18.-19.02.2016

ÜK kujunes pikemaks ja ka kurnavamaks kui ette arvati.  Aega venitas UK küsimuse arutamine oma ohtrate kahepoolsete kohtumistega veel jäänud erimurede lahendamiseks ja öhe venitas kohtumise rändekriisi arutelu. 18.02 esimesed arutelutunnid olid pühendatud UK teemale, peaminister Cameron esines varasemast jäigemalt ja ka vastalised ei vaevanud end pehmusega. FR koos veel mõnega tegi suure linna ühtsetest finantsturgude reeglitest ja Visegradi grupp sotsiaaltoetustest. Neid muresid siis lahendati nii, et riigijuhtide kohtumiste vahel oli 18-tunnine auk reede ööst õhtuni. Kokku tuli euroopalik kompromiss kõigis 4 põhiküsimuses, ja hoolimata veninud graafikust tuleb tunnustada ka ÜK eesistuja Tuski läbirääkimisvõimeid, kui vaadata, mis positsioonidelt ööpäev varem lahingusse mindi. EE oli neis aruteludes paindlik, prioriseerides UK EL-i jäämist, igal juhul kokkuleppele jõudmist, muidu kaotavad kõik. Meie erimurede kohta: üha tugevama liidu kontseptsiooni jätkuva kehtimise, euroala otsustusmehhanismide ja ka sotsiaaltoetuste üle, oli juba ÜK alates selge, et need pole ohus. See võimaldaski võtta EL-peab-28-liikmega-jätkama-positsiooni. On ka selge, et selle nädala komade või ka aastanumbrite liigutamine Brüsselis ei evi UK rahvahääletuse tulemuste üle erilist mõju. Küsimus oli ikkagi selles, kas Cameron saab teksti, millega ta saab astuda oma rahva ette ja seda toetada soovitada. Sai ja juba ka toetas. Edasi on EL-il ja Brüsselil suhteliselt vähe teha (kui suudame kuni 23.06-ni jääval perioodil ära hoida kapitaalseid möödapanekud näiteks rändekriisi üle vms), tulemus on UK poliitilise eliidi vastutusel ja kodanike käes.

Arvatust keerulisemaks kujunes ka rändeteema käsitlemine. Kui veel kaks päeva enne ÜK tundus, et seekord tuleb tasapaks tekst ja põhifookus pannakse 17.-18.03 ÜKle (vt Gondori kroonika 16.02.2016), siis tõusis ikkagi torm, kahel põhjusel. Esimene oli AT üllatusotsus hakata riiki lubama vaid 80 asüülitaotlejat päevas, samm, mis vastuolus nii rahvusvaheliste lepingute, EL õiguse kui ka senise, peamiselt DE liidri Merkeli veetud EL kriisihaldusega. Loomulikult süütas see otsus ereda leegi nii GR, SI kui ka DE ohulambis. Teiseks põhjuseks oli Türgi terroriaktide pärast toimumata jäänud peaminister Davutoglu visiit, mille käigus kavatseti arutada vabatahtlikku ümberasustamisprogrammi, mis türklastele väga oluline. Ning ka Merkelile, kes on väga palju investeerinud (koos kaasaskäivate riskidega) Türgi-suhtesse ja -lahendustesse.  Nii kujuneski rändele pühendatud neljapäeva õhtusöök kärajateks, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Järelduste teksti lisati tublisti registreerimist ja andmebaase, senitehtud sammude kiirendamist, viibutati näppu migrantide Balkanilt käeviibutusega läbilaskjate poole. Meie saime väga nõustuda NATO positiivse rolli märkimisega, see on suhe, mis on Brüsseli linna eri otses (mõlemas otsas, tegelikult) palju keerulisem, kui arvaks. Koolimatemaatika turvil oleksime saanud südamest tervitada ka ümberpaigutamise 10-kordistamise nõudmist enne märtsi ÜK – võiksime enda panust ka sajakordistada, tulemus oleks paraku ikka sama. Siiski jäid lähiaja numbrilised eesmärgid järeldustest välja. Kardan, et märtsis – esimest, erakorralist ÜK nõudis Merkel juba 2 nädala pärast – läheb korralikuks arveteklaarimiseks, ka süüdlaste otsimiseks.

Järeldustesse lisati ka Süüria-punkt. Kus oli laual ka tugevam, Vene rolli nimega nimetav versioon. Siiski jäi lõpuks “Süüria režiim ja tema liitlased”, kõigile asjatundjatele küll selge. Aga see osutab taas ohtudele, mis varitsevad olukoras, kus koosolekud on pikalt veninud, laual on palju teemasid… ja siis tuleb lõpus välispoliitika, kus mõne otsusekindla LR tahe võib üht- ja teistpidi palju korda saata, kuna muud väsinud, juba lahkunud, pealiskaudsed.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga