15.01.2014

Endised EL institutsioonide tippametnikud või oma riikide endised alalised esindajad Vitorino, de Boissieu, Wall ja De Bruijn – Brüsselis kõlavad nimed kõik – on pannud kokku kaunis tüseda analüüsi EL reformimisest. Eriti õpetlikud on analüüsivad ja ajaloolised osad, kus näidatakse Euroopa praeguse nõrkuse põhjuseid – kuna EL pole riik, miski, mis on oma sümboolika ja lojaalsustega nagunii olemas, siis tema legitiimsus kodanike silmis saab tulla ainuüksi tulemustest, sellest, et Euroopa otsused tegelikult teevad inimeste elu paremaks. Kriisiajal seda aga ei nähta. Lisaks kahjustab ka EL-i esindusdemokraatia kriis väga paljudes LRdes. Kuna EL-il reaalset karistavat jõudu (ikka) ei ole, sõltub tema usaldusväärsus sellest, kuidas LR valitsused ühiseid otsuseid täidavad. Varasemast nõrgemad on ka EL institutsioonid, osalt kiire laienemise, osalt liiga heitlike lepingumuudatuste tagajärjel. 28 liikmega liidul ei saa olla samasugune institutsionaalne ülesehitus kui 6-liikmelisel. Esimese 30 aastaga jooksul muudeti aluslepinguid vaid korra, järgmise 20 aasta jooksul aga tervelt 5 korda.

Mis siis autorite arvates teha tuleks? Nagu mõttekodalastele ja ametnikele omane, on diagnoosi osa tugevam kui poliitikasoovitused. Eriti torkavad silma õiged ent mitte päris realistlikud nõuded LR oma- ja erihuvide mahamatmiseks. Ent enamik soovitustest on igatahes targad. Esiteks, ühisraha pelk püsimajäämine pole piisav, euroala integratsioon ja otsusetegemine vajab põhjalikku tugevdamist. Leppida riigipeade tasandil kokku, millised poliitikavaldkonnad tuleb täiendavalt harmoneerida, ja vastukaaluks tuleb mingil kujul ikkagi võlakohustusi mutualiseerida. Luua eurogrupi täistööajaga eesistuja ametikoht. Luua euroala LR parlamentide ja EP esindajatest euroala asju arutav parlamentaarne keham. Teiseks, 28 LR ühispoliitikad. Autorite meelest on poliitikavaldkondade hulk viimastel aastatel suurenenud, kuid ühispoliitikate sisu nõrgenenud. Ette pannakse trend tagurpidi keerata: vähem, aga paremini. Valdkondadeks need, kus kodanikud tegelikku kasu saavad-näevad: energiapoliitika, siseturu lõpuleviimine, kaitsetööstuse arendamine. Kolmas suurem peatükk käsitleb EL-siset “varieeruvat geomeetriat”, sõnaga, olukorda, kus eri LR osalemine institutsioonides ja poliitikates on erinev (mõned ei lähe kunagi eurole üle, mõned ei osale Schengenis, mõned tugevdatud euroala paktis jne). Siin on ajalooline osa jälle väga hea ja õpetlik. Autorite meelest on olukord talutav seni, kuni LR rühmad liiguvad eri kiirustel, muutub aga kestmatuks siis, kui LRde lõppeesmärgid muutuvad erinevaks (paraku näiteks UK tänase valitsuse jaoks aluslepingu eesmärk “üha tihedam liit” enam siduv pole). Autorid nõuavad, et tuleb resoluutselt anda stabiilsusesignaali, deklareerides, et igasugune lepingumuutmine on lähiaegade perspektiivist läinud. Sellega aeglustuks ka edasine laienemine, mis vist ka autorite eesmärk. Neljandaks tehakse ettepanekud EL institutsioonide tugevdamiseks. Praktiline kiire järeldus, igati õige, on, et 2014. aasta ametissenimetamistel peab ÜK näitama perspektiivitunnet, otse öelduna: julgema COM presidenti, ÜK eesistujat ja ka CFSP kõrget esindajat määrata rohkema kui vaid madalaima ühise nimetaja põhimõtte alusel – kõiki rahuldavaid ja soovitatavalt suhteliselt madala ambitsioonitasemega inimesi. Viiendaks vaadatakse mõnd võtmetähtsusega LR nagu UK, ning DE-FR tandem. Esimese puhul märgitakse õigesti, et igasugune liikmesusetingimuste muutmine saab toimuda vaid siis, kui 27 ülejäänul LR on kindlus, et UK valitsus peab neid läbirääkimisi siiras soovis EL liikmeks jääda ja soovitab seda ka oma kodanikele. Traditsiooniline tandem on DE tugevuse (või tegelikult vist ikka rohkem FR nõrkuse) tõttu taskaalust väljas. Kuid igasugune suurem areng EL-is eeldab nende kahe riigi kokkulepet ja koostööd. Selle eest peavad nende valitsused ka vastutust tundma.

Ka oma puudustega – ülemäärase riigimehelikkuse eeldamine, uuemate liikmete vaatepunkti vähem arvestamine jne – on tegemist märkimisväärse paberiga. Sellesarnaseid on tulnud ja tuleb veel, sel personalimuutuste aastal 2014, kus suuri sisulisi otsuseid oodatakse nüüd ametisse valitavatelt liidritelt. Kangesti tore oleks, kui ka mõni 2004. aastal või hiljem liitunud LR poliitik, mõtleja, mõttekoda selles debatis vääriliselt kaasa lüüa suudaks.

3 thoughts on “15.01.2014

  1. Mina japaljud teised eurooplased tahavad, et meil on ühisraha toeks ka ühine eelarve. Ma toetan siin täielikult sakslasi, sest see on ka Eesti huvides. Kahjuks olen realist ja seetóttu jääb minu “tungiv, arukas ja hädavajalik nóudmine” veel pikaks ajaks pelgalt sooviks ja hüüdjaks hääleks kórbes. “…Ja nii nad selle EL ära lóhkusivad.” Parafraseerides Castrot on EL lennuk, mis, olles óhku tóusnud, peab ka edasi lendama. Teadagi mis lennukiga juhtub, kui ta kavatseb paigale jääda, sest kokpitis on liiga palju komandöre, kes ei suuda demokraatlikult kokku leppida, kus suunas ja kui kiiresti lennata…

  2. Mis sellistest analüüsidest tavaliselt saab – ilmumisel loetakse läbi ja aastapärast ei võeta enam jutukski? On see selline Ding an sich nähtus?

    • Brüssel on mõttekodade suuri pealinnu maailmas ja EL teemadel tehakse iga nädal vähemalt kümneid analüüse nii siin kui teistes keskustes. Parimad paberid leiavad laia tsiteerimist asjatundjate poolt, sealhulgas diplomaatide-poliitikute-praktikute poolt ja kui eriti hästi läheb, võidakse mõni mõttekoja ettepanek ka ellu viia – sõltub paberi tasemest. Sel praegu käsitletaval on täiesti eeldusi nii-ütelda ringkondades elama jääda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga