16.02.2015

Paar sõna eelmise ÜK väljakuulutatud põhiteemast, üliolulisest asjast nimega EMU tulevik. Seda riigijuhid peaaegu ei arutanud, COM president Juncker tegi suulise ülevaate oma analüütilisest paberist, mida kohapeal kätte ei antud. Juncker alustab tõdemusest, et EMU kandis oma esimestel aastatel tugevat positiivset mõju euroala LR majandusele, see mõju aga kahanes kriisi ajal tunduvalt. Kriisi tagajärjel on EMU fragmenteerunum kui enne kriisi – krediidisaamise tingimused riigiti erinevad näiteks rohkem kui 2007. Aga ka kriis ei selgita kõiki negatiivseid nähtusi nagu kinnisvaramullid mitmes riigis, tööjõukulude kiire kasv jne. Junckeri meelest on hädade põhjuseid laias laastus 3 ringist: ühiste reeglite eiramine (vaid EE ja LU pole euromaadest kunagi ülemäärase eelarvepuudujäägi häbipostis pidanud seisma), struktuursete reformide tegematajätmine ja EMU ülesehituse, struktuursed nõrkused. Kuna reforme pole piisavalt tehtud ja konkurentsivõimet kasvatatud, on tegelikult EKP ehk monetaarpoliitika aidanud absorbeerida mitmeid šokke (likviidsusabi pankadele, viimase käe laenajaks hakkamine, nüüd ka QE ehk rahamahu poliitika).

Mis teha? Junckeri meelest peame tugevdama meie majanduste kohanemisvõimet ning paremini tegutsema olukorras, kus EMU liikmete majandus on nii kohutavalt läbipõimunud, oleme üksteisest sõltuvad. Ühesõnaga, 2010-2014 tehtud sammud – ESM, majandusvalitsus, eelarvete kokkutõmbamine, pangandusliit – pole piisavad. Euroopa semester tuleb teha tugevamaks, siseturu süvendamisel on ruumi küll, eriti kapitaliturgude omal (kahjuks pole lisatud teenuste oma, teame ka, mis põhjusel, ühe-kahe suurima LR vastuseisu tõttu), energialiit tuleb luua. Aga lisaks on ka rida potentsiaalselt väga vastuolulisi (üks rohkem, teine vähem, muidugi) institutsionaalseid teemasid, mille üle tuleb koos pead murda. Juncker ongi väga ettevaatlik, ta sõnastab oma seisukohad küsimuste vormis, aga neist on aru saada, mis tema meelest on probleemiks, ja see näitab enamasti ära ka lahenduse suuna.

Küsimused: vastutustundliku eelarvepoliitika ja vastutustundlike poliitikate laiemalt, parema juurutamise võimalused kõigis LRdes? (veel karmimate jõustamismehhanismidega reeglid? rohkem poliitikavaldkondi ühise koordineerimise alla?). Kas ainult karmidest reeglitest piisab või on vaja ka institutsioone? (ükskõik mis institutsioone siin silmas peetakse, eristaks euroalale selliste sisseseadmine selle liikmeid ja ülejäänud LR, poliitiliselt väga keeruline teha). Kas senine pangandusliit on piisav, et katkestada nõiaringi: raskustes pangad-riigi abi-riigi fiskaalolukorra halvenemine? (ei tule kohe pähe, mida veel saaks pangandusliidu all teha, ühtset hoiusekindlustust pole siin vist mõeldud). Kas senine suveräänsuse jagamise aste on piisav, et toime tulla EMU kõigi riskidega ja kas struktuursete reformide tegemise keskset jälgimist on vaja tugevdada? (siin minnakse väga libedale jääle, osutatakse poliitikate veel tihedama koordineerimise teemale, mille järgi pole erilist isu küll täheldanud, kui tagasihoidlikult öelda). Kas suurem eelarveriskide jagamine on soovitav ja kuidas suurendada EMU šokiabsorbeerimise võimet? (otsene viide euroala eraldiseisvale eelarvele, mis seni DE jaoks absoluutne tabu olnud). Lõpuks, kuidas tugevdada EMU legitiimsust? (euroala oma parlamentaarne kehand või vähemalt mingi moodustis EP sees?).

Kõik need küsimused on potentsiaalselt plahvatusohtlikud. LR pole näidanud mingeid erilisi soove nende  asjadega tegelda. Kogu kriisihaldus on ju käinud põhimõttel, et teha ära miinimum ja loota, et sellest piisab. Vaatame, kas Junckeril, kes ilmselt üritab seekordses reformi(mõtte)protsessis juhtrolli haarata, õnnestub kaugemale või sügavamale minna. Väga palju lootust ei annaks, aga päris ainult kaitsepositsioonis (kõik on tehtud, vaja vaid korralikult ellu viia) ka ei tahaks olla. Vähemalt hästi läbi mõelda tasuks mingid Junckeri küsimused küll. Seda enam, et too on hakanud seda asja ajama madala profiiliga, ametnike aruteludega, ilma suure hurraata. Nii et loodetavasti ei pea kohe kõigis LRdes hakkama valijatele selgitama, et ei-ei, ärge muretsege, meie riiklik suveräänsus jääb ikka alles jne. Aga kardan, et üks “nein” võib selle protsessi pigem varem kui hiljem lõpetada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga