lausa hullemaks minema. Küllap on need hoiatused nüüd usutavamad kui mõnele FAC järel tundus.

Lõpetuseks tähendusrikkad sõnad suure lõunapoolse LR väga kogenud kolleegilt, kellega pidasime täna pika vaidluse selle üle, kas Venemaaga suhetes hoida jäigemat joont (samal ajal muidugi dialoogile kutsudes, ust lahti hoides) või üritada ikkagi veel rääkida, rääkida. Ma loodan, et sul on õigus, ütles kolleeg, sest EL on nüüd läinud suhetes Venemaaga seda teed, mida sina toetad. Loodan minagi, sest see on tohutu vastutus kõigile, kes seda jäigemat liini pooldavad ja ajanud on.

 

05.03.2014

Diplomaadi mitmekülgne töö. Hommikust Coreper, kus esimese suure teemana SRM. Triloogid EPga on kestnud pikalt, nüüd on aeg näidata kompromissivalmidust. Ja kuna EP positsioon langeb üpris täpselt kokku COM algsete seisukohtadega (ja ka EKP omadega, kes küll kaasseadusandja pole), siis tuleb kompromisse teha peamiselt NKl. Esitasin EE paindlikkust, sobivalt seal, kus me nagunii tahaksime mingeid asju EP suunas keerata. Kõik olid üldiselt kompromissi vajadusest aru saanud, isegi, ehkki ehk kõige vähem, DE. Järgmine maratonistung on 11.03 ECOFINis, kus rahandusministrid peaksid ideaalis EPd rahuldava ühispositsioonini jõudma.

Olles oma sõnavõtu maha pidanud, läksin kohtuma ÜK eesistuja Van Rompuy välisnõunikuga, teemaks homne ÜK Ukraina üle. Esitasin EE olukorrahinnangu, nii Venemaa, Ukraina kui EL kohta ja püüdsin õngitseda nende mõtlemist niipalju kui sain.

Tagasi Coreper-i, kus naaklesime EL üldkohtu lisakohtunike kohtade täitmise meetodi üle (Vt Gondori kroonika 27.02). Meie toetatud võrdne rotatsioon ei lähe, aga ei lähe ka suuremate LR eelistatud nn parimate väljavalimine. PRES on tegelikult kompromissile lähedal, mida võis aru saada ka sellest, et kellelegi õieti ei meeldinud nende tänane ettepanek. Signaliseerisin EE pisikest valmisolekust kompromissiks, aga midagi peame me selle eest veel saama. PRES mõistis meid, pigem on raske välja mõelda, mida me siis ikkagi sealt konkreetset vastu saada saame.

Ja viimasena eesistuja Van Rompuy kabinetiülem Seeuws homsest ÜK-st, täpsemalt, riigijuhtide mitteametlikust kohtumisest Ukraina peaministri Jatsenjukiga (esimene kord, kui EL-i mittekuuluva riigi juht osaleb) ja sellele järgnevast mitteametlikust omavahelisest lõunast. Selge, et 03.03 FAC tingimused pole täidetud ja mingid meetmed Venemaa suunal peavad tulema. Aga suur enamus LR jätsid täna selle oma peaministri homse otsustamise varale. Ja eks öösel-hommikul jõuavad ju asjad ka muutuda. Saame siis näha. Meie jaoks ülitähtsad a) hinnang Venemaa tegutsemisele, b) tugev toetus Ukrainale ja c) milliseid pingutusi saame teha, et olukorda nende kahe osalusel normaliseerida.

Coreper lõppes 20.30, sealt hotelli, kohtuma peaminister Ansipi ja tema delegatsiooniga. Kõigi meeleolu põhjamaine, kindel.

03.03.2014

Päev algas PSC ja Coreperi ühise koosolekuga, kus tutvustati pärastlõunase erakorralise Ukrainale pühendatud FAC järelduste mustandit. See oli, erinevalt tavalisest, eelmisel õhtul valminud EEAS, COM presidendi kabineti ja ÜK eesistuja kabineti koostöös. Ehk ka seepärast oli tekst otsekohesem ja teravam kui tavaliselt? Aga eks olukord on ka hullem kui varem – ministrite arutelus võrdsustati Venemaa agressiooni Ukrainas 1968. aasta sissetungiga Tšehhoslovakkiasse või Sudeedimaa annekteerimisega 1938. Muidugi algas kohe järelduste lahjendamine, vaidlused jätkusid kuni lõunani PSCs. EE sai sisse viite viisavabaduse protsessile Ukraina kodanike jaoks.

Vahepeal asendasin siseministrit JHAs, aga seal toimuvaga peaaegu ei suutnud suhestuda. Lugesin maha ühe EE seisukoha olulises küsimuses, pärast öeldi mulle, et olime ainsad, kes seda varianti oli toetanud… mis seal ikka, valitsuse seisukoht nagu valitsuse seisukoht.

Keskpäeval asendasin lennujaamast teel olnud väliministrit Põhja- ja Baltimaade tavapäraselt FACi eelsel koordinatsioonikoosolekul. Selle grupi meelsus oli praeguse konflikti osas enam-vähem  ühtne, ehkki intellektuaalsed küsimused sellest, kas kurjem sõnakasutus Vene aadressil ikka pakub neile väärikat taandumisvõimalust, ei jäänud ka siin küsimata. Ega vastamata.

Kella 13-st FAC. Põhivaidlused käisid selle üle, kas nimetada Vene sissetungi Ukrainasse (Krimmi) invasiooniks ja kui konkreetseks minna EL-poolsete vastusammude nimetamisel. Nagu lõplikust tekstist näha, on nimetus lõpuks “acts of agression“. Vastusamme lubab EL teha juhul, kui Venemaa ei võta pinget alandavaid meetmeid. Sammud nimetati põhimõtteliselt ka ära – viisadialoogi ja uue raamlepingu läbirääkimiste katkestamine ning suunatud meetmed ehk siis sanktsioonid. Õnneks toimub 06.03 erakorraline ÜKCFSP kõrge esindaja Ashton ütles selgelt, et kui selleks ajaks Venemaa pole midagi teinud, siis riigipead-valitsusjuhid otsustavad meetmete võtmise üle.  Sõnumi tugevuse mõõtmiseks oleneb palju tänaste järelduste meediakajastusest – vähemalt EL asju väga lähedalt jälgiv EUobserver näeb vist pigem pooltäis klaasi. Ega me tänase eest rohkem väärigi.

Ma jätan refereerimata kõik viited rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusele, toetuse Ukraina uuele valitsusele jne – see on sündmuste jälgijale nagunii selge. Mida on hea teada, on, et COM töötab aktiivselt Ukraina abipaketi kallal, peaksid selle heaks kiitma oma istungil 05.03. Eeldatavalt sisaldab see nii rahalist abi kui ka kaubandusmeetmeid. Viisadialoogi tuleb ka kiirendada.

02.03.2014

Kogu eetrit ja aega täidavad muidugi Ukraina sündmused. Homseks on kokku kutsutud erakorraline FAC, mille järel lendab CFSP kõrge esindaja Ashton Kiievisse. Ukrainat, täpsemalt, Venemaa invasiooni Krimmi ja Vene parlamendi eilset otsust lubada sõjaväge kasutada Krimmis ja Ida-Ukraina regioonides, arutab täna-homme pikk rida rahvusvahelisi organisatsioone – NATO, ÜRO Julgeolekunõukogu, OSCE, Euroopa Nõukogu. EL-il on aga eriline roll, kuna režiimivahetuseni viinud sündmused Ukrainas algasid ju nüüdseks põgenenud presidendi Janukovitši otsusest mitte allkirjastada assotsiatsioonilepet EL-iga.

Kui kriisiajal aega, soovitan lugeda kolme artiklit (praegu sajab mõttekodadelt ja niisama mõtlejatelt igatsugu analüüse nagu rahet). Esimene on ameerika ajakirjanikult Ioffelt, kes vastab küsimusele: Miks Putin Ukrainat ründab? lihtsalt: Sest ta tunneb, et võib. Ja selgitused Lääne seniste reaktsioonide nõrkuse kohta. Valus lugemine, eriti kui pead tihti ühe Lääne organisatsioni Vene-teemalistel koosolekutel osalema. Teises lükkab Ida-Euroopale keskendunud ameerika ajaloolane Snyder ükshaaval ümber Vene (ja Janukovitši) propaganda väited, nagu oleks Maidani näol tegu paremäärmuslaste, Lääne, juutide, homode jne, jne vandenõuga. See, mis Kiievis toimus, oli klassikaline rahvarevolutsioon, tõestab Snyder. Kolmandas pakub seesama Snyder konkreetseid meetmeid, mida Lääs saaks nüüd võtta. Peale poliitika rahvusvahelistes organisatsioonides ja raamistikes saab Lääs, eriti EL, mõjutada Putini režiimi liikmeid ja toetajaid sealt, kus neil kõige valusam on. Kuna rikastel, režiimiga seotud venelastel on EL riikides vara, nende lapsed õpivad seal, nad reisivad sinna ühtelugu, siis soovitab Snyder neid võimalusi ära lõikama hakata. Tahaks näha, et homsel FACil midagi selles suunas ka liikuma hakkab – Ukraina režiimi liikmetega ju sai seda teha! Lisaks viitab Snyder vajadusele orienteerida radikaalselt ümber EL energiapoliitika, selge eesmärgiga vähendada Venemaalt ostetava nafta ja gaasi (suurt rohkem sealt osta pole) määra.