06.01.2014

Aasta algusele kohaselt ilmub hulganisti ennustusi 2014ndaks. Üks ülevaatlikumaid on Carnegie Euroopa direktori Techau analüüs. Kõigepealt EL institutsioonid, millest kuidagi mööda ei saa. Techau ennustab, et institutsioonidevaheline võimuvõitlus, mis kohtade jagamisel paratamatu, määrab Brüsseli sisekliima mitmeks tulevaks aastaks.Vahetub EP koosseis, kus kardetakse eurovastaste äärmusrühmade tugevnemist. Uuest COM presidendist kas loodetakse või kardetakse seekord jõulisemat figuuri. Tugevamat CFSP kõrget esindajat loodetakse igal juhul. Mitte viimases järjekorras seetõttu, et juba alanud aastal peab EL vastama, kas ta suudab oma idanaabruses pakkuda tugevamat, usutavamat poliitikat, või vaatame üsna passiivselt pealt Venemaa jõuvõtteid. EL-Vene suhete peaküsimus on Techau meelest Gazpromi konkurentsikaasus. Lõunasuunal ja eriti Lähis-Ida probleemistikus on EL veel nõrgem kui varem.  LR soovidest käsitleb Techau problemaatilisimana UK omi ja küllap õigusega.

Enamikuga võib laias laastus nõustuda. Päris nii ei pruugi minna idasuuna asi. Moskva jaoks on küllap üsna võrdse tähtsusega nii riikliku poliitika teostajast ja lüpsilehmast gaasifirma kui ka endise impeeriumi osade käekäik. Lõunanaabruses, Lähis-Idas ja lõpuks ka 2013 suure välispoliitilise edu ehk Iraani küsimuses on EL suhteliselt nõrgemal positsioonil, kuna seal on ka teisi, traditsioonilisi toimijaid (EL on välispoliitilise faktorina aga ikkagi uus). EL tugevus puhtas julgeolekupoliitikas ilmnebki seal, kus teised, nagu USA, kas ei soovi (Balkan) või ei saa (Iraani, millega USA-l diplomaatilisi suhteidki pole) osaleda. Rappa läheb aga analüüsi lõpuosa, kus Techau meelest on detsembri ÜK poolt CFSP kõrgele esindajale antud mandaat EL välispoliitika laiaulatusliku strateegia väljatöötamiseks midagi revolutsioonilist. Vaevalt. Mõttekodalased (ja ajakirjanikud ning osalt ka ametnikud) nõuavad poliitiliselt juhtkonnalt enamasti jõuliselt strateegiaid, arengukavu ja analüüsil põhinevat tegevust. Poliitikute, eriti välispoliitikute, tegevust  juhivad aga enamasti lihtsalt sündmused. Arengud, moodsas keeles öelduna. Strateegiad, ükskõik kui kõikehõlmavad, EL ühtset välispoliitika iseenesest tugevamaks ei te.