31.10.2012

Täispäeva[[Coreper]], kus hommikupoole peamiselt tulevaste nõukogude päevakordade tutvustus. Huvitavamana 29.11 kaubandus[[FAC]], kus muu hulgas tahetakse anda [[COM]]-le mandaat vabakaubanduslepingu läbirääkimisteks Jaapaniga ja lugeda tehtuks leping Kanadaga. Esimese puhul on palju probleeme nn väikeste autode tootjatel ehk riikidel, kes kardavad Jaapani konkurentsi, teisel juhul võivad protsessi lõppfaasis segama hakata lepinguga otseselt mitteseotud asjad nagu viisavabadus. Tuleb huvitav nõukogu, igatahes.

Pika pärastlõuna täitis järjekordne lauaring [[MFF]] teemal. [[PRES]] pakutud kärbetega (vt eilne Gondori kroonika postitus) oli kuidagi rahul vaid mõni väga harv netomaksja-kärpija, ja needki poole suuga. Ülejäänud rohkem kui 20 [[LR]]-lt ja [[COM]]-lt karm kriitika. Suunata, loogikata, eilse päeva kärped, nii kõlas üldhinnang. Ega selle asjaga ei saagi kelleltki kiitust, osa jaoks on kulud alati liiga suured, teiste jaoks sissetulek liig väike. [[ÜKP]] sõbrad rääkisid oma poliitika kaitseks üpris üksmeelselt, aga [[CEF]]-ist, ja eriti 10 miljardist [[ÜKP]] rahast, mis sinna üle kantud, võiks külma kõhuga eesistuja selle lauaringi põhjal küll ladnalt loobuda. Selles asjas jääb loota küll vaid [[COM]] peale, kes oma “last” meie ja veel mõne harva [[LR]] toel kaitsma peab.

Lõpus välgutas [[ÜK]] eesistuja Van Rompuy kabineti esindaja ka teed edasi. Tundub, et hakkame järgmisel nädalal toimuvatel kahepoolsetel läbirääkimistel Van Rompuy kabineti, [[PRES]] ja [[COM]] esindajatega ikkagi pigem rääkima üldisest 7%-lisest kärpest, enam-vähem võrdselt kõigist rubriikidest. [[PRES]] pakutud kärped olid väiksemad, kuid võetud ebaühtlaselt. Tuleb analüüsida ja end hästi ette vamistada. [[EE]] on ees järgmisel reedel.

30.10.2012

[[ÜKP]] sõprade alaliste esindajate lõuna. Meeleolu suhteliselt masendunud, pärast täna öösel [[PRES]]-lt laekunud uut läbirääkimisraamistikku ehk Brüsseli argoos negoboxi. See sisaldas 50 miljardi eest kärpeid, seejuures [[ÜKP]] kärbitud palju rohkem kui [[ÜPP]]. Veel enam oli kannatada saanud [[CEF]] ja selle alt eriti nuditud transpordi osa. Vaesemate riikide vaesematelt piirkondadelt kärbiti rohkem kui rikkamate riikide vaesematelt piirkondadelt. 3 Balti riigi ühine [[ÜKP]] lae probleemi lahendamise vajadus oli aga selgemalt sees, samas üldine lagi ise fikseeritud 2,36% peale RKP-st, võrreldes [[COM]] pakutud 2,5%-ga. Võrdluseks: [[EE]]-l praegusel perioodil 3,1%. Balti riikide põllumajandustoetuste osas liikumist ei mingit.

On selge, et netomaksjad, kellelt tuleb u 2/3 eelarve sissemaksetest, on mõneti kaalukama sõnaga. Kuid esimesed reaktsioonid näit. [[SE]] poolt ei väljenda [[PRES]]-le mingit tänu, vastupidi: vähe kärbitud! Usutavasti ütlevad homme kõik, et nii ei lähe mitte. [[PRES]] kuulab ära ja teab, et pärast homset [[Coreper]]-i läheb kogu fail [[ÜK]] eesistujale Herman Van Rompuyle üle. Kes siis novembri [[ÜK]]-l kokkulepe tahab saavutada. [[ÜKP]] sõbrad peaksid homme lähtuma mõnest lihtsast eeldusest; esiteks, selle faili seis on veel lõpplahendust väga kaugel. Teiseks, [[EP]]-le need viimased muutused üldse ei meeldi, seega tasub silmas pidada ka [[ÜK]] järgseid võimalikke arenguid. Kolmandaks, kõigile peaks nüüd selge olema, et kui [[CEF]]-i tõstetud [[ÜKP]] raha sealt välja lendab (praeguses versioonis on 10-st miljardist järel 7), siis ta ei maandu tagasi [[LR]] riiklikesse ümbrikesse, vaid läheb kohe kaotsi. Neljandaks, tasub hetk mõelda, enne kui minna lihtsama vastupanu teed ja nõuda suuremat kärbet hoopis [[ÜPP]] alt. Järsku leidub seni eelarvest väljas seisvaid fonde, mida kärpida? Viiendaks ja viimaseks, meid on ikkagi palju rohkem kui netomaksjaid. Kui homme suudame enam-vähem samast noodist laulda, pole me laul veel sugugi lauldud.

29.10.2012

Soovitan lugeda ühe suurima kaasaegse kirjaniku, nobelist Orhan Pamuki hiljutist artiklit Guardianis http://m.guardian.co.uk/commentisfree/2012/oct/26/europe-turning-away-turkey-world?cat=commentisfree&type=article. Sellest võib õppida päris palju EL laienemisprotsessi praeguse seisu kohta ja seda nii EL kui ka kandidaatriigi vaatepunktist. See viimane kipub Brüsseli vaidlustes teinekord unuma või vähemalt tahaplaanile jääma. Pamuki ja paljude ilmalike, moodsate türklaste jaoks on Euroopa suurim väärtus ja tema külgetõmbe allikas juba  üle 700 aasta kestnud, renessansist üle valgustuse, tööstusliku revolutsiooni ja Suure Prantsuse revolutsiooni  inimesi liikvel hoidnud püüdlus moderniseerimisele. Mis on ju tegelikult püüdlus enda paremaks muutmiseks. Sarnast muundumist soovib kogeda ka Türgi. Kunagi ütles välisminister Davutoglu [[COM]] laienemisvolinik Rehnile: Integratsioon EL-iga on osa Türgi moderniseerimise protsessist, mis on kestnud juba 200 aastat.

/Eks ka Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele oli just moderniseerimis-, muutmisvõime julgeoleku kõrval EL-i teine tohutult külgetõmbav nähtus. Kuipalju reforme on meil lihtsam olnud teha EL-i saamiseks, EL-i rahalisel ja nõustaval toel!/

Aga nüüd küsib Pamuk, kas Euroopa sulgub? Tõesti, praegu ei paista laienemisele just liiga head ajad olevat. Eks 12 riigi liitumine 3 aasta jooksul 2004-2007 rapustas senist EL-i päris korralikult ja teiseks toob majanduskriis alati välja halvima nii inimloomuses, nii ka valitsustes – sulgumissoovi, protektsionismi, egoismi. Uutele potentsiaalsetele tulijate vaadatakse seetõttu esmalt kui suurte kulpidega ahjualustele. Teiseks võõristatakse Türgit, kel tohutu suur ja 99% islamiusku elanikkond. Aga Pamuk tuletab õigesti meelde, et Euroopa teeb atraktiivseks mitte tema kristlik kultuur või kristlik pärand, vaid just see positiivse tranformatsiooni, muutumise, moderniseerimise jõud. Vahetevahel on vaja, et just eemalseisjad, väljaspool olijad, Euroopale tema tugevusi, tegelikku olemust ning sellega seotud kohustusi ja vastutust meelde tuletaksid. Püüame siis sügishooajal toimuvates laienemisaruteludes, mis päädivad detsembri [[GAC]]-iga, oma vastutuse väärilised olla.

 

 

26.10.2012

Helsingi raamatumessil, paneelis Meid on vähe? Väikeriikide võimalused EL-is. Modereeris Iivi Anna Masso, osalesid Urmas Paet, Soome Panga president ja endine [[COM]] volinik Erkki Liikanen, Euroopa asjade minister Alexander Stubb ja mina. Nagu eestlaste ja soomlaste EL-teemalistel aruteludel ikka, oli eriarvamusi vähe. Endal tuleb kodus asjad korras hoida, Brüsseli laudade taga tuleb esineda asjalikult ja alati ei pea väike riik ka sõna võtma – see viimane on teinekord miinus, aga teinekord ka eelis. Ühiste asjade arutamisel tuleb toetada EL institutsioone ja püüda igati mõista ning kaasa aidata ka teiste [[LR]] probleemide lahendamisele.  Ja on väga hea, kui väikesel riigil on mõnes suures, kõiki puudutavas küsimuses ka oma eriline panus anda. Näiteks praegu käivas debatis euroala oma eelarve üle kavatseme pakkuda [[EE]] stabilisatsioonireservi edukat kogemust.

Pisut puudutasime ka viimasel ajal [[FI]] meedias kõneainet pakkunud küsimust, kas [[EE]] ja [[FI]] EL-poliitika on hakanud teineteisest erinema. Ajendi selleks andis meie otsus minna kaasa [[FTT]] tihendatud koostöö algatusega, millest [[FI]] kõrvale jäi, vt lisatud Soome Ulkopoliittise Instituutti teaduri Kristi Raiki analüüsi. Tegelikult oleme, kaks head naabrit, suures enamuses EL-asjadest ühel meelel. Aga Raik küsib huvitava küsimuse, kas kahe riigi valitsuse Euroopa-poliitika ajamise toonil, entusiasmil on tekkimas väike varjundierinevus? [[FI]] jõuline peaminister (1995-2003) Lipponen ajas EL-poliitikat sellesama volinik Liikase ja oma meeskonna toel  rõhutatult entusiastliku, tuumikusse minemise retoorikaga. Viimase aja [[FI]] toon on ehk tõesti karvavõrra praktilisem, argipäevasem. [[EE]] jällegi alustas 2004 kaunis ettevaatlikul, Nõudlik “jah” Euroopale-vaimus ja praegune tihedama lõimumise tugev toetus tuli sedamööda, kui EL-i lähemalt mõistma ja Brüsselis toimima õppisime. Uurimisteemana, mõtteharjutusena on see isegi põnev. Praktilises poliitikas oleme aga väga ühte nägu. Tore on – kellega siis veel, kui mitte lähimate naabritega?

http://www.fiia.fi/fi/publication/289/viro_pyrkii_eu_n_ytimeen/

24.10.2012

Täispäeva[[Coreper]]. Olulisemad 3 teemat. Esiteks andis [[PRES]] poolne töörühma juht ülevaate tööst pangandusliidu ühtse järelevalvemehhanismi ehk [[SSM]] kallal. Kuigi kvaliteet on alati kiirusest tähtsam, ja eelnõu peab olema juriidiliselt vettpidav, oleme me ometi [[ÜK]] antud tähtaegadega seotud, õigusaktis peaks olema kokku lepitud 2012 lõpuks. See tähendab lisaks, et kõik asjaosalised, ka [[EKP]] peavad juba praegu [[SSM]] tulevaseks käivitamiseks praktilisi ettevalmistusi tegema. [[EE]] jaoks on kõige olulisem mitteeuroala riikide liitumisvõimalus ja eelnõu peab neile ka selleks stiimuleid pakkuma.

Teiseks alati oluline [[MFF]]. Kuna numbreid ikka pole, sai täna arutada korrektsioonide ehk rebattide ehk tagasimaksete üle. Need on suurematele panustajatele tehtavad tagasimaksed EL eelarvest. Alguse said nad 1984. aasta Fontainebleau tippkohtumiselt, kus [[UK]] peaminister Thatcher lõpuks sai “oma raha tagasi”, nagu nõudnud oli. Tagasimaksed ei tee EL eelarvet läbipaistvamaks, arusaadavamaks ehk vist ka õiglasemaks. Õige oleks, kui oleks ühiselt kokkulepitud poliitikad ja nende ühistel alustel rahastamine. Aga tagasimaksed on selline teema, kus lahkarvamusi on mitte teljel rikkamad [[LR]] – vaesemad [[LR]], vaid pigem suuremate sissemaksjate vahel. Et kes ikka ja kuipalju ja mis alustel tagasi saab. Las oli ükskord ka nendevaheline vaidlus.

Kolmandaks heideti pilk 18.-19.10 [[ÜK]]-le. Mitu [[LR]], seekord küll mitte [[EE]], avaldasid rahulolematust töömeetodite üle. Olen sellest teemast Gondori kroonikas varem kirjutanud. Probleemi avab lihtne küsimus: Mida riigipead ja valitsusjuhid näiteks järelduste punkti 16 all ikka mõtlesid? Vastus ei pruugi selge olla, kuna kokkuleppimine toimus ainult peaministrite endi vahel, ilma protokollimiseta ja tõnäoliselt hilisel öötunnil. [[PRES]] lubas rahulolematuse [[ÜK]] eesistuja Herman Van Rompuy kabinetile reljeefselt edastada.

22.10.2012

Soovitan lugeda Economisti Euroopa-korrespondendi Charlemagne kommentaari EL siseturust http://www.economist.com/news/europe/21564851-euro-was-meant-underpin-single-market-it-may-end-up-undermining-it

Põhijäreldused: Esiteks, 20-aastaseks saanud siseturg on EL-i suurim saavutus. Siin võib muidugi vaielda. Värske Nobeli rahupreemia tõestab, et paljude meelest on kontinendi julgeolek veel olulisem. Kuid julgeolek on ka majandusliku lõimumise tagajärg, seega polegi kindel, kumb on muna ja kumb kana.

Teiseks, siseturu funktsioneerimist takistavad enim [[LR]] soovimatus täielikuks vabaturuks ja ebapiisavad ühendused [[LR]] vahel. Tõesti, suletud alade ja erialade lobby on veel liiga tugev, eriti teenuste puhul. Piiriülesteks taristuprojektideks on [[COM]] pakkunud 50 miljardi euro suuruse [[CEF]]-i, mis vajalik, kuna ajalugu tõestab julmalt, et kui kogu raha jagatakse riikide vahel ära, siis piiriüleseid projekte lihtsalt ei tehta. Liiga aega- ja vaevanõudev, võrreldes riigisisese projektiga, mida pole teadagi ka just lihtne ellu viia.

Kolmandaks, euro ellujäämise küsimus on ka siseturu ellujäämise küsimus. On juba täheldatud, kuidas praegune kriis on muutnud ühisraha fragmentaarsemaks, näiteks [[DE]]-s ja [[PT]]-s kehtivad erinevad riskiastmed ja intressimäärad. Musta stsenaariumi puhul (eriti näiteks mõne nõrgema riigi euroalast lahkumise puhul) võidakse taaskehtestada kapitali liikumise piiranguid jne.

Nii ongi kujunenud olukord, kus ainult siseturu eest enam võidelda ei saa. selle käekäik sõltub ka euro olukorrast. Tohutu vastastikune sõltuvus, nagu EL-is ikka.

18.-19.10.2012

[[ÜK]] oli ühtpidi uudisteta ja isegi rahulik, teistpidi võttes istuti jälle kella 3-ni öösel ja mõnigi valitsusjuht tegi karme avaldusi, muu hulgas teemadel, mis seekord üldse arutelu all polnudki. On vist nii, et kui Lissaboni lepingu järgi on [[ÜK]] üha tähtsam foorum, oma eesistuja ja struktuuridega, no siis ta lihtsalt peab dramaatiline olema ja kaua kestma. Igal ametnikul, diplomaadil ja küllap ka välisministril on kindlasti oma arvamus protsessi kohta, kus peaministrid ise ja omapäi arutavad tekste, muudavad sõnastusi, vaidlevad komade ja punktide üle. Ja seda hommikuse kukelauluni, kui mitte kauemgi. Kas see asjaosalistele endalegi meeldib? Halvaks  näiteks seekordsest – on vist varasemast kindlam, aga mitte päris kindel, et [[ESM]] ikkagi ei saa hakata pankade vanu kohustusi otse üle võtma. See on küsimus, kus  juuni [[ÜK]] otsusele pole ikka veel ühest tõlgendust. Praegune [[ÜK]] protsess pole niisiis päris aukudeta.

Põhja- ja Baltimaade peaministrite kohtumisel üllatusi polnud. On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et kultuuriliselt nii sarnased, nagu oleme, on kõigi 6 (8) riigi kuuluvus rahvusvahelistes koostöövormides nii erinev. Nii istume kohtumisel, [[EE]] ja [[FI]] euroala liikmed koos kaasneva vastutusega, [[LV]] kui peatselt liituda soovija, [[DK]] ja [[SE]] mitteeuro riikidena, kuid meie pangandussektori koduriikidena ja heas korras pangandusega  ning [[LT]], kes põhiliselt kiikab kahe viimase eeskuju poole. [[EE]] peamiseid huve pangandusliidus on saada ka [[SE]] liituma, kuid ei tundu, et pärast viimast [[ÜK]] sellele varasemast palju lähemal oleme.

Pangandusliitu puudutavalt lükati [[ÜK]]-l pisut edasi ühtse järelevalve rakendumist. Seadusandlik osa peab olema vastu võetud 2012 lõpuks ja rakendumine 2013 jooksul, mitte algusest, nagu varasem arusaam. Aga hõlmab kõiki euroala panku, mite ainult suuremaid, nagu seni olnud [[DE]] soov. Rõhutati vajadust tulla varem välja ka teiste pangandusliidu osade, nagu kriisihaldus ja hoiuste tagamine, seadusandlike aktidega. Sest üha enamatele [[LR]]-le, ka [[EE]]-le, on tähtis, et kõigi 3 suure teemaga liigutaks võimalikult üheaegselt. Räägiti otsustusprotsessidest [[EKP]]-s ja [[EBA]]-s, mis ülioluline teema mitteeuro riikidele, et nad üldse kaaluksid liitumist.

[[EMU]] tulevikust esitas Herman Van Rompuy vaheraportit, mis on üha enam “tema ja 3 muu presidendi”, mitte enam “4 presidendi” raport. Uutest elementidest kaitses [[DE]] jõuliselt euroala eelarve ideed, ehkki raha allikate ja eelarve suuruse üle kuigivõrd targemaks ei saanud. Nn reformilepingute kohta esitas [[EE]] peaminister ettepaneku siduda need makromajanduslike tasakaalustamatuse protsessiga, kuna vaid siis on kindel, et häda on tõesti nii suur, et ähvardab ka teisi [[LR]], ja siis koostatakse vastavale [[LR]]-le korralik reformikava. Ettepanek sai tublisti toetust, kuid seekord veel teksti sisse ei läinud. Istung aga jätkub, lõppraporti peab heaks kiitma detsembri [[ÜK]] ja eks teeme seni tööd ka oma ideede sissesaamiseks.

Eestikeelsed järeldused http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/ET/ec/133009.pdf

[[ÜK]]-st rohkem http://www.european-council.europa.eu/home-page.aspx

17.10.2012

Viimased sisulised ja ka praktilised ettevalmistused ÜK-ks. Tippkohtumine ise näeb välja umbes nii: Kõigepealt on homme tavapäraselt riigipeade ja valitsusjuhtide lõunasöögid parteigrupiti – konservatiivid omavahel, sotsiaaldemokraadid omavahel, liberaalid omavahel. Seejärel kohtuvad 3 EL-i kuuluva Põhjamaa ja 3 Balti riigi peaministrid, nagu alati enne ÜK. Kell 17 algab ÜK EP presidendi ärakuulamisega, seejärel tehakse ühispilt. Siis esitleb Van Rompuy EMU raportit ja kuulab ära esimesed reaktsioonid. Õhtusöögi ajal arutatakse raporti kohta käivaid järeldusi, milles tuleb kokku leppida ööseks, kestku kui kaua tahes. Reede hommikul arutatakse suhteid strateegiliste partneritega, eriti Hiinaga, kuna selle riigiga toimus hiljuti tippkohtumine. Järeldusi sel teemal vastu ei võeta.

Seejärel arutatakse ja kiidetakse heaks ülejäänud järeldused, nimelt majanduspoliitika ja Süüria, Iraani ja Mali kohta. Majanduspoliitika all pole eile GAC-il arutatud teksti nõrgestatud, või kui, siis kriipsuke väliskaubanduse tonaalsuselt. Aga ka siin mitte sisult.

Reede lõunaks peaks läbi saama. Euroala tippkohtumist ei tohiks tulla, Van Rompuy võib küll teha lühikese avalduse GR kohta, kiites senitehtut ja kutsudes reforme veelgi tõsisemalt jätkama. Pärast ÜK lõppu kohtub peaminister hea tava järgi kohalviibivate EE ajakirjanikega ning hiljem ka EL institutsioonides töötavate kõrgemate eestlastest ametnikega.

16.10.2012

Luksemburgis [[GAC]]-il ministrit asendamas. Päev algas hommikusöögiga [[MFF]] üle, millele omakorda eelnes [[ÜKP]] sõprade koordinatsioonikoosolek (ja nagu luureandmed ütlevad, ka netomaksjate oma). Korrati üldiselt oma tuntud seisukohti, rohkem palju ei saagi, sest eelarvedebatist puuduvad ikka veel numbrid. Siiski andis uue nüansi [[EP]] esinduse kohalolek, nii kõneletigi päris palju just [[EP]] huvidele mõeldes. Need on eriti MFF avatus ehk kõigi seni eelarveväliste fondide sissetoomine, suurem maht, suurem paindlikkus ja kokkulepe omavahendite üle. Mitu neist sobib hästi ka [[EE]]-le ja neist oli hea siis ka rääkida. Mõneski netomaksjas tekitas ärevust [[PRES]] teade, et teevad paberi korrektsioonide ehk rebattide ehk tagasimaksete üle. Hea, et teevad, see on teema, mis nõuab ka arutelu.

Päeva ülejäänud osa täitis suuresti 18.-19.10 [[ÜK]]. Järelduste arutelul oli [[EE]] ettepanekuid transpordi kohta ilusti arvesse võetud, sees ka meile olulised teenuste direktiivi täielik rakendamine ja eraldi lõiguna digitaalne siseturg. Praegune ülesanne ongi vaadata, et siseturu osa ambitsioonikust ei lahjendataks – pole ju saladus, et mõnele [[LR]]-le on see liiga palju. Nn 4 presidendi raporti kohta toimus videosild Van Rompuy endaga. Selle [[ÜK]] konkreetne teema on kavandatava pangandusliidu järelevalve osa. Küsimus on, kuidas saab kaasata ja tahavad  kaasatud saada eurot mittekasutavad 10 [[LR]]. Neile on järelduste praeguses versioonis niipalju vastu tuldud, et rohkem vist ei saa. Ega taheta.

12.10.2012

Vihulas, kus rääkisin avaliku teenistuse tippjuhtidele [[EE]] tulevasest (2018) eesistumisest EL-is. Sinna on veel palju aega, kuid ettevalmistustega tuleb alustada ja on juba alustatud. Sest praegu ei meenuta me kohe kuidagi tulevast [[PRES]]-i. Meil on olemas õiged instinktid [[EE]] asja ajamisel EL-is, suhteliselt hea koordinatsioonisüsteem [[ELS]]-i juhtimisel ja meid aitab ka poliitiline tsükkel valimistega 2015. aastal, mis loodetavasti tähendab, et eesistumise ajaks on ministrid suhteliselt kogenud. Kuid meil ei ole harjumust vaadata asju kogu EL huvidest lähtuvalt, pole inimesi, kel oleks [[NK]]  töörühmade juhtimiseks kogemusi ja oskusi – see on aga [[PRES]] mahukaim ülesanne. Meil pole ikka veel “rahvusvahelisi mehi”, ka mitmed [[EE]] ministeeriumid pole liikmesuseaega piisavalt kasutanud, et tekitada võimalikult laia EL-asju tundvate ametnike ringi. Poliitikute huvi ja süvenemise ebapiisav tase veel peale selle. Õnneks saab neid puudusi aegsa planeerimise ja koolitustega leevendada. Seda tulebki kevadel moodustatud valitsuskomisjonil kähku tegema hakata ja sellest Vihulas rääkisimegi.

Nobeli rahupreemia EL-ile on suurepärane uudis. Kahtlejatel, kes küsivad, miks “kriisis vaevlevale” organisatsioonile Nobel anda, soovitan lugeda Norra Nobeli komitee sekretäri Lundestadi seletust. EL sai auhinna [[FR]] ja [[DE]] lepitamise eest pärast II Maailmasõda, [[GR]], [[ES]] ja [[PT]] demokraatia toetamise, postkommunistlike Ida-Euroopa riikide toetamise, Türgi moderniseerimise ja Lääne-Balkani rahutagamise eest. Kas tõesti vähe? Lisamärkusena veel, et Türgi ja Lääne-Balkani osa tõestab, et EL suudab rahu luua ja sügavaid ühiskondlikke muutusi toetada ka väljaspool oma piire, ilma kohese laienemisprotsessita.