13.11.2012

Peaminister Ansip taas Brüsselis. Seekord korraldasid ÜKP sõprade konverentsi PL ja PT, kohal kõik pluss Barroso, Schulz ja ka sotsiaalpartnerite, Euroopa tööandjate ja ametiühingute esindajad. Grupp püsib koos ja nii COM kui EP poolt julgustakse seda väga – see on LR rühm, mis seisab suuremate Euroopa investeeringute eest. Ansipi esinemise üks põhipunkte oli: Kui tahetakse kärpida ÜPP raha, on tänavad demonstrante täis, voolab piim, ammuvad lehmad ja põletatakse traktorikumme. Miks aga ei protesteerita, kui kärbitakse või pisendatakse ÜKP-d? Teine Ansipi sõnum oli toetus CEF, vajadus Euroopat ühendada kui üks kontinendi ühtekuuluvuse demonstratsioon. CEFilt ära võetav raha ei tule meile tagasi.

Loomulikult kohtus peaminister võimalust kasutades ka EP juhtidega. President Schulzi ja liberaalide fraktsioonijuhi Verhofstadiga oli ta rääkinud juba varem, sotsiaaldemokraatide rühma esimees Swoboda käis eile Tallinnas. Täna olid nimekirjas eelarvekomitee esimees, endine FR eelarveminister Lamassoure ja EP suurima, konservatiivide rühma esimees Daul. Rääkisime 3 Balti riigi MFF-mured ära, toetasime LV liitumissoovi euroalaga ja saime üllatavaltki sooja toetuse, eriti CEF osas. On ju mõjus, kui saab öelda: Moskvaga on meil hea raudteeühendus, aga ka 20 aasta EL-integratsiooni järel pole meil ikka raudteed Euroopasse! Need parlamendikohtumised valmistavad ette eelarveläbirääkimiste seda faasi, mis tuleb pärast kokkulepet ÜK-l. Ei saa välistada, et mõni 3 Balti riigi soovidest jääb seal rahuldamata ja meil tuleb lahendust otsida EP-st.

2013. aasta eelarve pärast tantsis EP, kui Mihkel Mutti laenata, mau-maude sõjatantsu. Lamassoure teataski õhtupoolikul, et läbirääkimised NK ja COM-ga katkevad. Elu see kellelgi kergemaks ei tee, nüüd peab COM välja tulema uue eelnõuga ja protsess venib mitmeid nädalaid. EP jaoks on selle sammu tegelik sõnum aga: Võtke meid MFF-läbirääkimistel tõsiselt! EE igatahes võtab ja näitas seda täna peaministri tasemel.

Peaministri visiidi ametlik pressiteade siin.

11.11.2012

Maailmapanga Euroopa ja Euraasia peaökonomist Indermit Gill on kirjutanud suurepärase lühiloo paikapidamatutest ja ka paikapidavatest negatiivsetest müütidest Euroopa kohta. Tõesti, nagu kõik EL LR juhtpoliitikud on oma nahal tundnud, viimaste aastate kriisiuudised mõjutavad inimeste mõtlemist ja halvendavad nii kodanike suhtumist kõigesse uniooni puudutavasse. EL on kriisis, praktiliselt omadega läbi, eks?

Tegelikult on EL-i osakaal maailmajanduses säilinud läbi kogu 2000ndate 30% tasemel. Tegelikult on eriti Kesk- ja Ida-Euroopa LR teinud tohutu arenguhüppe, ja seda ilma naftat leidmata ja 5-päevase töönädala juures. Tegelikult töötab Euroopa finantssüsteem nagu õpikus – jõukamatest, aeglasemalt arenevatest riikidest liigub kapital vaesematesse ent kiiremini kasvavatesse. Oleme sellest ka EE-s osa saanud. Tegelikult eksportis EL 1995-2009 suhteliselt rohkem kui näiteks Hiina. Tegelikult on Euroopa sotsiaalmudel, mis nüüdseks on, tõsi küll, vananevatele ühiskondadele koormaks saanud, loonud inimkonna ajaloo parima elukvaliteedi. Tegelikult on siseturu eelised ja investeerimine teaduse- ja arendustegevusse loonud Euroopas tohutult innovatiivseid firmasid ja tooteid, isegi kui Microsoft, Apple ja Google on Ameerikas sündinud firmad. Siin on Gill märkinud ära ka EE kui Skype sünnikoha. Tore.

Järeldusi. Esiteks, miski ei ole jääv või looduse poolt antud. Oma eeliseid tuleb kogu aeg edasi arendada, muidu kuhtub nende mõju. Euroopa babyboomerite ülal peetud sotsiaalmudelist ei jätku nendesamadele babyboomeritele pensionite maksmiseks. Teiseks, Gill nimetab mitmel pool positiivselt Põhjamaade mudelit, ja seda mitte suurte sotsiaalkulutuste, vaid kiire ja paindliku reformi-, kohanemisvõime pärast. Siin eeskuju ka EE-le. Kolmandaks, EL siseturg tegelikult töötab ja väärib veelgi edasiarendamist ja tugevdamist, eriti digitaalsete teenuste osas. Muusika EE ja meie mõttekaaslaste kõrvadele.

09.11.2012

Päeva põhisündmus oli kahepoolne MFF-kohtumine Van Rompuy meeskonnaga, kaasas ka COM ja PRES, meie poolt juhtis Juhan Lepassaar, delegatsioonis veel rahandusministeerium ja meie esindus. Enne seda olime leppinud LV ja LT kolleegidega kokku ühise paberi, mille kõik oma kohtumisel üle andsime. See sisaldab 3 Balti riikide erihuvi – ÜKP lae erandit, ÜPP otsetoetuste kiiremat ühtlustamist muu EL-ga ja transpordi- ning energiaprojektide paremat rahastamist CEF alt. On ülihea, et 3 riiki ajavad niimoodi üht asja, sest väljendil “more than 1 Member State” on Brüsselis kaalukas tähendus ka siis, kui need LR väiksemate hulgas.

Meile öeldi laias laastus järgmist: Van Rompuy pakub MFF-i kärpimist rohkem, kui PRES seni pakkunud, nimelt 70-75 miljardi euro ehk umbes 7% võrra. Kärped tehakse aga eelarveridade vahel ühtlasemalt kui seni. See viimane meile iseenesest sobib. Eelarve omavahendite ehk ainult EL eelarve rahastamiseks mõeldud allikate osas ollakse EP soove arvestades võimalikult paindlikud, samas tehakse tulude pool nii lihtsaks kui saab. Balti erihuvide kohta nähakse üha selgemat rätsepatööna tehtava lahenduse vajadust. Ehkki mainiti, et eks kõik ütlevad, et nende olukord on eriline, soovid poliitiliselt väga olulised ega maksa suurt midagi – just nagu meiegi rõõmsalt teatasime. Pisut ärevaks teeb, et LR toetus CEF-ile tundub tõesti väike olevat. Suuremate maksjate jaoks on iga lisakulu kahtlane ja Euroopa ühendamisest potentsiaalselt rohkem kasu saajad vaatavad kõigepealt kiivalt oma riigi rahaümbrikku, enne kui hakkavad piiriüleseid projekte prioriseerima. Lühinägelik ent kahjuks iseloomulik. COM peaks oma uuendusliku ettepaneku eest veel tõsisemalt võitlema.

08.11.2012

Eile esines mõttekojas Friends of Europe Kataloonia regiooni president Artur Mas. Põhisõnum oli: kataloonia rahvas tahab oma saatust ise määrata ja Masi meelest peaks see saatus olema iseseisev liikmesus EL-is. Kataloonia on vana Euroopa riik või rahvas (siin on inglise keele “nation” raske tõlkida). 12.-15. sajandil oli Kataloonia krahvkond muide unioonis Aragoni kuningriigiga ja nii sai temast ühtse Hispaania üks moodustajaist 1469. Igatahes on Kataloonial eesti mõtlemise mõistes õigustatud taotleda omariiklust – keel, identiteet, territoorium ju olemas.

Vähesed katalaanid tahavad aga EL-ist välja astuda, kuid üsna tõenäoliselt nii läheb, kui neil tõesti peaks õnnestuma iseseisvuda. Taaasliituda saaks alles pärast täiemõõdulist EL-integratsiooniprotsessi, kus igal LR-l vetoõigus. Seda tuletati eile Masile korduvalt meelde – kas te ei karda, et ES vetostab? Oht on suur, ehkki lõpuni lihtne ei saa seegi olla, kuna liikmesuskriteeriumid – demokraatia, turumajandus ja EL õiguse rakendamise võime – on siiski kuidagiviisi objektiivsed.

Eestlasest vaatlejas äratab see praegune protsess kuidagi tuttavaid tundeid. 11.09 kutsus Kataloonia regiooni valitsus rahvast avaldama meelt parema rahandusliku kokkuleppe saavutamise eest Madriidiga. Barcelona tänavatele kogunenud 1-1,5 miljonit inimest nõudsid aga ühetähenduslikult iseseisvust. Meenub 1988-1989, mil ENSV juhtkond ja ka suur osa tärkavast poliitikute klassist rääkisid liidulepingust, uuest diilist Moskvaga, rahvas aga tahtis vaid iseseisvust. Eile jättis Mas vastamata küsimusele, kas Kataloonia iseseisvusprotsess on üldse enam tagasipööratav. Vaevalt juhtus see sellest, et ta ei kuulnud seda küsimust.

07.11.2012

TervepäevaCoreper, mis algas taas kord, ent õnneks viimast korda, töömeetoditele pühendatud hommikusöögiga. Mitme arutelu tulemuslikkus, räägitu elluviimine sõltub  nüüd peamiselt PRES-ist. Nagu iga poliitika või haldusega kokku puutunu teab, on koosoleku juhatajal tohutud võimalused-eelised päevakorda sättida, arutelu õigete küsimustega suunata jne. Kui tahta Coreper-ist teha taas rohkem poliitiline foorum, siis tuleb vastavalt ka päevakorda seada. Niisiis, rohkem arutelusid sisuliste poliitiliste küsimuste üle (ka siis, kui konkreetse eelnõu draftimise vormis) ja vähem tulevaste nõukogude päevakordade ärakuulamist ja muid infopunkte!

Arutelul olnud küsimustest olulisemad SSM ja Euroopa Kohtu reform. Esimesega on töörühm, mis teeb tõesti pikki päevi, jõudsalt edasi liikunud. Mitteeuroala LR-dele on vastu tuldud ja teatav atmosfääri paranemine on ka meie laua taga tunda. Tõsi on muidugi, et need LR ei saa saada päris hääleõigust EKP-s, aga garantiiklausleid on nende jaoks leiutatud küll. Loodame tõesti, et meie pangandussektori emapankade riigid DK ja SE saavad lõpuks SSM-iga liituda.

Kohtureformiga on kehvemini. Olukord on selline, et kohus on ülekoormatud, liigpikad menetlustähtajad õõnestavad juba EL õigusemõistmise legitiimsust; või mainet igatahes. On ka kokku lepitud, et kohtunikekohti peaks juurde looma. Nüüd aga ei suudeta kokku leppida, kuidas neid kohti täita. Suuremad LR, välja arvatud UK, nõuavad endale alalist lisakohta, teised rõhuvad LR võrdsusele. On neid halbu, ent õnneks siiski harvu kordi, mil EL-is väikeste ja suurte vastasseis tekib. Põhjuseks pea alati võimu, ametikohtade jagamine. Küsimus maandub tagasi töögruppi, detsembri GAC-iks üritatakse ikka lahendusele jõuda.

05.11.2012

Toredaks näiteks tööst, mida saab teha avalike allikatega, ja muidu ka mõtlemapaneva lugemisena lisatud Bruegeli mõttekoja direktori blogipostitus. Vaadates USA rahandusministri Tim Geithneri eurokriisi aegset avalikku päevakava, mis sisaldab ka peetud telefonikõnesid (kuid muidugi mitte nende sisu), on leitud eurokriisikohane vastus Henry Kissingeri kuulsale küsimusele: Mis number tuleb valida, kui tahad Euroopaga rääkida? USA rahandusministri ehk siis kõige otsesemalt eurokriisiga tegeleva Ameerika poliitiku jaoks on esimene Euroopa kontakt  EKP president. Edasi vaksa vahe järel DE ja FR ehk suurte euromaade rahandusministrid. Neist juba poole vähem kõnesid sai UK rahandusminister, tema järel omakorda  COM rahandusvolinik. Järgnevad eurokriisi probleemsete riikide ministrid. Vaid 3 korda on Geithner 2,5 aasta jooksul rääkinud eurorühma juhi Jean-Claude Junckeriga. Lühianalüüsi autor teeb sellest järeldused, et USA valitsuse jaoks on eurokriis väga oluline teema ning et ameeriklaste esimene partner selles protsessis on EKP. Ja suurte euromaade mõjukate ministritega kontakteerutakse rohkem kui väljaspoolt vaadates ikka segasevõitu EL juhtimisstruktuuride pealikega.

Lisan, et kui nii, siis on ju hea, et institutsioonil, kes välismaailma jaoks tähtsaim kontakt, on ka EL sees hea maine. EKP on ainus EL institutsioon, kelle maine pole kriisi kahjustada saanud, ütles president Draghi kevadel ühe mõttekoja briifingul Brüsselis. Siin on küll vaja lisada, et sügisesed avalikud lahkarvamused mõjuka DE keskpangaga võivad seda mainet kriimustada. Teiseks, on siiski üllatav lugeda, kui vähe on Geithner rääkinud “Ameerikale kõige lähedasema EL.maa”, UK kolleegiga. Kui sa pole sees, siis pole sul seda mõju, mida su suurus muidu võimaldaks või eeldaks.