15.01.2016

Asendasin ministrit [[ECOFIN]]il, loodetavasti ei saa harjumuseks. Nagu korduvalt kirjutatud, rahandusministrite kohtumiste sisulisemad osad jäävad tänapäeval eelmise õhtu eurorühma koosolekutele ja hommikusöökidele, kus eurot mittekasutajate briifimise kõrval võetakse ka sensitiivsemaid, kaamerat kartvaid seadusandlikke päevakorrapunkte ning põhiistungile jääb vaid vormistamine. Seekord hommikusöögil (ei mingeid üllatusi) ränne. Ajendiks [[IT]]lt ikka veel saamata jah-sõna Türgi 3-miljardilise rahastu üle. On arvata, et peaminister Renzi ei anna heakskiitu enne oma 29.01 kohtumist Merkeliga. Mis suurem mäng tal aga käsil, mis ta eesmärk on, sellest ei saa päriselt aru ka kõik [[IT]] diplomaadid. Kuid tähelepanuväärselt on Renzi viimastel kuudel kasutanud võimalusi, et [[DE]] jaoks hästi teada õrnul teemil teistpidi arvata.

Aga arutelu sisuks polnud mitte [[IT]] ega Türgi. Arutelu sisuks, [[DE]] juhituna, ja neile omaselt, ka kerget hoiatusemomenti sisaldades, oli: kas me suudame koos, EL-ina selle kriisiga toime tulla? Kas suudetakse unustada traditsioonilised instinktid (vt ka Gondori kroonika 13.01.2016) ja aru saada, kui tõsine olukord on? Kas [[MFF]]ist leitakse lisaraha? Kas tõesti tekib [[LR]] vahel mingi soovijate koalitsioon, kes koos, aga vähemaga kui 28, mingeid lahendusi otsima hakkab? Viimane stsenaarium on ohtlikult lähedal näiteks Türgist ümberpaigutamise osas. Tore, tehku, kui tahavad, võib öelda. Täna aga küsiti ka mingite rahaotsuste kohta. Aga “oma” ümberasustamisskeemi ja “oma” rahastu järel pole võimatu mõelda ka “oma” Schengenist jne. Homme võib meil olla tänasest erinev Euroopa – kuna see tuleb suurima [[LR]] mõjuka valitsusliikme suust, siis tuleb seda väga tõsiselt võtta.

Rahandusteemadest täna meelega ei kirjutagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga