17.01.2016

Soovitan teineteise otsa lugeda kaht artiklit EL idanaabruse kohta. Esimeses kirjeldab mõttekoja Carnegie vanemteadur Dempsey, kuidas EL oma idanaabrid unarule jätnud. Ta kasutab seejuures väljendit benign neglect, mis poliitikas tähendab pigem viidet Ameerikas 1960-70ndate vahetuse poliitikale afroameeriklaste suhtes, kui leiti, et rassiprobleemile on liiga palju tähelepanu pööratud, jätame ta mõneks ajaks rahule. Ühesõnaga, Dempsey meelest ei tea EL, mida ta oma idanaabrusest täpselt tahab ja nii ei saa unioonil olla ka pikemaajalist strateegiat idapartnerite suhtes. Vaid poliitilise eliidiga suhtlemine ei too tulemust. Kui tahta kaasa aidata euroopaliku ühiskonna arendamisele, siis peab rohkem tähelepanu pöörama kodanikuühiskonnale, kuni nende kaasamiseni EL raha jagamisse (mis ei ole teatud piirini üldse halb mõte, nii sisu kui EL legtiimsuse mõttes). Tuleb muidugi arvestada, et Dempsey artikkel põhineb suuresti just idapartnerite mõttekodalaste ehk kodanikuühiskonna esindajate endi artiklitel. Põhiline etteheide: EL-il ei ole selget seisukohta regiooni poliitilise kuuluvuse üle, need riigid ise aga ei taha jääda eikellegimaale Ida ja Lääne vahel.

Mõttekoja CEPS analüütik ja endine COM (EL) Moskva-esinduse juht Emerson kirjutab Ida-Euroopa majandusgeograafias toimunud ja toimuvaist suurtest muutustest. 01.01 hakkas (ajutiselt) täies ulatuses kehtima EL-Ukraina vabakaubanduslepe, mis juba üle aasta toimib ka Gruusia ning Moldovaga. Seega on need 3 riiki liitunud de facto vabakaubanduspiirkonnaga (EL, Türgi, Šveits, Norra, Island, Lääne-Balkani riigid), kus 650 miljonit suhteliselt jõukat tarbijat. See koos Vene vastusammudega tähendab üha nõrgenevaid majandussuhteid Venemaa ja nende 3 riigi vahel. Ühe aastaga on nende kaubavahetus langenud 1/3 võrra. Lisame sinna EL (küll väikese, ent siiski) majanduskasvu ja Vene jätkuva languse. Aga veel olulisem on ses võrrandis EL kui etableerunud, hästitoimiva majanduspiirkonna ja Euraasia Liidu kui väga kobavas algfaasis oleva nähtuse võrdluse (näiteks pole teised liikmed ühinenud Vene meetmetega Ukraina vastu), paneme siia juurde viisavabaduse või selle peatse perspektiivi EL-iga ja saame üsna märkimisväärse pehme jõu ülekaalu Euroopa kasuks. Eriti olukorras, kus Venemaa on Ukrainaga juba varsti 2 aastat sõjalises konfliktis, mis diplomaatiliselt öeldes tavaliselt ei edenda inimestevahelisi suhteid sõpruse ja üksteisemõistmise suunas.

Niisiis, Dempsey meelest on idapartnerluse klaas pooltühi ja Emersoni meelest pooltäis. Muidugi on mõlemal ka õigus. Gondori kroonika lugejad teavad, kui ettevaatlik on EL geopoliitilistes küsimustes, kui raske on iga poliitiline edasiliikumine idapartneritega ja et nende liitumisperspektiiv EL-iga on otsustamata, lahti. Ometi on majanduse ja inimeste igapäevase läbikäimise vallas toimuvad muutused enam kui märkimisväärsed. Seda enam, et Maidani, Ukraina otsustava pöördumise Euroopa poole käivitaski just toonase presidendi soovimatus EL-iga assotsiatsioonilepet allkirjastada, Euroopa on saanud sümboliks. Arvata on, et järgmised võimalikud katsed riiki itta või tagasi keerata tekitaksid sarnase ülitugeva vastujõu kõigis 3 assotsieerunud riigis. Majandus kui “kõige alus” jätkab aga igapäevaselt oma tektoonilist liikumist. Pooltäis neh, tundub ka mulle.

 

1 thought on “17.01.2016

  1. Kui lugeda idauudiseid (n. https://charter97.org/en/news/) siis ka endised RU satelliidid on enam kõikumas majanduslikus seoses keskusega. Kesk-Aasia sihib Pekingi suunas (Türkmenistani uus gaasitoru Hiina) või ka Türgi suunas (aserid, türkmenistan ja ka tatarid).
    Valgevene on Eestile vast olulisim “play” läheduselt, suuruselt ja ka majanduslikult potentsiaalilt: 9 mln kliendi/töötaja jne.
    Loomulikult võtab aastaid enne kui süsteemimuutus toimub, kuid majanduslik ümbersuunitlus võib toimuda ka viimase diktaatori ajal (kui nafta hinnad ei tõuse). VVP on selgelt öelnud, et “sõpradele” enam laenu ei anta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga