18.07.2014

Kes ei jaksa lugeda COM presidendiks valitud LU ekspeaministri Junckeri tervet programmikõnet EPs 15.07, võib piirduda mõttekoja CEPS tegevjuhi Lannoo lühiülevaatega. Kõne on nimetatud  ambitsioonikaks, kuid siiski oleks rohkem detailsed kavad ambitsioonile usutavust lisanud. Samas on selge, et Juncker oleks seekord parlamendi ees võinud ka palju lühema või tühjema etteastega piirduda – tema on “parlamendi kandidaat” ja teda saab maha hääletada vaid mõne isikliku skandaali või näiteks soolise tasakaalu mittejärgimise eest COM uues koosseisus. Mitte aga sisu(tuse) eest.

Enim tähelepanu saanud koht kõnes oli 300 miljardi eurose majanduskasvuprogrammi lubamine. Samas, lisaraha ei paista kuskilt (keegi pole valmis ühiskassasse juurde maksma) ning olemasolevate summade, rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide projektide võimenduse ja muu sellesarnasega võib vaid retooriliselt mängida. Meile väga sobivalt oli digitaalne agenda nähtaval kohal, seal lubas Juncker vähemalt tugevat seadusandlikku programmi. Energialiit loosungina sees, kuid suuresti vaid “rohkem energia-Euroopat!”-detailsusastmega. Välissuhetes sai enim tähelepanu Junckeri soov, et CFSP kõrge esindaja oleks kogenud ja tugev isiksus. Meie nõus. Samas rubriigis aga ka üks kurvastavam lõik, nimelt ütles Juncker, et järgmise 5 aasta jooksul laienemist ei toimu ja et EL peab tegelema seniste laienemiste seedimisega. Lause esimene pool pole tegelikult otseselt COM teha, kõik laienemise alased otsused teevad LR konsensuslikult. Aga vaadates viimaste aastate tempot nendes protsessides, siis võib karta, et Junckeril on õigus küll. Lause teine pool on isegi problemaatilisem. Euroala kriisi käigus tundus pidevalt, et EL tegeleb hoopis varasemate laienemiste “seedimisega” kui meie omaga. See seedimise jutt on, ka kui poliitiliselt realistlik, siiski mee moka peale määrimine mõnele üksikule vanemale LRle, kes praegu kurdavad inimeste vaba liikumise negatiivsete mõjude üle neile. Laianemise lõigus seega ambitsiooni mitte kopika eest, ja nii võib EL anda käest oma suurima välispoliitilise hoova – võime motiveerida oma naaberriike euroopalikke reforme tegema.

Detailsusastmest veel. Lannoo juhib tähelepanu, et Junckeri nimetatud eesmärk, et tööstustoodangu osa EL SKT-st peaks jälle tõusma 20%-le, praeguselt 16%-lt, on COM tööstuse peadirektoraadi kauaaegne loosung, millel tegelikkusega vähe pistmist. Lannoo peab seda isegi ohtlikuks, taotleda konkurentsivõime kaotanud sektori osatähtsuse tõusu – kuidas siis, subsideerimisega? See näide juhib tähelepanu ühele kapitaalsele nõrkusele EL ametissenimetamiste ja sihiseadmise protsessis. Kui riigi poliitikas saab uus minister ametisse, siis võib vähemalt teoreetiliselt loota, et ta on selle ministeeriumi teemadega varem tegelnud, on varikabineti minister olnud vms ega ole puhtalt ministeeriumiametnike oskuste ja teadmiste varal. Volinikukandidaatide puhul on aga tõenäosus, et nad on varem selle ala EL-poliitikatega kokku puutunud, kaduvväike. Ńii on nad puhtalt COM ametnike, oma tulevase peadirektoraadi armul ja peab olema väga hea vaist ning enesekindlus, et mingeid valikuid teha.

Juncker on tegelikult näidanud, et on palju tugevam toimija kui arvatud (vt näiteks Gondori kroonika 16.07.2014). Seda tugevust on tal väga vaja ka COM prioriteetide seadmisel. Üks peamisi – ja õigustatud – etteheiteid avalikkuse poolt Barroso COMle on olnud, et peadirektoraadid tulevad välja omahuvidest lähtuvate eelnõudega, teised volinikud vastu pole ja nii sünnibki tarbetuid regulatsioone, mis ärritavad kodanikke.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga