Coreper saavutas pisut üllatavalt konsensuse Euroopa avaliku teenistuse kohtuniku üle. Lõppvoorus oli valik DK ning BG kandidaadi vahel. Eriti viimane kasutas argumendina, ka EE lobimiseks, Ida-Euroopa regiooni  esindatuse vajadust selles 7-liikmelises kogus. Meie tuletasime meelde soome geograafi Granö määratlust – Eesti asub seal, kus Põhja-Euroopa muutub märkamatult Kesk-Euroopaks – , valisime sealt endale sobiva ja toetasime DK poole kalduvat konsensust.

Lauaring tekkis Ukraina assotsiatsioonilepingu ajutise kohaldamise üle (kõik küll teadsid, et me ei aruta praegu lepingu allkirjastamiseks vajalike poliitiliste tingimuste täitmist või mittetäitmist ukrainlaste poolt). Nagu arvata oligi, on Venemaa hiljutised sammud Ukraina – ja ka eilne veiniimpordi keeld Moldova suhtes – oluliselt muutnud atmosfääri EL LR vahel. See, mida EL praegu teha saab, on näidata, et me oleme oma assotsieerumiskavatsustes endiselt kindlad, või tegelikult veel kindlamad kui seni. Selleks tuleb öelda, et EL asub assotsiatsioonilepet, kui see novembris Vilniuses allkirjastatakse, kiiresti ja ulatuslikult rakendama juba enne selle ratiftseerimist (mis võib võtta 4-6 aastat). Seda absoluutne enamus LR täna ka rõhutas. Osa tõid esile ka EL-poolse vajaduse veel loovamalt mõelda kaubandusbarjääride kiiremale mahakiskumisele. Ja kui mõtlema hakata, siis kõige rohkem läheb idapartnerite kodanikele korda viisarežiimi lihtsustamine-kaotamine. Vaid ühel LR olid jätkuvalt probleemid EL ja LR vahelise pädevuste jaotusega lepingu ajutise rakendamise puhul. On siiski harras lootus, et järgmiseks Coreperiks saab need mured maandatud. Kaalul on EL kui välispoliitilise toimija maine ja kõik mõistavad seda.

Juba mitu nädalat erutab meeli EL idapartnerluse saatus, vt näiteks tunnustatud analüütiku Popescu ülevaadet. Idapartnerlus on 2008 ideena välja käidud ja aasta hiljem ametlikult lansseeritud nähtus, mis hõlmab EL suhteid 6 Ida-Euroopa riigiga – 3 Kaukaasia riiki, Ukraina, Valgevene ja Moldova. See on osa naabruspoliitikast, mis on oma olemuselt kahepoolne, tähendades pärast tippkohtumiste poliitilisi kommünikeesid juriidiliselt ikkagi suhteid EL ja iga konkreetse riigi vahel. Veel suvel tundus, et novembri lõpus Vilniuses toimuv idapartnerluse tippkohtumine saab tähistada assotsiatsioonilepete (mille osaks ka ulatuslik kaubandusleping) allkirjastamist või parafeerimist Ukraina, Moldova, Gruusia ja Armeeniaga. Augustis tegi Venemaa aga hoiatuslasu Ukraina suunas, näidates kaubandustõketega seda, mis võib juhtuda, kui Ukraina peaks allkirjastama “enesetapjaliku” lepingu EL-ga. Septembri alguses teatas Armeenia president järsku Moskvas, et soovib kokkulepitud assotsiatsioonileppe asemel liituda hoopis Venemaa juhitud tolliliiduga. Võib-olla oli armeenlastele uudiseks, et mõlemat ei saa, osa kaubandussätetest välistavad teineteist. Venemaa on küllalt selgelt näidanud, et kogu EL retoorika – “idapartnerlus pole suunatud kellegi vastu” jne – pole Moskvat veennud. Kas Euroopaga või meiega, tundub olevat venelaste valik oma endistele kolooniatele.

See on olukord, kus EL end sugugi liiga hästi ei tunne. EL tahab olla armastatud (nii teiste riikide kui oma kodanike poolt) ja suured laienemislained on Brüsselit vist ka veennud, et kõik naaberrahvad armastavadki euroopa teed. EL ei oska hästi võidelda kellegi käe ja südame pärast, Moskva on seda aga sajandeid harjunud tegema, vahendeid mitte eriti valides ja tihtilugu käega piirdudes. Vahenditest rääkides – Armeenia puhul arvatakse kolme mõjutusvahendi kasutamist – gaasi hind, relvatarned Aserbaidžaanile ja tuumajaam. Sarnast meetmete kombinatsiooni on võimalik ette kujutada ka mõne muu idapartneri puhul.

Küsimus on, et mida EL nüüd teeb. Kui veel mõni idapartner lepingust ära kukub, võib asi hakata hapuks kiskuma. Vähim, mida saaks teha, on lubada assotsiatsioonilepingute võimalikult kiiret allkirjastamist ( EL mõistes tähendab selle tegemine aasta jooksul ahvikiirust) ja võimalikult ulatuslikku ja varast rakendamist, veel enne ratifitseerimist 30 parlamendis (28 LR, asjaomase riigi rahvaesindus ja EP). Tegelikult aga tuleks leida (ja ma loodan, et COM praegu sellega aktiivselt tegeleb) veel teisigi hoobasid, just kaubanduse alalt. Muide, ka Armeenia kaubavahetuse maht on EL-ga suurem kui Venemaaga. Sest poliitilisi suuri sõnu me sel teemal EL juhtidelt vaevalt kuuleme. EL läbiv joon on vastumeelsus geopoliitilise sõnavara suhtes ning teades Euroopa sõjajärgset ajalugu ning 28 riigi konsensust nõudvat välispoliitikat, ega see vist ei saagi väga palju teisiti olla. Aga siis on ka raske konkureerida kellegagi, kel sõna “vennasvabariik” väljaütlemiseks kulub alla sekundi ja selle sõna kasutamise otsustamiseks veel vähem. Kogu välispoliitika õnnestumise hindamine algab suhetest naabritega. Praegu on EL naabrisuhetele-suutlikkusele visatud tõsine kinnas.

Koolituspäev esinduse uutele töötajatele. Hommikupoole iga-aastane haldusosa – Belgias elamise ja asjaajamise eripärad, esinduse pakutavad teenused, julgeolek jne. Pärastlõunal ainult diplomaatide osa, seda esmakordselt. Kuna ükski Tallinna ministeerium (see kehtib ka välisministeeriumi kohta) ei valmista inimesi ette tööks konkreetses esinduses, siis otsustasime, et tuleb endal mingi sissejuhatav kursus teha. On palju praktilisi näpunäiteid, mida kogenumad kolleegid saavad EL-ga töötama hakkavatele diplomaatidele anda. Mina rääkisin kolmest diplomaadi kõige olulisemast omadusest – uudishimust, realistlikkusest ja kannatlikkusest. Aga ka sellest, kuidas hea kodutööga ja targalt kaasa rääkides saab Eestit suuremaks teha. Sellest, millised inimesed Brüsselis edukad on – need, kes suudavad kellaajast ja tempost küsimata suuri tekstimassiive läbi töötada ja draftida. Sellest, kuidas diplomaatias on suhetel suurem tähtsus kui aktsioonidel – viimaseid saab ette võtta vaid juba loodud sidemete põhjal. Ja ka sellest, kuidas end inglise keeles arusaadavalt väljendada.

Meie EEAS-i lähetatud kogenud diplomaat, kes NK töögruppi näinud nii EE esindajana kui nüüd selle alalise eesistuja abina, andis suurepäraseid praktilisi näpunäiteid selle kohta, kuidas seal istuda ja astuda. Loo oma sidemed, loo oma imago ja tööta selle turvil. Esinduse uusvana pressiesindaja rääkis Brüsseli pressikorpusest (mida masu samuti detsimeerinud) ja esinduse pressipoliitikast. Personaliküsimuste eest vastutav diplomaat rääkis Brüsseli (EL institutsioonides töötavatest) eestlastest. On loogiline, et linna saabunud EE diplomaat hakkab esimesena otsima kontakti just rahvuskaaslastega. Sealt pihtahakkamises pole midagi halba, tuleb lihtsalt meeles pidada, et esiteks, ainult eesti kontaktidest ei piisa ja teiseks, nende kõige tähtsam töö on ikkagi see, mida teevad oma institutsiooni ametnikuna ja alles seejärel tuleb LR, olgugi et oma LR, aitamine.

Homme jätkame koolitust, tutvudes põhjalikult Euroopa Parlamendiga.

Hooaja esimene Coreper möödus kiiresti ja sujuvalt. Kaks uut kolleegi, FI ja HR omad ja IE vahetub ka kohe. Viimase lahkumiskõned ja tänamine tõesti suurepäraselt tehtud eesistujatöö eest võtsid suure osa koosoleku ajast. Teemadest arutasime sisuliselt vaid suhteid EP-ga. PRES informatsiooni kohaselt parlamendi septembrikuise plenaaristungi kavas MFFi lõpphääletust ei tule. Väga kurb, kui nii. EE kavatseb algaval hooajal Brüsseli institutsioonidevahelises debatis osaleda senisest aktiivsemalt – praegu riigi head mainet ja sellega kaasnevat sõna kaalukust nagu oleks.

PRES andis ülevaate eelmisel nädalal Vilniuses toimunud mitteametliku GAC käigust, kus ühes osas kohal ka EP liikmed. On üha selgem, et kokkupõrge EP ja NK vahel nn tippkandidaatide teemal läheneb vääramatult. Seni on LR valitsused saanud endale lubada (või arvanud, et saavad) selle teema õlakehitusega kõrvust mööda laskmist. Kõne all on EP valimistel parteide poolt COM presidendi kandidaatide ülesseadmine. Seni (ja usun, et ka 2014) on presidendi valimine näinud välja nii, et peaministrid-presidendid tulevad kokku ja otsustavad ohates, et üks meie hulgast peab hakkama. Vaevalt kavatsetakse seda õigust loovutada. EP on aga üha sõjakam ja võib siis nn peaministrite kandidaadile hulganisti ebameeldivusi valmistada. Tippkandidaatide ülesseadmise üheks põhjenduseks on huvi tõstmine EP valimiste vastu. Isiklikult arvan – kuigi võin eksida – et eesti vaatajale vist ei ole liiga põnev vaadata, ütleme, Martin Schulzi ja Guy Verhofstadi teledebatti. Ehkki tõsi on, et isikuvalimised on potentsiaalselt selgemate valikutega ja paremini hoomatavad. Siiski võiksid Euroopa poliitikud püüda tuua kodanike ette tõelisi Euroopa tasandi probleeme, valikuid – neist ei tohiks kriisiaja lõpus või järel puudust olla. Kodanike lähendamisel EL-ile võiks ka liikuda senisest “peame inimestele paremini selgitama EL toodud hüvesid”-retoorikast rohkem agressiivsemaks ja ütlema välja tõe, et probleem pole hetkel mitte edasistes suurtes lõimumispüüetes – neid nagunii pole – vaid seniste saavutuste nagu passivaba liikumine, ühisturg jne, jne, säilimine pole iseneesestmõistetav, selle heaks tuleb kõvasti tööd teha. Üks pilk LR sisepoliitilise debati kuumadele teemadele – immigratsioon, globaliseerumise varjuküljed, konkurentsivõime vähenemine – peaks selles veenma.

Päeva reljeefseim sündmus Brüsseli alles pisitasa ärgates oli meie eesistumise komisjoni istung, millel üle videosilla osalesin. Kõigepealt andis riigisekretär ülevaate valitsuse eelmise nädala kabinetinõupidamisest, millest juba kirjutanud olen. Edasi jätkati juba varem alustatud ja arusaadavalt palju kirgi tekitavat personaliteemat. Tulevaste töögruppide juhtide ametissenimetamise protseduur sai enam-vähem paika (keskse eesistumiskomisjoni ettepanek ministrile, ministri ettepanek valitsusele, kes otsuse kinnitab).  Loodetavasti ka aeg, 2016. aasta esimene pool. Esimese eesistumise lähenedes ei saa nimelt välistada, et tunnetatakse järsku vajadust inimesi mitte eelmisel, vaid lausa üle-eelmisel aastal (2016) juba Brüsselisse valmistuma tuua. LVl muide läks nii, nende esindus on praegu, aasta enne algselt kavandatut, pea 100%-lise komplekteerituse astmega, ja eeistumine “alles” 2015 I pool. Kokkulepet ei saadud aga selle üle, millise seaduse alusel inimesi Brüsselisse lähetada, (uueneva?) välisteenistuse seaduse või värskelt jõustunud avaliku teenistuse seaduse järgi. Vaidlused jätkuvad, aga peaksid olema lõppenud 2013 jooksul, siiski.

Lõpliku lahenduseta jäi ka personali tugi- ja motivatsioonipaketi arutelu. Meeskonnatundega, koolitusega, äramärkimisega rivi ees ja isegi lisapuhkusepäevadega on veel enam-vähem lihtsavõitu. Keeruline on rahaga, lisaraha maksmisega, ükskõik milline selle juriidiline nimetus ka oleks – lisatasust Brüsseli linnakoefitsiendini. Lepiti aga kokku, et lisasummad planeeritakse keskselt koos mingite äramärkimise printsiipidega, kuid konkreetsete inimeste tunnustamine toimub iga ministeeriumi enda otsusel. Mis ka iseenesest õige või vähemalt Eesti süsteemis ainuvõimalik.

Kolmanda teemana eesistumise logistika – Eestis korraldatavate ürituste jaotamine kategooriatesse – ja nn eesistumise tegevuskava struktuur. Seda lugedes (ja kuulates, kinnitan) meenub kohati film Malev, kus eestlaste vägi suure hurraaga jooksma pühib, aga kuna vahemaa nii pikk, siis kukutakse jõuetult maha veel enne vaenlaseni jõudmist. Ehk et kuidagi vara nagu teeme kaunis üksikasjalikke tabeleid. Aga tegelikult, riigieelarve planeerimine Eestis on 4-aastane protsess ja see tingib ka meie ajastused. Nii siis kirjutame plaane ja kohtume uuesti juba oktoobris. Vastavalt valitsuse eelmise nädala kabinetinõupidamise kaugelenägelikule otsusele tuleb juba 2015 eesistumiseks eraldi keskne eelarve. See tingib ka meie tempo.

Jätkasime poolaastakonsultatsioone ministeeriumites. Rahandusministeeriumis EMU tuleviku küsimused, kus EE meelest jätkuvalt oluline pigem loodud süsteemide tark ja vajadusel karm kasutamine, mitte uute loomine. ÜK on küll lubanud oktoobris reformilepingute solidaarsusmehhanismide ja indikaatorite teema juurde naasta, kuid suurt edasiminekut ei paista. Lisaks seisab sügisel ees esimene nn kakspaki harjutus, mil kõik LR peavad 15. oktoobriks esitama COMle hinnangu saamiseks oma 2014 eelarvekavad. Vaatame, kuidas see läheb, riigieelarve küsimustes on ju suveräänsuse mõõde väga tugev. Pangandusliidu järgmise sammu, SRM eelnõu menetlemine saab usutavasti tõsiselt alata alles pärast DE uue valitsuse moodustamist millalgi oktoobris. Seni käib LR põhjalike seisukohtade kujundamine eelnõu kohta. Siin ka meil omajagu nuputamist. Maksuasjadest liiguvad teosammul nii ühtse konsolideeritud tulubaasi kui ka finantstehingute maksu tihendatud koostöö teema. Maksundusega seonduv ongi alati väga keeruline ja aeganõudev.

Väliskaubanduse ja arengukoostöö teemadest aktuaalsed peamiselt kaubandusläbirääkimistel toimuv. USA-ga on esimene voor peetud ja EL nimel läbirääkimisi pidav COM hoiab LR ennenägematu detailsusega kursis, hea. EE jaoks on eriti oluline teenuste turu võimalikult ulatuslik avamine ja regulatsioonide võimalikult ulatuslik vastastikune tunnustamine. Spioneerimisskandaal mõjutab kindlasti nii kõneluste üldist atmosfääri kui eriti mh EEle olulist infotehnoloogia plokki. Kaubandussuhetes Venemaaga on COM algatanud WTO protseduurid autode taaskasutusmaksu üle. Aga mitte meid huvitava sigade impordikeelu asjas. On lihtsalt nii, et veterinaar- ja fütosanitaarküsimustes on palju raskem kellelegi täpset õigust anda ja reeglina lõppevad need tülid hoopis uute või karmimate piirangutega, paraku. Arenguabi rahaga on EE ilusti liikumas eesmargi poole – 0,17% sisemajanduse kogutoodangust aastaks 2015 ja sealt edasi 0,2%-ni, mis võimaldaks meil saada OECD arengupaneeli liikmeks. Selle trendiga paistame ka mõne vanema LR kõrval silma… no peaaegu sama vastutustundlikuna kui NATOs oma riigikaitsekulutustega.

Siseministeeriumis kõigepealt e-piirid. Meil koos suure enamuse LRga on küsimus, mis erilist mõtet on ehitada üles targad süsteemid, mis fikseerivad iga riiki siseneja ja väljuja, kui õiguskaitseorganid neid andmeid kasutada ei saa. LT teeb praegu LR seas kaardistust ja loodame, et kriitiline mass küsimuse arukaks lahendamiseks tuleb kokku. On lootus, et EP on lõpuks valmis heaks kiitma lennureisijate broneeringuinfo ehk PNR direktiivi, ammu aeg. Viisadialoog Venemaaga on pärast kevadist luksatust, kui viisalihtsusleppe mandaati otsustati lisada ka teenistuspassid, tagasi vajunud oma tavalise aeglase tempo juurde. Võib nõus olla nendega, kes ütlevad, et teenistuspasside omanikele on nüüd seatud nii palju lisapiiranguid ja -nõudeid, et neil oleks lihtsam viisat taotleda. Viisavabadust, mida Vene võimud väga soovisid Sotši olümpiamängudeks, vähemalt selleks ajaks ei tule.

Lõpetuseks võtsime ELSiga kohtumised kokku mõlema Coreperi poolt. Pilt pole halb, valitsuse EL-tegevuskava järgitakse enamasti ilusti ja, mis vähemalt sama rõõmustav, ka üsna hea, positiivse suhtumisega. Kõigis ministeeriumites rääkisime ka ettevalmistustest EE eesistumiseks, nüüdsest jääbki see punkt pidevalt päevakorda. Nagu juba siinsamas kirjutanud olen, suurimaks proovikiviks saavad inimeste koolitamine, leidmine, motiveerimine.