15.10.2015

ÜK, või tegelikult ikkagi selle eesistuja Tuski kiituseks tuleb öelda, et saadi hakkama ühe päevaga. Seda soodustas kindlasti asjaolu, et mitmel teemal polnud väga midagi (soovi) rääkida. EMU tulevikuraportiga oleme minu hinnagul tagasi aastas 2013, mil eksistentaiaalne oht eurole möödas, majandus nagu hakkas paremusele keerama … ja edasine euroala reformimise vajadus unus – saime ju hakkama! Tõsi, nagu toona, nii ka nüüd on konkreetse asjana laual pangandusliit, kus mõned (rohkem lõunapoolsed, aga ka EE) tahaksid edasi liikuda ühtse hoiustegarantii süsteemiga, DE ja veel mõned teised on raevukalt vastu: tehke endale oma riiklik fond ära (meil olemas), siis alles hakkame midagi mutualiseerima! Nii lendas ka seekordse ÜK järeldusest välja igasugune viide pangandusliidule. UK peaminister Cameron informeeris kolleege, et juba novembris, (alles 1,5 aastat pärast referendumi väljakuulutamist, irvitavad briti lehed) paneb UK lauale oma soovid, mille rahuldamise korral lubab valitsus pooldada EL-i jäämist. Kokkulepet soovitakse juba detsembriks. Kiireks läheb. Põgusalt räägiti ka Ukrainast, kus mure majanduse olukorra pärast. Minski lepete täitmise seisu hindamise pärast vist niiväga mitte. Süüria kohta võrreldes 12.10 FAC järeldustega ei uut.

Põhiteemaks muidugi jälle ränne, ja eriti Türgi osa seal. Kui ÜK ettevalmistavatel aruteludel tundus, et rände sisuosas on teravused enam-vähem maas, siis eilsed arutelud tuletasid taas meelde, kui emotsionaalne on kogu see rändetemaatika. Mitte et oleks tülli mindud; ja õhkkond oli ikka kõvasti parem kui näiteks 25.-26.06 ÜKl, aga jooned on hetkel nii välja kujunenud, et GR ja IT on kaitsepositsioonis, seletavad, kuidas nad ikka teevad väga palju ja miks rohkem teha ei saa; DE, SE ja mõni muu sihtriik räägib, kuidas tuleb kiiremini edasi liikuda, ka püsimehhanismiga; mõned peamiselt põhjapoolsemad LR kurdavad, et kuulge, me tahaks juba hakata vastu võtma, aga piiririigid pole suutelised registreerima-sorteerima; ja Višegrad hammustab keelde, et mitte me-ju-ütlesime-teile välja pursata, ja seda enam vastustavad nad uusi kavandatavaid samme. Kahe suurema uue asja, ühtsema EL piirivalve poole liikumise ja püsimehhanismi puhul nõuti just viimase kindlasti järelduses äramärkimist (mustandis polnud), mis ka juhtus, viidati diskussioonidele, mis ekspertide vahel tõepoolest alanud. Ja juba needsamad esimesed arutelud näitavad, et ilma jõulise poliitilise surveta (ka siseministritest võib väheks jääda) see asi kuskile ei liigu.

Välismõõtme all tuli taas ka EE delegatsioonile meelde, et iga viimane kui kord, kui riigijuhid sel teemal kohtunud, on alati ka raha juurde küsitud, lisapanuseid. Süüria fondi jaoks oli pisut kaasas. Järgmine peatus Valletta tippkohtumine Aafrika riikidega 12.-13.11, võiks natuke varem vaadata, kuidas panusega on. Aga välismõõtme põhiuudis ja -vaidlus oli muidugi Türgi üle. EL muidugi ei usu, et sellised asjad kunagi juhtuda saavad ega valmista end vastavalt, aga praegu on tõesti hetk, mil Euroopal on Türgit rohkem vaja kui neil meid. Igatahes, COM läks tipptasemel (esimene asepresident Timmermans) Ankarasse ja rääkis läbi ühise tegevuskava. Mis on sisult igati mõistlik. Koostöö eest pagulaste Euroopasse tuleku voogude vähendamisel lubati Türgile maksta rahaga, turvaliste lähteriikide nimekirja kandmisega, tippkohtumistega EL ja Türgi vahel, viisavabaduskõneluste kiirendamistega ja liitumisläbirääkimistele uue hoo andmisega (järelduste lõppteksti jäi suurepärane mõiste re-energise). Kogu seda toredust tervitati ent kahelt poolt vähemsõbralikult: ÜKl lahjendati EL lubadusi oluliselt, lisades nii liitumisläbirääkimiste kui poliitiliste suhete tihendamise ette “olemasolevates raamistikes”, mis praktikas tähendab, et midagi uut, tõeliselt vastutulelikku ei maksa oodata. Vastavalt teatas Türgi valitsus täna, et nemad ei pea seda tegevuskava ka endale siduvaks. Siit 2 poliitilist järeldust. Esiteks, EL jaoks pole rändekriis ilmselt veel nii hull midagi – kuna saadakse rahulikult võtmepartnerile, kes majutab meie vahetus naabruses 2 miljonit  süürlast, öelda, et ei pea fundamentaalseid muutusi vajalikuks. Ja see pole ainult CY. Tegelikult, sellest riigist saan ma veel kõige paremini aru, neil ikkagi Türgi okupeerib pea 40% riigi pindalast ega tunnusta nende riiklust. Teiseks, COM võttis järjekordselt hiiglasliku poliitilise riski. Tegevuskava plaani tutvustati näiteks Türgile enne kui LRle. Tagasilöögid tulid aga nii Brüsselis kui Ankaras. Sellest kuuleme veel palju.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga