20.01.2015

Eilse FAC järelkajana soovitan lugeda mõjuka mõttekoja ECFR analüütiku Liigi artiklit EEAS/Mogherini ettevalmistavast paberist, millest ka Gondori kroonikas juba mõndagi kirjutanud olen ja mille näiteks Financial Times on ka avaldanud. Liik juhib kõigepealt õigesti tähelepanu sellele, et, erinevalt meediakajastusest, ei soovita see paber EL Vene-poliitika muutmist, pehmendamist. Aga on ka neetult selge, miks jääb mulje, nagu soovitaks – sest kogu sisu koosneb võimalikest sammudest Venemaa suunas, ja siis ei mäleta lugeja lõppu jõudes enam, et alguses korra väikses kirjas öeldakse jah, et kõik see on ainult arutamiseks, tingimusel et… Liik toob aga väga hästi välja selle paberi ja üldisemalt EL Vene-poliitika põhiprobleemi. See on vähene arusaam vastaspoole mõtteviisist, isekus. See avaldub selgeimal viisil paberi selles lõigus, mis loetleb EL ja Venemaa huvisid meie suhetes. Vene huve nähekse kui bürokraatikke, teatavate protsessidega seotuid: poliitilise dialoogi taastamine, kolmepoolsete kõneluste taasalustamine Ukraina vabakaubandusleppe üle, Euraasia majandusliidu tunnustamine EL poolt. EL huve nähakse aga peaaegu maailmaparandajalikena: inimõiguste parem järgimine Venemaal, OSCE põhimõtete järgimine Vene poolt jne.

See on ju tegelikult tõesti nii, see reljeefne erinevus oli veel selgem enne Ukraina kriisi, enam-vähem normaalsete suhete ajal. Venemaa tahtis EL-ilt konkreetseid asju (lihtsustan): viisavabadust, kaasarääkimisõigust (soovitatavalt vetoõigusega) EL välispoliitika üle ja ühepoolset õigust Euroopa energiasektorisse investeerida. EL aga tahtis 40 lehekülje jagu asju, mõni neist konkreetne (Siberi ülelennutasude normaliseerimine), aga üldiselt olid need kokku võetavad soovi, et Venemaa võiks käituda rahvusvaheliste normide järgi, olla normaalne ja ettearvatav riik. See on ju iseenesest väga loogiline välispoliitiline soov, et su naaber oleks võimalikult sarnane – siis on ta ennustatavam ja temaga on lihtsam suhelda. Aga välispoliitika praktikutele on ka selge, et kui läbirääkimiste laua taga üks pool küsib konkreetset rahasummat ja teine küsib vastu head käitumist nii üldiselt, siis kokkulepet elus ei tule. Ka mina olen korduvalt EL Vene-poliitika aruteludes pakkunud EL huvide konkretiseerimist, tasakaalustamist Vene agendaga meie suhetes. Tuleb tunnistada, et praegu, sellesama õnnetu paberigi pilt on juba palju parem kui veel 2 aastat tagasi sarnases paberis oli. Aga pikk tee on veel minna, et see täiesti pragmaatilisse tasakaalu viia. Aga liigume, ja eks Venemaa ise aitab meid ka. Nagu Liik oma analüüsis õigesti märgib, nõuavad venelased praegu igasuguse suurema kokkuleppe eeltingimusena mõjusfääride (oma mõjusfääri) tunnistamist. Sellega ei saa jällegi EL (Lääs laiemalt) nõus olla, sest see on nii kapitaalselt meie põhimõtete, väärtuste vastu. Seega, nagu Liigi lõppjäreldus on, me tegeleme selle suhte, kogu kontinendi visiooni arendamisega veel väga pikalt ja oleme alles väga alguses.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga