19.-20.03.2015

[[ÜK]] oli [[EE]] delegatsiooni jaoks pisut eriline, kuna peaminister Rõivas lahkus pärast esimest päeva, jättes end asendama [[LV]] kolleegi. Aeg-ajalt tuleb selliseid asendamisi ette, ka sisepoliitilistel põhjustel, viimati detsembris 2014, mil [[NL]] peaminister osales parlamendidebatil tervisekindlustuse üle, [[ÜK]]l asendas [[LU]].

Energialiidu osas oli enim vaidlusi gaasiturgude läbipaistvuse üle (järelduste punkt 2.d), ka meile oluline punkt. Kui kõne all Gazprom, siis pole mõtet hakata viitama ettevõtlusvabadusele vm – no ei ole tavaline äriettevõte. Katsed teksti lahjendada ei õnnestunud ja [[ÜK]] eesistuja Tusk sai pressikonverentsil näppu viibutada: see ei ole sisutühi punkt, [[COM]] tuleb juba lähiajal välja ettepanekutega, kuidas kindlustada, et EL-väliste tarnijatega sõlmitavad lepingud vastaksid täielikult EL seadusele ja ei ohustaks EL energiajulgeolekut – täpselt meie soov.

Ukraina-Venemaa. Paljude [[LR]] soov oli teha 31.07 aeguvate Venemaa-vastaste majandussanktsioonide pikendamiseotsus juba sel [[ÜK]]l. Kuid EL-is pigem ei tehta otsuseid pikalt ette, kui aega muidu nagu on, eriti nii ülitundlikus asjas. Aga järelduste punkt 10 loob tugeva seose EL sanktsioonidepoliitika ja Minski lepete täieliku täitmise vahel, rõhutades, et viimast on ette nähtud alles 2015 lõpuks. Lisatakse, et vastavad otsused tehakse lähikuudel. Asjade edasine käik – pikendamisotsus 25.-26.06 [[ÜK]]l – peaks sellega olema kristallselge, kui just vahepeal midagi väga radikaalselt ei muutu. Järeldustesse tuli ka täiendav punkt Krimmi anneksiooni mittetunnustamise kohta, sisse jäi meie soovitud strateegilise kommunikatsiooni punkt (sel teemal soovitan lugeda ka tänase The Economisti Charlemagne-kolumni). Riigijuhid arutlesid ka 09.05 Moskva pidustustel osalemise üle, kuid EL ühispositsiooni on paraku juba hilja kujundada (ja ma kahtlen, kas kunagi oleks piisavalt vara olnud, mõni lihtsalt nii väga tahab minna, mõni on nominaalne riigipea, kes ei käi [[ÜK]]l ega allu oma valitsuse liinile ja üldse, põhjuse leiab alati). Siiski oli mitu ka suure [[LR]] juhti väga kriitilised ja EL esindatus tundub praeguse seisuga jäävat väga väikeseks.

Idapartnerluse 20.-21.05 Riias toimuva tippkohtumise üle suuremat arutelu ei tekkinud. Õnneks tuli järeldustesse tagasi viide vajadusele Ukraina, Gruusia ja Moldova assotsiatsioonilepingud kõigi [[LR]] poolt ratifitseerida. Edasi on kaks suuremat vaidlusküsimust – lähemat lõimumist soovivate partnerite soovidele vastamise täpne sõnastus ja Ukraina ning Gruusia viisavabaduse täpne sõnastus. Erilist juhist riigijuhid nende asjade kohta ei andnud. Vaidlused ekspertide tasandil on juba alanud ja kestavad pikki nädalaid, seda enam kurnavalt, mida väiksem oli riigijuhtide juhise konkreetsus.

Majanduse olukorra arutelu keskendus iga-aastasele majanduskasvu ülevaatele ehk täpsemalt selle kolmele prioriteedile – struktuurireformid, investeeringud ja majanduskasvusõbralik eelarvekonsolideerimine. Viimase kohta – ma kohe imetlen seda EL-keelt. Põhitermin on meelega võõrapärane, ja sellele on lisatud suhteliselt sisutühi ent hästikõlav lisandus, mis peaks asja söödavamaks tegema – kokkuvõttes sulab kõik kokku ja tekitab vaid arusaamatusega põimunud kerge ebamugavustunde, ka siis, kui oma riigil selle asjaga kõik korras on. [[EFSI]] kohta andis konkreetseid lubadusi ka [[EP]] president Schulz, mis hea, arvestades parlamendis valitsevaid osalt sõjakaid meeleolusid. Lisaks arutati [[TTIP]] asja – on ülihea, et see teema on jõudnud kõrgeimale poliitilisele tasandile. Hoolimata mõnest disharmoonilisest hüüatusest oldi üldiselt ühel meelel: seda lepet on meile vaja, sellega on kiire (mitu riigijuhti arvasid, et kui 2015. aasta lõpuks kokkuleppele ei saa, siis USA poliitilise kalendri tõttu ei pruugigi saada) ja et selle leppe sisu ja eesmärke peavad kõik valitsused oma kodanikele paremini selgitama. Viimast on muidugi lihtsam öelda kui teha.

Eile hilisõhtul, et mitte öelda öösel toimus [[GR]] poolt soovitud erikohtumine nende kiiresti halveneva rahandusolukorra üle. Koosseis oli pisut kummaline – [[ÜK]] eesistuja, [[DE]] ja [[FR]] liider, [[COM]], [[EKP]] ja rahandusministrite eurorühma president. Aga arusaadav on ka, miks enamus muudest riigijuhtidest sellise formaadiga nõustusid: Tusk küsis, et kas tahate formaalset euroala [[ÜK]]? Ei tahetud, ja sel lihtsal põhjusel, et praegu on kõigil võimalik viidata rahandusministrite vastutusele ja eurorühma 20.02 otsustele, mille kohaselt [[GR]] programmi tingimusi praktikas ei muudetud ja mis jättis palli ehk uue reformikava väljapakkumise [[GR]] valitsuse kätte. Igatahes, ka eileöine kohtumine suuri muutusi kaasa ei toonud, pall on ikka [[GR]] valitsuse käes. Ja nende likviidsusolukord halveneb. Valik, mida peaminister Tsiprasel tuleb teha, on olnud selge juba mõnd aega – enam-vähem sama programmiga edasi või väga suur risk euroalast lahkuda, välja kukkuda. Valijad ei taha kumbagi, mõlemat korraga vältida ei saa, ja siin ongi valitsusel otsustamise koht. Kahe suurima [[LR]] suhtumise vahel, niipalju kui seda koridoris üles noppisin, on siiski teatav vahe – ühe meelest [[GR]] valitsus lihtsalt ei saa aru, kui ohtlik olukord on, teise meelest aga saavad küll, aga ei näita välja. Praktilises asjaajamises siin aga suurt vahet pole.

Last but not least – kuna [[NK]] senine peasekretär Corsepius naaseb suvest [[DE]] liidukantsleri EL-nõuniku kohale (palju enam Brüsselist läbi imbununa, mis Euroopale hea), siis tegi [[ÜK]] eesistuja kiirkonsultatsioonide järel üksmeelse toetuse pälvinud ettepaneku nimetada tema järeltulijaks mu [[DK]] kolleeg Tranholm-Mikkelseni. Geniaalne diplomaat ja nii põhjalikult EL-i tundev ja kirglikult EL-i suhtuv inimene, et paremat kandidaati polekski vist olnud võimalik välja mõelda. Nii et ei lähe midagi kõik kohad EL-is suurte diilide kohaselt ainult “omadele”.