16.-17.05.2013

Coreper-i reis eesistujariiki. IE oli otsustanud kohaldada programmiriigile kohast kasinust. Tavalise 3-4 päevase ja laud-lookas vastuvõtu aaemel olime 2 päeva ja priiskamist ei miskit. See aga ei tähendanud käigu sisu lahjust. Kõigepealt käisime kuulsas Trinity kolledžis, mis asutatud 1592 ja olnud Alma Materiks hulgale kuulsustele Jonathan Swiftist Samuel Beckettini ja Oscar Wildest, noh, meie IE kolleegi Rory Montgomeryni. Vaatasime nende imeilusat raamatukogu, kus väljas ka üks Orteliuse Theatrum Orbis Terrarum ehk esimene moodne atlas, aastast 1580. Ja Book of Kells, 8.-9. sajandi kaunite ornamentidega imeline evangeelium!

Kohtuisme ka IE peaministri Enda Kennyga. Lühidas hoogsas sõnavõtus palus ta saadikutel oma riigi MEP-idele edasi anda palve, et lõpetataks mõne ambitsioonika EP juhtpersooni võimumängud ja hakataks tõsiselt tööle MFF kallal. Parlamendi eeltingimused on täidetud (2013. aasta II lisaeelarve), aga parlament on hakanud uusi asju leiutama. See pole ka minu hinnangul NK poole peal enam vastuvõetav, isegi kisavad mitmed LR igal võimalusel, et ärme laseme EP-l meiega mängida! Teiseks ütles Kenny, et 2012. aasta juuni ÜK oli ülimalt oluline ka EL juhtide prestiiži pärast ning selle otsused (pangandusliit!) tuleb ellu viia, lihtsalt tuleb. Kenny lubas selle teema oma kolleegidega jõuliselt üles võtta. Muidu aga tahab IE, kes 2008 oli Euroopa probleem, nüüd olla Euroopa lootus. Kõlas selles esituses päris usutavalt.

Tänase päeva absoluutne tipp oli osalt ka EL rahaga tehtavate Põhja-Iirimaa lepitamisprojektide tutvustus. Harva olen olnud nii muljetavaldaval keskustelul, kus üks osalejatest näiteks tutvustab end: Ma olen endine terrorist. Räägib, kui kaua ta Iiri Vabariikliku Armee heaks töötas ja kuidas ta nüüd otsib ja aitab lepitust leida. Mõnes mõttes on kodusõjajärgne olukord ju raskemgi kui nn tavalise sõja puhul, kus eeldatavalt lähevad üksteise pihta tulistanud lõpuks oma koju tagasi. Belfastis ja mujal aga elavad need inimesed üksteise kõrval edasi. Käid kodutänaval ja mõtled, et kas vastutulev mees võiks olla see, kes mu isa tappis. Vaatasime Merle Karusoo dokumentaaltükkide  laadseid teatriklippe, kus isa, mehe, venna kaotanud räägivad oma lugu ja ka oma leppimise leidmise (või siis mitteleidmise) lugu. Ääretult mõtlemapanev.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga