17.01.2017

Päeva põhiuudis EL-is oli muidugi UK peaministri May Brexiti-kõne. Sellest oli osi lekkinud ja lekitatud; ja palju seal sisaldunut olid Briti meedia jälgijatele juba ette selge. Siiski on hea, et esimene sisulisem Brexiti-seisukohtade pakett kõrgeimast suust maha öeldi. Ajastus oli nagunii suuresti sunnitud – järgmisel nädalal peaks UK kõrgeim kohus otsustama, kas valitsus peab lahkumisavaldust parlamendiga kooskõlastama. Parlamendi Brexiti-suhte üle oli May täiesti selge: UK rahvaesindus saab lahkumislepingu üle hääletada – heaks kiita või tagasi lükata (muide nagu ka EP).

Siit ei maksa vähemalt praeguse seisuga hakata lootma, et “äkki Brexitit lõpuks ikka ei tulegi”. Meenutame, et ka May ise oli jäämise pooldaja, koos hulga erakonnakaaslastega, kes nüüd ikkagi lahkumise asja ajavad. Rahva tahe oli selge, ka kui üsna napp. Ja kui parlament nüüd, kevadel 2017 May pakutud karmi lahkumisvariandi heaks kiidab, pole hilisemas faasis põhielemente enam võimalik muuta. Sest karm see May täna ametlikult väljaöeldud variant on, lahkumine siseturust ja tolliliidust. Ei mingeid vahevariante ega (kah nagu arvatud) mingi juba olemas oleva mudeli kasutamist. UK, maailma 6. majandus nõuab oma unikaalset suhet, tihedat kaubanduslepet. Teisalt, nagu märgib ka tuntud mõttekodalane Grant, on nüüdsest alates võimalik hakata päriselt rääkima lahkumise majanduslikust mõjust, rahvakeeli hinnast. Ja siis on inimestel õigus ju ka öelda, kas asi ikka on hinda väärt.

Uus element oli üleminekukokkuleppe, täpsemalt -lepete, vajasuse tunnistamine May poolt. Tõsi, päris seda sõna ta ei kasutanud. Aga selge on (hoolimata May väljaöeldud ambitsioonist), et kaubanduslepet 2 aastaga läbi ei räägi, rääkimata jõustamisest. Seega tuleb mingid üleminekulepped teha, May soovib neid eri sektoritele erinevaid – sellest tuleb tõenäoliselt väga ebamugav läbirääkimisküsimus, EL võib haista siin klassikalist tordilt kirsside noppimise katset. Aga siit saab vähemalt rääkima hakata. May avaldas soovi jätkata mõnel alal nagu teadus, innovatsioon, EL programmides osalemist (see tähendab ka sissemakseid), muidu aga teatas, et suuri summasid pärast lahkumiskuupäeva EL eelarvesse enam ei maksta. Eeldusel, et lahkumiskuupäev on 2019ndal, ei pääse EL seega ka 2020 lõpuni kehtiva MFF muutmisest – mis ei saa kuskilt otsast lihtne olema.

Uus element oli ka soov lahkuda EL ühtsest kaubanduspoliitikast ja tollitariifist kolmandatele riikidele, kuid jätkata EL-iga tariifivaba kaubandust. See saab tõenäoliselt kõne üheks kritiseerituimaks osaks, seda nähakse kui soovi saada paremat osa mõlemast ja seda vaevalt kergelt antakse. Kui üldse.

May toon oli sõbralik, soovis EL-ile edu ja näitas, miks see UK huvides on – teatav positiivne erinevus USA peatse presidendi Trumpi hiljutistest väljaütlemistest. Kõne lõpuosa sisaldas küll hoiatust, et kui head lepet ei saa, lahkutakse leppeta ning vajadusel võib UK ka oma majandusmudelit muuta vähereguleerituks ja madalate maksudega mudeli poole. Peaksin seda osa siiski rohkem läbirääkimistele eelnevaks rituaaliks. Muidugi peab kõnelustele minema, teatades, et vaja kokkulepet iga hinna eest. Kas aga UK valijad oleksid nõus oma riigist maksuparadiisi ja eeldatavalt madalamate sotsiaalstandarditega ühiskonna tegemisega, ei kõla päris usutavalt. Seda enam, et May rääkis oma kõnes ka UK töötajate õiguste tugevdamisest. Ja ärikogukond ei taha sellisest ebakindlusemomendist mõeldagi. Ma ei ole ka päris kindel, kas 23.06 rahvahääletust ikka saab päriselt tõlgendada kui hääletust avatuma, globaalsema UK eest, nagu UK valitsus ja konservatiivide partei seda teevad. Aga see on loomulikult miski, mis pole väliste vaatlejate hinnata.

Mõnest üksikküsimusest. May väljendas usku, et IEga õnnestub säilitada ühtne reisipiirkond nagu ka praegu (IE ei kuulu suuresti just seetõttu Schengenisse). Aga õigesti ei saanud ta lubada, et tollikontrolle kahe riigi vahel ei taastata. May pühendas pika passaaži UK ühtsuse säilitamisele. Samas, minu pilgu läbi polnud kõnes ühtki Šotimaa-spetsiifilist sõnumit. Šoti peaminister Sturgeon, kes tahab siseturgu jäämist, soovitatavalt aga isesievust ja EL-i liikmesust, reageeris kohe üpris kriitiliselt. Juba vastastikku elavate kodanike nn omandatud õiguste säilitamise soovib May kokku leppida läbirääkimiste varases faasis – on seda varemgi pakkunud; ja see on ka inimlik. Peaaegu üldse ei maininud May Londoni City’t. Ega avaldanud ka detailsemaid plaane selle kohta, milliste meetmetega täpselt ikkagi sisserännet UKsse piirama hakatakse. Seegi pole teadagi lihtne – millised piirangud, kvoodid, sektorid, et enda majandusel kõri kinni ei tõmbaks. EEle eriliselt kordaminevana kordas May (mitte et britid oleksid meile kuidagigi andnud põhjust vastupidist karta) üle, et Briti sõjaväelased EEs, PLs ja ROs jätkavad oma ülesannete täitmist. Hea.

EL27 esialgsed reaktsioonid on olnud ettevaatlikud. ÜK eesistuja Tusk tervitas varasemast enamat realistlikkust, pealäbirääkija Barnier tõdes vaid, et tulevikusuhte eeltingimus on läbiräägitud, korrastatud (orderly) lahkumislepe. Aga ega 140 tähemärgi piires ei saagi sisulisi seisukohti esitada. EL27 planeerimine jätkub igatahes nagu kavandatud, läbirääkimisi enne avalduse esitamist ei alustata. EEl on protsessis peatse eesistujana oma oluline ja erapooletu roll mängida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga