27.12.2013

Valmis esinduse aastaaruanne, kuhu panustasid kümned inimesed, kellele kõigile suur tänu. Kuigi ametlik tähtaeg on 15.1, siis mulle on alati meeldinud aasta lõpuks valmis teha, siis on tehtud, ja pealegi võib 15. jaanuaril juba uus hooaeg täiega käimas olla. EL-is oli majanduskasvu taastumise algus, akuutset kriisitunnet enam polnud. See on muidugi hea, sest inimene ei jaksa pidevalt kriisiolukorras tegutseda, normaalset elu tuleb ka elada. Kuid teisalt näitab reaalne elu paraku, et vajalikke reforme (ja neid vajavad eranditult kõik [[LR]]) teevad poliitikud pahatihti vaid siis, kui surm silme ees, kui tõesti teisiti enam ei saa. Ja siis võib ikkagi poliitiline surm saabuda. Nii tähendab kriisi taandumine ja [[LR]] laenuraha odavnemine selle tunde süvenemist, et saime ju hakkama, järelikult “asi” töötab (on see siis oma riigi asi või euroala arhitektuur) ja mis siin ikka enam niiväga tõmmelda.

Tundub, et EL ja euroala poliitilistele liidrite meelest on senine, Maastrichti lepinguga paika pandud ja lõppeva kriisi ajal majandusvalitsuse raamistikuga tugevdatud institutsiooniline arhitektuur [[EMU]] toimimiseks põhimõtteliselt piisav. Lisaks väga pika vinnaga rakenduv pangandusliit. Midagi suuremat (loe: edasist suveräänsuse jagamist, enamate poliitikavaldkondade ühtsele koordineerimisele allutamist) vajalikuks või tehtavaks ei peeta. Loodame, et neil on õigus. Loodame, sest EL-vastaste meeleolude, kriisiväsimuse süvenemine mitmetes [[LR]]des teevad uute suurte lõimumissammude astumise nagunii väga vähetõenäoliseks. Kindlasti ei üritata selliseid samme aga aastal 2014, mil tegeldakse soolaga poliitika ja diplomaatia leival – ametissenimetamiste, valimiste, diilide, institutsioonidevaheliste koridoriluuremängudega. Ma ei taha seda sugugi halvustada ega pisendada, tippametimeeste nimetamised, võimu jagamine on üliolulised järgmiseks 5 aastaks, kauemakski, kui õnnestub pukki panna mõned suutlikud visionäärid.

[[EE]]l võib 2014. aastal olla Brüsselis mõndagi võita. Laitmatu riigirahanduse ja innovaatilise e-riigi maine lubab püüda raskeid ja huvitavaid portfelle uuele eestlasest [[COM]] volinikule. Osav tegutsemine Berlaymonti koridorides võiks tuua kõrgelt hinnatud kabinetikohti praegusest enamatele eestlastele. Asjalik ja informeeritud osalemine [[NK]] aruteludes uue institutsioonidevahelise jõudude vahekorra ja sellega tegelemise taktika üle võib riigi mainet parandada. Tuleb huvitav aasta.

P.S. Ülalöeldu kehtib sel juhul, kui majanduskriis ühel või teisel viisil ei naase. Kui naaseb, siis teeme kriisihaldust selle närvilisuse ja arvamatusega.

23.12.2013

Aasta kõige kuumemal teemal, pangandusliidust ja eriti ühtsest kriisihaldusmehhanismist, kaks lühikest paberit mõttekoja Centre for European Policy Studies juhatajalt Grosilt. Mõlemad on kirjutatud pisut saksa filosoofia klassikalises vormis “kriitika kriitika” (ja nagu allpool näha, väga ratsionaalse kriitikaga). See illustreerib tegelikult päris hästi pärast 18.12 [[ECOFIN]] [[SRM]]-kokkulepet tekkinud olukorda, kus mitu [[LR]] ja tarka ajakirjanikku on saavutatu a priori tühiseks või vähepiisavaks kuulutanud. Põhjusteks esiteks vähene selgus selles, milliselt avaliku sektori eelarverealt või millisest riiklikust fondist ikkagi makstakse pankade päästmise raha, teiseks väide, et ühtse kriisihaldusfondi maht 10 aasta pärast, 55 miljardit eurot, on korraliku pangakriisi jaoks liiga vähe, kolmandaks kartus, et kavandatud otsusetegemise mehhanism on liiga keeruline, et kriisi ajal vajalikult operatiivne olla ja viimaseks arvamus, et loodava süsteemi juriidiline külg – EL määrus pluss riikidevaheline lepe – on liiga keeruline.

Gros pole päriselt nõus ühegi väitega. Esimeses paberis vaatleb ta eelmise nädala kokkulepet ja näitab, kuidas 55-miljardiline fond, mis väike kogu Euroopa pangandussektori alakapitaliseerituse mõttes, on siiski täiesti arvestatav, kui pidada silmas konkreetsete (ka suurte) EL pankade rekapitaliseerimist. Gros usub ka, et kui kõik bail-in sammud astutud, siis pole otsustajatel ikkagi lõpuks muud teha, kui tagatisfondina võtta käiku [[ESM]] (tõsi, see on selge, et [[DE]] ei luba vanade ehk enne [[SSM]] kokkuleppimist tekkinud jamade rahastamist [[ESM]]ist). Otsusetegemise keerukuse kohta usub Gros, et paber on üks asi, aga kui kriisiolukord käes, langetavad need inimesed, kelle käes on vajalik informatsioon, otsused just nii kiiresti kui vaja. Õigusliku aluse probleemi lahendab kirjutaja meelest 10-aastase üleminekuperioodil kas EL lepingu muutus, või leitakse ikkagi võimalus inkorporeerida tulevane riikidevaheline lepe EL õigusse.

Teine analüüs näitab, kui ebatäpne on hinnata loodavat kriisihaldussüsteemi selle järgi, kuidas see oleks toime tulnud praeguse panganduskriisiga (klassikaline probleem eelmiseks sõjaks valmistuvate kindralitega). Põhiprobleem pole mitte konkreetse panga konkreetsete vajaduste rahuldamine (ega isegi mitte riigi rahakoti hoidmine), vaid süsteemi loomine, kus pangadirektorid ja -investorid ei arvestaks sellega, et kui asi päris hapuks läheb, siis tuleb valitsus appi. See viimane arvestus ongi üks praeguse kriisi põhjuseid – pankurid peavad oma firmat liiga suureks, et riik saaks lasta sel põhja minna ja julgevad nii võtta ülemäära suuri riske. Bail-in süsteemi on seni pangakriiside lahendamisel Euroopas ülivähe rakendatud (see ka peamine põhjus, miks [[SE]] ja [[DK]] pangandusliidu aruteludes nii erinevatel positsioonidel olnud – erinev kogemus oma pangakriiside lahendamisel). Teoorias on EL nüüd [[SRM]] ja pankade kriisihalduse direktiivi loonud olukorra, kus riigi raha peaks pankade päästmiseks minema ainult väga äärmisel juhul. Praktikas on aga pankadega enamasti seotud nii palju avalikku, sealhulgas poliitilist huvi, et kiusatus riigi raha kulutada võib olla ikkagi suur. Huvitava ent loogilise mõttekäiguga näitab Gros, kuidas loodavad karmid reeglid piiravad rohkem neid (paremal järjel olevaid) [[LR]], kellel oleks paremaid rahalisi võimalusi oma panku päästma tormata. [[DE]] ise oma käsi sidumas?

19.-20.12.2013

[[ÜK]]l oli vähem intriige kui mõnel eelmisel korral – kriisiaja lõppemine? Põhilised teemad ja töövõidud olid välispoliitika alalt, mis reeglina kinnitab seda, et majandusega asjad enam-vähem. Kaitsetemaatika oli eelnevalt hästi “läbi küpsenud” ja seega suuremate  üllatusteta. Vast kõige olulisem ongi selle teema arutamine, esimest korda pärast 2005, ja lubadus naasta selle juurde juba nii varsti kui juunis 2015. [[EE]] ettepanekul mainitakse järelduste tekstis küberkaitse õppuseid. Saime toetada [[FR]] arusaamisega nende poolt ette võetud Kesk-Aafrika Vabariigi missiooni suhtes. [[CFSP]] kõrge esindaja Ashton peab juba jaanuaris pakkuma välja EL osaluse kasvatamise selles riigis, välistatud pole EL sõjaline missioon.

Idapartnerluse tähtsust tunnistavad nüüd kõik, laua taga valitses pea täielik üksmeel hinnangutes selle piirkonna hiljutistesse sündmustesse. Sellest annavad tunnistust nii see, et Ukraina assotsiatsioonileppe allkirjastamiseks vajalike Ukraina-poolsete tingimuste mainimine lendas riigipeade-valitsusjuhtide endi initsiatiivil järelduste lõppversioonist välja. Kui ka see, et samasse lisati lause, mis rõhutab kõigi suveräänsete riikide vaba valikut oma välispoliitilisi otsuseid teha. Serbiaga saab jaanuaris alustada liitumisläbirääkimisi.

Reformilepingute ja nendega kaasaskäivate solidaarsusmehhanismide arutelu oli vähekirglik. Leerid on küllalt selged – [[DE]] tahab neid tugevalt, mõned nagu [[NL]] ja [[FI]]  on häälekalt vastu nii lepingutele kui lisarahale, pikk rida peamiselt lõunapoolseid [[LR]] ütlevad, et näidake enne, kust raha tuleb, ja siis suurim grupp, kes tegelikult ei pea vajalikuks olemasolevale, värskelt tööle hakanud majandusvalitsusele veel üht kihti peale ehitada. Viimasesse rühma kuulub muide ka [[COM]], majandusvalitsuse kubjas. Ennustan, et selle teema arutelu ei lähe enne konkreetsemaks, kui keegi (loe: [[DE]]) ei ütle, kust ja kuipalju lisaraha tuleb (mitte et ma tingimata ise peaksin seda uut süsteemi vajalikuks). Arutelu lükati edasi tervelt oktoobrisse 2014.

[[ÜK]]le järgnes täna õhtul veel [[Coreper]], Leedu eesistumise viimane. Idapartnerlus on muutunud nii omaette dimensiooniks, et Moldova viisavabadus sai heakskiidu üksmeelselt. Ajastu märgina ütlesid mitme [[LR]] saadikud, et meil on küll küsimusi, aga poliitilist sõnumit arvestades, oleme poolt! Usutavasti kinnitab [[EP]] otsuse kiiresti ja ta saab juba enne 2014 suve jõusse astuda. Lisaks kinnitas [[Coreper]] kahe sisejulgeolekufondi kokkulepped [[EP]]ga ja sellega on kõik [[MFF]] asjad tehtud, kogu raha on põhimõtteliselt kasutamiseks olemas, kui projektid ja tingimused korras. [[LT]] eesistumine oli selleski osas väga edukas.

17.12.2013

[[GAC]], mis mõneti üllatuslikult läbi juba 19.30. Tavaline oleks, kui arutuse all laienemine, hommikuse alustamise juures nii ööse 12-3 juures lõpetada. Kõigepealt lõpetati [[EEAS]] ülevaatuse arutelu ja kinnitati järeldused, kus viimase punktina oli lahti konsulaarteema. Siin oli lõpuni vastu mõni harv [[LR]], kelle jaoks EL puhul on riiklik suveräänsus olulisem oma kodanike kaitse kindlustamisest – eks seda positsiooni toetab ka võimekus neid ise laias maailmas kaitsta. Kompromiss-sõnastus lubab EL delegatsioonidel (saatkondadel) kohapeal ikkagi uurida võimalusi ja arendada võimekusi, et näiteks kriiside, looduskatastroofide vms korral saaks EL esindus olla koordineerivaks lüliks, kui [[LR]] saatkonnad hätta jäävad. Või kui/kus mõnel [[LR]] saatkonda polegi. Üldiselt annavad [[EEAS]] ülevaatuse tulemused võimaluse praegusel [[CFSP]] kõrgel esindajal teha mõned väiksemad muudatused, samas need järeldused ei kritiseeri teda otse. Ja kõrge esindaja Ashtoni järeltulijal on soovi korral valmis mõned praktilised pikema perspektiivi soovitused. Või õigustused esimeste muudatuste tegemiseks, tema soovist sõltuvalt.

[[ÜK]] järelduste viimane arutelu möödus erilise kireta. Konkreetne asi, mida seekord saavutada saab, on hommeõhtune-öine loodetav [[ECOFIN]]i kokkulepe [[SRM]] üle, siin polnud Euroopa asjade ministritel suurt midagi öelda.Kaitseosa oli sisuliselt nn purgis juba varasemast. Kuumadel välispoliitilistel teemadel nagu Kesk-Aafrika Vabariik või idapartnerlus/Ukraina on jälle liiga vara midagi ennustada – välispoliitika sündmused arenevad kole kiiresti. Reformilepingute osas oli [[ÜK]] eesistuja Van Rompuy meeskond ambitsiooni tagasi tõmmanud, eriti just 2014 kevadel konkreetsete kokkulepete saavutamise asjas, aga ka muidu. Lepingute ja kaasnevate solidaarsusmehhanismide (loe: raha, mis riikidele reformide eest makstaks) sisu üle suuri muutuseid polnud. Ma ikka õieti ei usu, et need lepingulised suhted tulevad, samas on Tallinnast tunda mõistetavat närvilisust teemal: ega me ei hakka looma uut fondi, mille kaudu jagatakse (osalt) vaesemate [[LR]] raha 8osalt) rikkamatele ümber.

Lõpetuseks laienemine. Kuna see pole praegu Brüsselis eriti popp teema, üha tehnilisem ja liigub üha suurema kriginaga, siis ootasin mina ohtrasõnalise teksti kirglikku draftimist varase hommikuni. Läks aga teisiti, osalt põhjuseks [[LT]] kui eesistuja hea töö, osalt laienemise sõprade realistlik järeleandlikkus, osalt mõne [[LR]] siiras kompromissivalmidus. Serbia läbirääkimisraamistik sai paika, ja läbirääkimised algavad 21.01. Albaania kandidaadistaatuse juurde tullakse tagasi juunis 2014, ja sõnastus õnnestus saada siiski suhteliselt julgustav selleks, et see staatus siiski antaks. Ametlikult pika nimega Makedoonia üle võtsid vastalised [[LR]] pisut tagasi ja esimest korda üle mõne aasta õnnestus tekitada midagi arutelutaolist selle riigi üle. Aga võib-olla on siin osa ka [[GR]] eesistumisel 2014. Kuulates mõnd sõnavõttu laua taga, kaasa arvatud [[COM]] oma, puges küll teatav kahtlus hinge, et järsku valmistati täna ette seda, et järgmisel aastal uut läbirääkimiste avamise soovitust enam ei tulegi. See oleks väga halb (juhul muidugi, kui riik ikka Kopenhaageni poliitilist kriteeriumi täidab) ja kuna ma ise olin [[COM]] laienemisvoliniku kabinetiliikmena 2009 ise esimese soovituse andmise juures, siis tahan seda asja järgmise aasta alguses pisut uurida.

 

16.12.2013

Tervepäeva[[FAC]], mille otsa veel homse [[GAC]] laienemisasju käsitlenud [[Coreper]]. Välisministrid said [[CFSP]] kõrge esindaja Ashtoni ülevaate Iraani tuumakõnelustest ja [[FR]] ülevaate olukorrast Kesk-Aafrika Vabariigis. Kuid seekordse nõukogu põhiteemaks olid idapartnerlus ja Venemaa. Ministrid sõid lõunat Vene välisministri Lavroviga.

Idapartnerluse üle avaldati suurt pettumust Ukraina juhtkonna tegevuse üle. Samas avaldati ka imestust [[COM]] laienemisvoliniku Füle eilsete avalduste peale, kus ta tahtmatult jättis mulje, nagu oleks EL lõpetanud assotsiatsioonileppe protsessi Ukrainaga – seda kaks päeva enne Ukraina presidendi Moskvasse minekut! Kinnitati üle, EL poolt on pakkumine jätkuvalt laual. Väga ei mindud enesesüüdistamisse, et mis EL valesti tegi – avalik sektor üldse ei tunnista ebaedulugusid, eriti mitte EL. Milles on küll see hea pool, et püütakse kõiges ka midagi head näha ja siis see teinekord saab jälle omakorda teoks. Moldova viisavabastus tuleb kohe teha ning Moldova ja Gruusia assotsiatsioonilepe allkirjastada ahvikiirusel (vähemalt EL mõistes). Venemaa üle erilisi lahkarvamusi polnud, viimase aja tavaline murelik toon, silma riivas aga diskussioonis osalenute hulk ja suurus. Välisminister Lavrov polnud lõunal parimas vastutulelikus tujus.

Lääne-Balkani arutelul oleks Ashton ehk tahtnud piirduda Serbia ja Kosovo dialoogiga, kuid mitme [[LR]], sealhulgas [[EE]] eestvõttel räägiti laiemalt kogu regioonist, sellest, kuidas EL peab edasi liikuma kõigi riikidega, k.a. Bosnia-Hertsegoviina ja ametlikult pika nimega Makedoonia. On nimelt nii, et kui Balkanil peaks midagi untsu, asjad mõne riigi sees hapuks minema, jääb tagajärgede klaarimine igal juhul EL kaela. Keegi ei näe igathes näiteks ameeriklasi enam huvitumas. Nii tuleb meil mõelda loovalt ja tegutseda vastutustundlikult.

Mida [[Coreper]], arutades homse [[GAC]] laienemisjäreldusi, siiski niiväga ei suutnud. Üle pikkade aastate lepiti Türgi osa küll saadikute vahel kokku. Kuid Serbia-Kosovo, Serbia läbirääkimisraamistik, Albaania kandidaadistaatus ja Makedoonia jäid ministritele arutada. Liiga palju, seda esiteks. Liiga jäigad positsioonid mitmel [[LR]], umbes nagu [[DE]]l juuni [[GAC]]il Serbia üle (vt Gondori kroonika 25.06.2013), seda teiseks. Kolmandaks, mida vähem EL laienemise alal teeb, seda rohkem tuleb selle kohta [[NK]] teksti ja seda innukamalt vaieldakse iga koma üle.

15.12.2013

Täna lõppes esimese euroala riigina [[IE]] abiprogramm, 3 aasta peale 67,5 miljardit eurot. Mitteeuro [[LR]] hulgast on seni abiprogrammist “väljunud”, nagu uues ilusas eesti keeles öeldakse, meie lõunanaaber [[LV]]. Endisele Keldi tiigrile tähendas valitsuse 2008. aasta otsus garanteerida kõik Iiri pankades olevad hoiused 3 aastat välismaist juhtimist, 270 eri kärpemeedet, riigivõla taseme viiekordistumist 25%-lt 2007. aastal 125%-ni tänavu (prognoosi kohaselt). Võib vaielda, kui suur oleks krahh sellise kinnisvarabuumi järel, nagu [[IE]] 2000ndatel läbi elas, tulnud ilma pankade päästmiseta. Ja muidugi ka selle üle, mida oleks riigi majandusele tähendanud suurmate pankade põhjalaskmine valitsuse poolt. Igatahes, just sedalaadi turbulentside vältimiseks praegu EL pangandusliitu tehaksegi. Poliitiliselt on pankade väljaostmine maksumaksja rahaga muutunud pea võimatuks üle kogu kontinendi. Ent nagu ütles endine [[UK]] kolleeg, praegu [[UK]] keskpanga asepresident, tõelise pangandusliidu loomine võtab 20 aastat. Juba praegu räägitakse [[SRM]] tagatisfondi lõplikul kujul loomise tähtajana 10 aastast.

EL ja eriti [[COM]] tahtis muidugi väga edulugu näha, seepärast kiidetakse [[IE]] programmi lõppemist praegu taevani ja küllap ütleb ka järgmise nädala [[ÜK]] või vähemalt selle osalejad mõned enesekiitusest soojad sõnad. [[COM]] või laiemalt nn Brüsseli või Saksa moodi kasinuspoliitika on tegelikult sel aastal toetust saanud, majanduskasvu aeglase taastumisega. Eks näis, kui edukas see [[IE]] asi lähiaastail on. Võla teenindamine on üks probleem, töötus on jätkuvalt kõrge, vaatame, mida toovad 2014 esimesel poolel [[EKP]] poolt läbiviidavad pankade stressitestid. Tegelikke valikuvõimalusi riigi eelarvepoliitika kujundamiseks [[IE]] valitsusel praktikas pole, ka ilma formaalse programmita. Õpetuseks kõigile, kelle jaoks on maksupoliitika riigi suveräänsuse eluline tunnus – [[IE]] programmi kavandades tahtis [[FR]] toonane president Sarkozy, et iirlased tõstaksid ettevõtte tulumaksu. Toona õnnestus [[IE]]l sellest siiski pääseda. 2013 kevadel suruti sama asi [[CY]] programmi tehes aga vaevata sisse.

13.12.2013

Tallinnas, kus kõnelesin rahandusministeeriumi aastakoosolekul EL asjadest. Hea meel oli seda teha, sest esiteks tulevad just selle ministeeriumi valitsemisalalt eriti majanduskriisi ajal ja järel minu igapäevase töö kõige olulisemad teemad. Teiseks on tegu suure ja hästi töötava majaga, vähemalt niipalju kui mina näen, kust tulevad esindusse Brüsselis väga head diplomaadid. Rääkisingi täna muu hulgas just diplomaadi tööst, sellest, kuidas meie töös on suhted olulisemadki kui aktsioonid ja et kõik EL-teemadega tegelevad inimesed, ka need, kes alaliselt Tallinnas, peavad Brüsselis suhteid looma ja hoidma.

Välisministeeriumis rääkisime eelseisvast [[GR]] eesistumisest. Peatähelepanu läheb aasta algul nendele eelnõudele, mida märtsis töö lõpetav [[EP]] koosseis veel tingimata peab vastu võtma.  [[EE]] erihuvi on siin kindlasti digiallkirja ja digitaalsete usaldusteenuste määrus. Kogu EL jaoks on aga absoluutne prioriteet järgmisel nädalal loodetavasti [[ECOFIN]]i poolt heaks kiidetav [[SRM]] määrus. Aga üldisemas plaanis seadusandliku töö tihedus parlamendi ja [[COM]] viimasel aastal taandub kõvasti. Seda enam tuleb tegelda pikaajaliste kavadega nagu juuni [[ÜK]] kavas olev sise- ja justiitsküsimuste tegevuskava uuendamine. Ja loomulikult institutsioonidevahelised ja institutsioonide koosseisuvahetustega seotud küsimused. Niisiis, tuleb rohkem poliitiline kui seadusandluse pügalatele keskenduv aasta.

11.12.2013

Tervepäeva- ja poole öö [[Coreper]]. Naaklesime algul pisut eelmise päeva ja öö [[ECOFIN]]i järelmite üle. Üldiselt pole saadikute tasandil väga kombeks töö korralduse üle avalikult nuriseda või [[PRES]]le soove esitada. Protsesside juhtimine, koosolekute kokkukutsumine, päevakorra kokkupanek jne on [[PRES]] otsustada ja oma soovid esitavad [[LR]] talle eraviisiliselt. Aga [[SRM]] ja 18.12 erakorralise [[ECOFIN]] üle tuli küsimusi ja nõudmisi mitmelt [[LR]], ka meilt. Nõukogu peab olema hästi ette valmistatud (selgus näiteks, et rahandusministeeriumite esindajate koosoleku asemel toimub 18.12 hommikul hoopis [[Coreper]]), eelnõu tekst aegsasti esitatud ([[PRES]] lubas kindlalt, et 13.12 õhtuks on [[SRM]] määruse eelnõu laiali saadetud) ja peab olema selge, kes, kuidas ja mis tähtajaks peab olema läbi rääkinud valitsustevahelise leppe kriisihaldusfondi üle (vt Gondori kroonika 10.12.2013).

[[EEAS]] ülevaatuse järeldustes ([[GAC]]is 17.12) on lahti veel vaid konsulaarkaitset puudutav lause. Osa [[LR]] ei taha sellest teemast üldse kuulda, kuna see on on suveräänse riigi enda kohus, [[EEAS]]il pole selle jaoks eraldi raha ja pole arusaadavalt ka konsulaarkogemustega diplomaate esindustes tööl, kuna sellega pole varem kunagi tegelema pidanud. Enamusel väikestest [[LR]] ja ka mõnele suurele on see aga kogu EL nähtavuse ja legitiimsuse mõttes väga oluline asi. Panime oma punased liinid maha ja mingi kompromiss sealt tuleb. Aga et kogu ülejäänud tekst kokku lepitud, see on väga hea saavutus.

[[ÜK]] järelduste arutelul vähem intriigi kaitseteemal. [[EE]] eelmise korra ettepanek märkida ära ka vajadus korraldada ühiseid küberkaitseõppusi läks teksti sisse. Tuleb ka tekst Ukraina või kogu idapartnerluse kohta, hea. Põhiteemaks reformilepingud ja nendega seotud nn solidaarsusmehhanismid. Selle asjaga pole veel kindel, kuhu ikkagi täpselt maandutakse. Pidin olema pisut teravam meie tavapärasest praktikast ja ütlesin selgelt, et meile ei sobi mingi uus fond või mehhanism, mis tõstaks raha vaesematelt [[LR]]lt jõukamatele selleks, et need saaksid teha oma siseriiklikke reforme. Järgmine versioon järeldustest 17.12 [[GAC]]iks.

Laienemisega on nii, et mida vähem toimub, seda rohkem kirjutab EL selle kohta teksti ja seda rohkem selle iga koma üle vaieldakse. Albaania kandidaadistaatus jääb 13.12 [[Coreper]]i ja sejärel ministritele arutada. Ametlikult pika nimega Makedooniaga hoolimata [[COM]] 2009ndast korduvast soovitusest läbirääkimisi ei avata, see on kahjuks selge. Aga mõne kriitilisema [[LR]] soovile nende tingimusi veelgi karmistada astusime me koos mitme laienemissõbraga nüüd küll vastu. Tekst jäi lahti, arutelud jätkuvad.

10.12.2013

[[ECOFIN]] edenes pika päeva ja õhtu jooksul [[SRM]] asjas kõvasti, mis saab teatavasti toimuda vaid käsikäes progressiga pankade kriisihalduse direktiivi ja hoiuste tagamise skeemide direktiivi üle (vt Gondori kroonika 04.12.2013). Kus edenesime ka, lepiti kokku [[NK]] ühispositsioon hommeöiseks järjekordseks triloogiks. Lõplikust kokkuleppest [[SRM]] üle ollakse veel, loodame, nädalakese kaugusel (erakorraline [[ECOFIN]] tuleb 18.12, ja enne seda veel ettevalmistav koosolek rahandusministeeriumite esindajate vahel). Pikalt põhiliseks probleemiks olnud [[SRM]] õigusliku aluse küsimus, mille üle just [[DE]] väga jäik olnud, tundub lahenevat nii, et kriisihaldusmehhanismi osa jääb EL- direktiivi alla. Ühtse kriisihaldusfond aga moodustatakse valitsustevahelise lepinguga. Selle põhjendus on, et nii on valitsustel kindlam küsida pankadelt tasusid, sissemakseid ühtsesse fondi. Teeb asjaajamise keerulisemaks, aga küllap juriidiliselt selgemaks.

[[EE]]le ei meeldi liialt [[COM]] rolli vähenemine, kuid see on paraku osa lõplikust kompromissist. Veel sõdime hääletusreeglite üle, kus nagu ikka, väiksemad [[LR]] eelistavad üks riik, üks hääl-süsteemi ja suuremad kaalutud häälte, sissemaksetel põhinevat. Ennustaksin mingit hübriidset kompromissi, kus osa otsustest tehakse ühe ja osa teise režiimi järgi. Keeruline, kuid kuni asi reaalses elus toimima pole hakanud, saavad optimistid öelda, et noh, kuulge, ärge muretsege, seda režiimi, mis teie kardate, ju tegelikult kunagi vaja ei lähegi, uskuge. Ja et ükskord ometi koju magama saada, usutaksegi.

06.12.2013

[[JHA]] justiitsosa. Kuulus andmekaitse-eelnõu sai veel ühe tagasilöögi osaliseks, kui [[CLS]] esitas oma kriitilise arvamuse nn one-stop-shop-põhimõtte kohta. Juhtus harvanähtav, kui kahe institutsiooni õigusteenistus (ka [[COM]] oli oma juristid kaasa toonud) ministrite ees tuliselt vaidlesid. Kurval kombel oleme selle eelnõuga [[LT]] eesistumise ajal tagasi, mitte edasi läinud. Minu meelest on üks selle põhjus ka, et [[COM]] on lihtsalt olnud kaunis jäärapäine just oma konkreetsete ideede kiires tempos surumisega. Mis pole edendanud tegelikku asjalikku arutelu ja tekitanud [[LR]] hulgas kõvasti trotsi.

Palju paremini ei läinud [[COM]]l ka Euroopa prokuröri algatusega. Selle kohta oli 11 [[LR]] parlament esitanud arvamuse, mille kohaselt eelnõu rikub lähimuspõhimõtet. Kokku tuli seega piisav arv nn kollase kaardi andmiseks mille peale peab [[COM]] kas eelnõu tagasi võtma või põhjendustega uuesti esitama või muutma. [[COM]] oli valimud uuesti esitamise tee. Enamus [[LR]] pidas seda poliitiliselt väga halvaks signaaliks, eriti [[EP]] valimiste eel. Riigikogu hoiatusega ei ühinenud, mis ei tähenda, et ka meie jaoks poleks eelnõus probleeme. Täna nõustusime nendega, kelle meelest [[COM]] lihtsalt peab kollast kaarti tõsiselt võtma  ja eelnõu peab muutmisele minema.

Pamgakontode piiriülese arestimise määrus kiideti heaks, tõsi, väga lahjendatud kujul. Selle üle avaldasime koos õige mitme [[LR]]ga pettumust ja loodame vaikselt, et [[EP]] survel õnnestub triloogidel asja tagasi tugevamaks teha.