18.05.2014

Soovitan lugeda endise [[AT]] välisministeeriumi poliitikadirektori Lehne põhjalikku analüüsi EL välispoliitika tugevdamise võimalustest. Mulle polegi seni ette juhtunud üht paberit, kus nii klaarilt kirjas [[CFSP]] nõrkuse või, olgu, praeguse seisu põhjused, nii objektiivsed kui subjektiivsed. Lisaks EL välispoliitika lahendamist vajavad probleemid ja ülesanded ning viisid, kuidas seda teha. Lehne näitab, kuidas meie tahtmistest hoolimata oleme Ukraina kriisi käigus sattunud geopoliitilisse vastasseisu isehakanud vastase, Venemaaga. See on olukord, milleks EL absoluutselt ei tahtnud valmis olla. Sõna “geopoliitika” on Brüsselis seni tabu olnud. Kuid Lehne meelest on oht lõunasuunalt perspektiivis isegi suurem – Omaanist Niigerini kummitab vaesus, religioosne äärmuslus ja riikide nõrkus. See kõik ähvardab EL-i tohutu ebastabiilsusega meie piiridel, massilise migratsiooniga jne. Ei [[ENP]] ega EL kriisihalduse vahendid pole vastuseks piisavad. Samas on Lissaboni leppega tulnud uuenduste negatiivsed küljed – [[LR]], kindlasti roteeruva [[PRES]], omaluse vähenemine, EL institutsioonide vaheline võimuvõitlus või viisakalt öeldes naginad – selgelt tuntavad. Head küljed nagu ühtne välisteenistus aga alles kogub ennast, ehkki on teinud suure positiivse arengu. Otseselt süüdistab Lehne ka [[COM]] praegust presidenti Barrosot, kes polevat lasknud [[CFSP]] kõrgel esindajal Ashtonil võtta välisteemadega tegelevate [[COM]] volinike liidri rolli. Tõsi on, et Ashton tunneb end hulka paremini ja kindlamalt [[LR]] välisministrite seltskonnas, kelle koosolekuid ta ka juhatab, kui [[COM]] istungitel.

Praegust kriisi ja EL poliitilise ladviku vahetumise aastat tuleb Lehne meelest ära kasutada järgmiselt. Esiteks, määrata ametikohtadele õiged inimesed, vähemalt ei peaks kõrge esindaja koht olema lihtsalt poliitmatemaatilise lehmakauplemise üks muutujatest. Seda on muidugi alati lihtsam öelda kui teha. Aga tõsi on, et praegu oleks hea kandidaadi olemasolul hõlpsam kui varem ajada näiteks idaeurooplast ühele EL juhtkohtadest – miks mitte [[CFSP]] kõrgeks esindajaks? Korra on EL ju suutnud raskekaallase oma välispoliitikajuhiks nimetada, NATO peasekretäri Solana 1999.

Teiseks, [[COM]] parem ärakasutamine. Lehne näitab, kuidas [[COM]] välistegevuse eelarve on 20 korda suurem kui [[EEAS]] oma. Seda ressurssi lihtsab tuleb koordineeritumalt tarvitada. Siit läheb kirjutaja mõttekodalaste ja ametnike ühele lemmikteemale, tulevase [[COM]] töö korraldamisele klastritena, meid huvitaval juhul siis välispoliitikaklastrina [[CFSP]] kõrge esindaja, kes ühtlasi ka [[COM]] asepresident, juhtimisel. Ma pole varem näinud nii põhjalikku ühe klastri lahtikirjutust, mida Lehne näitab. See kõik tundub paberil ilus. Reaalses elus jääb see tõenäoliselt aga poliitikute egode taha – miks peaks osa võrdsetest volinikest laskma end koordineerida ühel asepresidendil? Usun, et nipp on lõpuks selles, et [[COM]] president võtaks välispoliitikategevuse enda isikliku koordineerimise alla – pealiku juhtimise üle ei saa keegi kobiseda.

Kolmandaks tuleb mõni neist välistegevusega seotud volinikest (on see siis arenguabi või laienemise oma) nimetada kõrge esindaja asetäitjaks, et selle tööd kergendada. Ja neljandaks, aga mitte vähem tähtsana, need reformid tuleb ellu viia kiiresti.

Selles viimases on Lehnel muidugi õigus. Uuenduste sisseviimiseks on uue koosseisu ametisseastumisel tavaliselt väga vähe aega, muidu vajub kõik vanadesse rööbastesse tagasi. Loota tuleb, et Ukraina kriis, sellega kaasa tulnud geopoliitika tajumine ning lõunasuunal kummitavad uued ohud sunnivad sel aastal EL juhte oma plaane paremini, avarama pilguga tegema.